Friday, 4 December 2015


Speedway plakat, tegelikult ei aja neid pullid taga vaid teised sõitjad, päriselt!


Wroclawi vanalinn, mida rikkam olid, seda paksema maja ehitasid :)


Converentsi lektor


Speedway ringrada


Üks ilus Wroclawi kirik seest, sinna me need Rumeenlased ära kaotasime/maha unustasime (ei mäleta kas rääkisin sellest, kui ei siis teadke, et leidsime nad ikka lõpuks üles ka :))


Käes on Poola kohtumise viimased hetked. Või noh, kohtumine juba nagu ongi läbi ja mina isiklikult hakkan kolme tunni pärast kodu poole liikuma. Autoga Poznani ja sealt edasi kirdesse :)

Küll oli uni hommikul magus. No nii väga oleks tahtnud lõunani põõnata. Aga vot ei saanud. Enne kaheksat kooli ees ja tiptip kohalikke legende vaatama.

Siin Lesznos nimelt on üks spordiala mis iga üritusega tõmbab kohe pool linna tühjaks. See on Speedway. Tegemist on siis mootorratastega millel pole pidureid ja mis sõidavad mööda ringi ja kogu aeg vasakule. Leszno meeskond on juba mingi 15 aastat Poola meister. Ja täna oli harukordne võimalus meil kohtuda sõitjatega ja näha rattaid ja kuulata juttu.

Poisid nagu ponksud reas rääkisid kuidas nende eluke läheb ja mis nad teevad, väga huvitav oli, kahju ainult et näidissõitu meile ei tehtud. Aga tunde sai vist kätte küll. Kohalikud jumalused olid huvist meelitatud ja meie neist.

Koolis jätkus päeva algus ettekandega köögi apteegist ja sain teada kuidas ilma Rennieta oma kõrvetisi vaos hoia, eks proovin järgi :)

Seejärel paar laste uurimusettekannet ja läbi nagu saigi. Selleks hetkes oli kaks riiki juba minema tõmmanud ja ka mul oli aeg mõelda, et mis kus millal.

Kõigepealt aga kerge uinak, seejärel poodi ;) härrale sai ka lõpuks midagi leitud. Õnneks või kahjuks olid zlotid otsas ja automaati ei viitsinud otsida, seega säãstsin mingi 25 euri. Vast ei jää hinge peale -oli paar sellist asja mida peaaegi nagu oleks olnud vaja osta :D

*Mille pagana pärast on oma mehele kõige raskem mingit kinki või asja osta, aru ma ei saa. *

Väike jäätis ja kook ja hüvastijätt võõrustajaga ning siin ma olen, mõtlen kas veel suikuda või mitte. Eks näis. Asjad pakitud ja igatsus oma voodi järele hinges.
Järgmine sõit on aprilli alguses Türki - kõige parems meelega läheks rongiga, ehk ehitavad miskit seniks valmis :D

13 tundi bussis, ma juba "niiiiiii" ootan seda :S

Annan pühapäeval teada kas jõudsin koju, seniks varuge joogivett ja küünlaid, teil seal pidi vist tormama hakkama, ma katsun selle meie päikese ja tuulevaikuse kaasa võtta ;)

Selle peegli võtan koju kaasa


Üks vahva päkapikk


Veel üks vahva päkspikk

Thursday, 3 December 2015

Kuna wifi on selline asi mis vahepealt tõmbab jalad kõhu alt välja ja pistab jooksu, siis pole midagi teha, blogi hilineb.

Kuid neljapäev. Terve päev Wroclawis. Osad väidavad, et veidi Krakovi sarnane, teised jälle, et Krakov on veidi Wroclavi sarnane. Mine sa tea, minul võrdlusmoment puudub.

Itatahes, väga ilus linn, eriti vanalinnn, aga sellest veits hiljem.

Start kell 8 ja peale pooleteisetunnist sõitu, parkisime sealse humanitaariumi ees. Kui nüüd mõtlete mis see humanitaarium on siis mul oli sama küsimus. Selgus, et see üritas miskit meie Ahhaa moodi olla.
Heh, nalja kah, ei tulnud välja, mingi 90% jäi puudu. Paar silmamoonduspilti, veidike veega mängimist ja viltune tuba ning oligi põhimõtteliselt kõik. Minule piisas 15nest minutist ja juba ma välja tahtsingi. Aga noh, tore üritus sellegi poolest :)

See tehtud siirdusime linnasüdamese kus algas jalgsimatk. Ajalooõpetaja tõlgiga ees ning kõik mis ette jäi sai läbi võetud.

Eskmesena aga jäi ette üks päkapikk. Selline 20-30com kõrge, metallist tore skulptuur. See eksemplar pühkis hetkel pisikest korstnat. Tema kübara silitaminine pidi õnne tooma, seega saab näha kas miljon tuleb ;)

Saime teada, et selliseid pisikesi päkapikke on linna peal kuskil 300 ringis, kesklinnas rohkem kui mujal. Ja need on paigutatud igal aastal juhuslikult - osasid neid saab liigutada, osad on pidevalt sama koha peal.

Ja miks nad üldse seal on, on sellepärast, et kunagi ammu oli kuskil Poolas mingi protest või ülestõus või meeleavaldus või midagi sellist kus mingi asi rahvale ei meeldinud ja nii nad siis tõmbasid päkapikumütsid pähe ja protestisid. Kuskilt sealt see kujude mõte tuli, ja need päkapikud teevad kõik eri asju ja tõesti, vãga ilusad skulptuurud on, mina nägin umbes kümmet :)

Edasi käisime ühes kirikus ja ülikoolis ja mingis muuseumis ja patseetisime niisama ringi.

Seejärel lõuna, pelmeenid :) wuhuuu
Minul hakkliha, punaste ubade ja juustu täidisega ning ahjus küpsetatud-nägid välja nagu pirukad. Kolm neid oli, mulle kahest piisas, mingi väike salatisortiment ka kõrvale ja kõht sai täis.

Siis aga algas kõige parem osa, SHOPPAMINE :D

Vanalinna südames oli korralik jõuluturg, ja eesmärk kõigist vahetatud zlottidest lahti saada õnnestus :) oleks ma olnud autoga oleks kindlasti veel asju omandanud.

Hinge peale jäid klaasist jõuluehted, sellised nagu ikka vanasti olid, ilusad ja igas suuruses. Aga hirm need bussisõidu ajal lömastada kaalus riski üle. Ehk teine kord ;)

Pimedaks minnes aga pandi kõik jõulutuled ja kuusk põlema (ei, mitte tikkudega) ja kohe selline hell tunne tuli peale. Et võtaks kellelgi käest kinni ja jalutaks nende tulede all ja ahmiks seda kõike endassse. Mmmmmmm.

Aga see üks kelle kätt oleks vaja olnud oli mingi paari tuhande km kaugusel niiet jäi ära.

Enne kodu poole sättimist aga läksime pulgakomme tegema, noh, kaks sekundit riba keeramist ringiks ja sellega asi piirdus, kuid protsessi näha oli huvitav ja kõik see mõnus lõhn seal piiiiiisikeses  poekeses on siiani ninas, tänu tatitropile seda eriti ei tunne küll aga mul on hea kujutlusvõime. ;)

Oma pulgakommid (ja kõik muu hea ning parem mis ostmist vajas) kotis ning pisukese ootamise järel (noh nii kolmveerand tundi -raisk ma ütlen) tuli buss ning sõit tagasi Lesznosse sai alata. Kohale jõudsime ilusti kell 8 ning kuna netti polnud kuskilt võtta võtsin hoopis oma teki ja padja ja läksin koos kallimaga nende jõulutulede alla jalutama (kel pikad juhtmed, siis läksin ma-ga-ma) :)

Uute uudisteni sõbrad :)

Wednesday, 2 December 2015

Teate, tegelikult on siin päris ilus.
Täna sai ilma uue nurga alt näha ja tuleb välja, et maitsemeelt kohalikel ehitajatel on. Mu Arhitektile siin meeldiks, isegi korterelamud on väga vingelt projekteeritud.

Peaks kuhugi ettepaneku tegema, äkki saaks meie majale ka rõdud teha, kahest piisaks, üks Eliisile, teine mulle ;)

Aga see selleks. Täna sai veidi esinetud. Üksi, Leszno ülikooli aulas, 300 inimese ees, linnapea ja riigi professorid sealhulgas. Ja nalja tegin ka ning nii uskumatu kui see ka ei kõla, inimesed isegi naersid. Ausõna, seekord ma ei valeta. :)

Iga riik andis ülevaate oma riigi tervislikest toitumisharjumustest ning ülekaalu protsentidest. 8 minutit rambivalgust. Ülejäänud 5 tundi ja 52 minutit nii huvitavad ei olnud. Arusaadav ka, keegi teine nalja ei teinud. Aaaa, valetan, üks poiss küll pidevalt üritas aga tal ei tulnud välja -keegi ei naernud.

Ühesõnaga oli konverentsipäev kus sai palju tarka juttu kuulatud erinevatest toiduainetest ja tervislikest eluviisidest.

Mahlakasena tilkuva nina ja tungiva soovi, kodus teki all olla, tõttu see jutt aga paraku nii tark ei tundunud. Regulaarselt kõlavad Atsihhid ei lasknud aga õnneks magama jääda ning konverentsist vabanedes tuli isegi eluvaim sisse.

Oli see nüüd nohust või puhtast inteligentsist aga minu kaks suurepãrast hetkeideed tundusid kõigile kuldaväärt ja nii said õpsid koosolekul paika kuidas teha maitsete bookletti ja teadusõpikut.

Kes veel ei tea, siis see projekt pole mingi tilulilutrillallatrullallaa. Kohtumiste vahepeal tuleb ikka räigelt tööd teha. Järgneva 5-6 kuuga peab valmima ettekanne rahvustoitudest, volidikute süsteem erinevatest maitsetest, teaduslik ajakiri uurimuste ja artiklitega ning korralik teadusõpik mis on vaja seitsmesse keelde tõlkida. Tööd veel jagub.

Muud tänasesse päeva ei mahtunud. Lapsed pidid õhtul veel mingisugust filmiprogrammi minema vaatama, õpsid viilisid sellest.
Vaba aeg sai sisustatud poes :) kommikvoot on täis, eeldatav suveniiridekvoot täitub loodetavasti homme ;) ees ootab Wroclaw ja sealne suurim jõululaat :D tunne on nagu kolmeaastasel, põnev ;)

Palju päkapikke teile :)


Boss Ramona


Punapeedipuljong pelmeeniga


Ilus maja


Ülikool



Vot on vinge bioloogia klassiruum, päris elus madu ja tarantel ja mingi sisalik :)

Tuesday, 1 December 2015

Heihei idaeurooplased.

Eile sai nii suure hooga kirjutatud, et täna ei tule esimese raksuga kohe pähegi mida rääkida.
Ja kui pole millesti rääkida???? Siis räägime ilmast :D

Tuuline, mütsi ja kapuutsita võib nohu saada. Minu puhul polnud neist kummastki kasu.
Kraadid on plussis, nii kuue ringis, lund veel ei haista. Terve päeva, või noh pool sellest, tassisin vihmavarju kaasas, seega seda vaja ei läinud.

Eluolu on siin täitsa armas, võrdluseks ehk midagi Pärnu sarnast. Ilusad kenad majad, nii suuremad kui väiksemad kuid leidub ka "seinamaalinguid" ja tänavatel juhuslikku koeras...ta (kõigi eelduste kohaselt).

Aastaaeg on morn, jõulutulesid veel ei põle eriti, mine sa tea, ehk hoiavad kokku. Aga muidu täitsa meeldiv keskkond, ei kahetse tulekut. Osad poolakad sõidavad küll suht keset tänavaid kuid Rumeenia mõõtu liiklust veel välja ei anna.

Kuid tänase päeva juurde. Need poolakad ei küta mitte ainult ronge vaid ka hotellitube. Kruttisin mis ma neid radikaid kruttisin, külmemaks ei lähe. Rõdu ust (jah mul on rõdu) ööseks lahti jätta ei julge, kolmas korrus küll kui mine sa neid päkapikke tea kust sisse võivad ronida. Ainus mis mõjus ja magada lasi oli tekk voodi kõrval maas. Täna katsetame maga-ainult-tekikotiga meetodit.

Kraanikausi kraanist tuleb endiselt vaid kuuma vett ja duššisegistit hoia käes kuidas tahad, lõpuks oled ikka ülepeakaela läbimärg (seda siis hommikul riietega pead pestes), aga muidu päris kobe peatuskoht, kaks tärni ja rohkem ei nõuagi, päevase hilinemisega sai lõpuks ka vetsupaber ära nähtud :)

Aga täna siis. Kool on hotellist max 10 min tee kaugusel kuid me oleme nii bossid, et autod ahtri all. Poole kaheksaks koolimajja ja siis jalutama. Meid ootas linnasüda ja giiditädi. Uskumatul kombel 25 minutit ei veninudki tunniks ja isegi Türklased ei kadunud tee peal ära. Jõudsime õigeks ajaks raekoja platsi ja nii kui päike piiluma hakkas haakisime ennast giiditädile sappa. Kõige parema mulje jättis esimene stopp ühes kirikus, väga uhke ja alandlikuks tegev sisekujundus. Väga väikese inimese tunne tekkis.

Siis teise kirikusse, ühte endisesse sünagoogi, mingit sorti kuningate ja kuningannade muuseumisse, suure tamme juurde ja lõpuks linnapeaga kohtuma. Se muidui ajas ajad sassi ja jäi hijaks. Kuid kui kohale jõudis oskas ennast hästi välja vabandada :)

Seejärel sai ka linna ainus suveniiripood üles leitud -see piirdus vaid riiulitäie valikuga. Ehk näkkab neljapäeval Wroclawis.

Suveniiridest olulusem oli leida apteek.
Ei tasu ikka mõelda, et oh täna jahe ilm panen paksemad sokid. Tutkit Vasja, tahad teisi sokke, saad villid talla alla pealekaubaks.

Algas jaht villiplaastrile Compeed. Ja saigi leitud esimene apteek. Saba, 8 inimest, keskmine vanus 100 ja peale. Enamusel näpus valged paberilehed ja nii ma siis seal oma 20 minutit ootasin ja ikkagi ei jõudnud letini. Aeg sai täis ja tuli minna ilma. Viimane pilk kassa kõrval laiuvale ideaalsele Compeedvilliplaastrivalikule ja nii ma neid vanureid maapõhja needes kokkusaamiskohta sprintisin. Miks peavad nemad just siis minema kilodega rohte ostma kui minul oma eluliselt tähtsat plaastrikest on vaja. Seejuures töötas vaid üks kassa ja tõesõna, iga ãtt kes letist eemaldus võttis kaasa pool tavalise kilekotitäit medikamente.
Odavam on vist ära surra :))

Aga aitab morbiidsetest teemadest, teel tagasi kooli näkkas alles neljandas apteegis.

Koolis saime jälgida lastele valmistatud töötubasid. Esimeses mõõdeti soola kadu kartulikeedu vees (või midagi sellist, no ei ole keemik nohh) ja teises valmistati puudritnäokrjeemi. Rohken näokreemi ja mitte ühtegi puudrit. Mina käisin vahepeal oma näkatud saaki realiseerimas.

Tagasitulles toimus koosolek mida ilmselget oli liiga vähe, aga me jätkame homme. Nimelt pressis resto aeg peale. Tagasi südalinna (ikka autodega kuidas muidu) ja jäime siis põnevusega ootama mida head pakutakse. Kool tegi välja.

Esimene käik -lurr. Tuli välja, et ette toodi kausitäis punapeedipuljongit nelja minipelmeeniga. Kõlbas küll kui paar lonksu võtta.

Teine käik. Mingid pelmeenilaadsused, liha, porgand ja miskit juustu moodi jullad. Neid juustujullasid sööks veel. Liha asemel tellisin mina lõhe, see oli õige valik.
Magustoiduks oli kuum vaarikamoos mingi puru ja kreemiga. Puru ja kreemi osa oli hea, moos kiskus pika peale kurgu valusaks.

Lootsin, et kaks pitsi sidruni Krupnikut aitavad nohu vastu kuid eksisin, need tõmbasid torustiku ikka nii kinni, et õhk käib vaid hammastest mööda, kiitke veel viina, missest, et päris hea oli ;)

Pidu pikale ei veninud ja polegi muud kui homseni. Närv on sees, tuleb esinema hakata :) vast lavahirmu ei sure, linnapea ees oleks päris piinlik.

Olge mõnusad ja elagu Skype :D

Monday, 30 November 2015

Liiklusmürased 2015nda aasta viimase novembri tervitused Polska-maalt :)

Võtsin mina siis kätte ja läksin uuesti rändama. Kes veel ei tea miks ma seda teen, noh, otsige algus üles ja lugege :)
Meie Erasmusekene jätkub. Teeme teadust. Köögis ;) 

Viimati sai jutustatud sellest millega Horvaatias hakkama saadi. See aga oli ammu, kes seda enam mäletab ;) 

Vähem ammu oli aga selline värk, et köögiteadust tuldi tegema Hummulisse (nagu kohaliku ringkonna kirjanduslik väljaanne aka Valgamaalane kuulutas). 
See tähendab aga seda, et enne kui ma praegusesse hetke jõuan tuleb veits ajusoppides urgitseda ja teilegi rääkida mis siis vahepeal toimunud on.

Aasta siis oli 2015, käes 20 september kui Triinu kellakolmesesvarahommikupimeduses üksi Riia poole roolis, truudeks kaaslasteks vasttangitud Volkswagen Passat, plaadilt üürgav BonJovi ning parim sõber proua "kahe-saja-meetri-pärast-pööra-paremale".

Ei läinud kolme tundigi kui Riga Lidosta oma linnukestega parkimist pakkus. Küll on ikka hea lennujaamas olla teades, et seekord ei pea ühegi tehnikaime pardale ronima. Peaaegu ei läinud isegi sûda pahaks :D
Rumeenia näitsikud käes ja tagasi kodupoole. 

Nõuandenurk: Keset Riia linna ei tasu heietama jääda, võib võssa panna. 
Ütleme nii, et võsa polnud parasjagu võtta, proua "ümberarvestamine-ümberarvestamine" näitas õige tee kätte. Kaks last Hummulisse perede juurde, õps Metsisesse ja koju magama (loe:muud hädavajalikku organiseerima). Õhtupimeduses said veel härrased Poola ja pagasiteijõutudistambulisümberlaadida-Türklased LuxExpressist sihtpunkti toimetatud. Sinna vahele käis veel üks Hummuli ots aga kes neid ikka luges. 

21 september oli alanud, said ka ülejäänud riigid kohale ja ka kadunud pagas leidis oma tee õigesse kohta. Koolitutvustus, austatud vallavanema kõne ja T.Püssa loeng liha teemal. Kõik õnnestus. Üks laps isegi kuulutas, et õpetaja, ma nüüd tean, et liiga palju jãäkaru maksa ei tohi süüa võib A-vitamiini üledoosi surra (või midagi sellist :)).

22 september algas plekkide eemaldamisega. Täpset sisukokkuvõtet pole vaja aga uskuge mind kui ma ütlen, et šokolaadi pleki saab puhta viinaga välja- mis te neid viinasokke teete, sööge parem šokolaadi ;)
Valgamaa ringreis tõi taaskord teadmise, et neil lõunamaalastel, on "väljasõit 5 minuti pärast"nupu asemel "25 minuti pärast vaatame kas sõidame"nupp. Aga ringreis sai peetud. Teate, Tehvandi suusahüppe tornist on parem vaade kui Munamäelt, mesilasvahast küünlaid veeretada on megatore ja Sangaste lossis tehakse väga hästi süüa.

23 september oli Tartu päev. Nagu igal õigel nädalapäeval tuleb hommikut alustada ühe õllega ;)
Seda pakkus meile ALeCoq, kuid muidugi oli õlle asemel väga lahe ekskursioon tehases, ülinunnu giid (või noh, koolitüdrukud arvasid nii ;)) ja limunaadide-mahlade degusteerimine. Olgu, ei hakka valetama, kes oli lubatud eas sai seekord ka õllega päeva alustada :) aga ainult degusteerides ;)

Kel märjukesest kõht täis ei saanud see sai võimaluse Püssikas. Amps-amps ja Ahhaa :)
Välismaalased olid pöördes kui meie teaduskeskust nägid, raske oli neid sealt tulema saasa. Aga saime, võlusõnaks "shoping".
Et endast aga eriti head muljet jätta, võtsin vabaduse ja pikendasin ostlemisperioodi. ;) kõik panid jooksuga tagasi Lõunakasse. 

Teadmata kellajal sain koju, et taas teadmata vara tõusta. 
Päev algas eksperimentidega. Äädika ja soodaga SAAB vulkaani teha, tooretel munadel SAAB kõndida ilma neid katki tegemata ja sibulat SAAB koorida ilma nutmata. No ausõna saab.

Ja siis pidusse, Torupilitalu ja Leedu mehed. Oli kurja, sellist pidu pole minu silmad varem näinud. Lunisime palju me lunisime, Leedust pärist tantsuõpetaja pole siiani Hummulisse kolinud. Ilmselgelt ei luninud me piisavalt kaua. 

Reede hommikusse jäi võileivatortide valmistamine (uskuge kui ma ütlen, et enamus külalisi polnud võilevatordist kuulnudki), kallid, musid, paid ja nurga taga poetatud pisarad (ausõna mitte mina) ja esimest korda viimase nädala jooksul vôisin minna magama kauemaks kui 5eks tunniks. Laupäeval esimesed tulijad viimastena rongile ja nüüd võis hingata. 

Vinge nädal oli. Oli unustamatuid mälestusi, oli mälestusi mida tahaks unustada. Aga see töö on meil nüüd tehtud. Ilma oma endiste ja praeguste kolleegide ning abilisteta poleks ma seda suutnud, südamest tänu ja maani kummardus teile.

Tiksus ûks nädal ja teine ja kolmaski. Ja saabus novemri lõpp ning, et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama pühapäeva hommikust. 
Ees oli ootamas üks reis. Sihtkohaks Kopernikuse gümnaasium Lesznos, Poolas. 

Seekord olen üksi, lihtsalt olen ja kõik. Vahepeal lihtsalt peab ju üksi ka olema onju ;)

Armastav abikaasa viis pühapäeva hommikul bussi peale (mõeldes "röömuga" esikuseina nööpnõeltega kinnitatud ülesannetele mis nädalaga tuleb ära teha) ja nõnda ma oma Lux-uslikku reisi alustasin. 

Esimene etapp Valga-Riia. Märksõnad: pime, uni, kas ma tean kust uue bussi peale saada, kus mul see pipragaas nüüd asuski, ei tea kas see lumi jõuludeni pûsib, validool, peaks bussi wc ka millalgi ära proovima, kas te inglise keelt räägite, film, kann kisub kangeks. 

Teine etapp Riia-Vilnius: näe lumi on maas, kus ma nüüd maha pean minema, kust ma nüüd uue bussi peale saan, kas te inglise keelt räägite, peaks millalgi tõesti selle bussi wc ära proovima, film, uni, kurat se kann hakkab tõesti kangeks jääma, see buss ei lähe Poznani oodake järgmist, validool.

Kolmas etapp Vilnius-Poznan: pimedaks hakkab minema, ei tea kas proovida seda bussi wc-d, wifi ei püsi sees, uni, diagnoos-kangekannisus, kus ma nüüd maha pean minema, kas me oleme juba kohal, kas te inglise keelt räägite, mis see kell siis nüüd lõpuks on, kaua võib, validool, kes mulle vastu tuleb, kuhu mulle vastu tuleb.

Neljas etapp Poznani rongijaam: bussi wc on nõrkadele, kus kurat see rongijaam on, minge üles, minge alla, minge üles tagasi, kas te inglise keelt räägite, palun üks pilet, kus see viies perroon on, küll võivad koristajatädid naljakalt tolmu pühkida, nii siit ehk saab sinna viiendale perroonile, appi 2 rongi, kumb rong, kas see rong läheb Lesznosse, uus rong, kas see rong läheb Lesznosse, vana rong, ok ronin igaks juhuks peale, kas see rong läheb Lesznosse, jessas miks on iga istme all ahi, kas see rong läheb Lesznosse.

Viies etapp Poznan-Leszno: tãdi vagunis -appi rong läheb valele poole, appi kas ma olen ka vale rongi peal, kas see rong läheb Lesznosse, huhh olen ikka õige rongi peal, piletikontrolör, kas te inglise keelt räägte, millal ma väljuma pean, nad ei ütle peatusi, õues on ju pime, essugi ei näe, püha jumal kuidas kütavad, lähen teise kupeesse, lähen kolmandasse kupeesse, sõnum-enne Lesznot on Lipno, lähen neljandasse kupeesse, pekki no mitte midagi õue ei näe, ratastel saunaga on vist tegemist, lähen viiendasse kupeesse, õhk, uni, ei tohi magama jääda, kurat ikka kütavad, oh jess Lipno, ikka mitte midagi välja ei näe, kas see on Leszno, Karolina-good morning. 

Hotell Perla, kaubanduskeskus on kohe hotelli taga, adminn ei oska sõnagi inglise keelt, tuba, voodi, kraanist tuleb vaid kuuma vett, mmmm voodi, und ei tule, mis, juba äratus :)

Kätte jõudis hommik, või noh, minu puhul siis lõuna, tagais minekus plaanin osta istmepadja, ei tea kas leiab :) Aga esimene tutvus kooliga on tehtud, meid on kensati vastu võetud, nänni saime ja süüa saime. Bigost, see on mingisugune segu hapukapsast ja guljaššist vist, ma arvan, päris matsev oli muidu. Kolmapäevased pelmeenitellimused said ka juba kirja (jess, päristoit :D)

Kuulasime loengut kaloritest, tädi üritas väita, et kaloreid ei pea kartma, nojah, ta polnud väga veenev. Lapsed valasid küünlarasvast ennustusi. Täna on siin mingisugune viimane päev mis lõpetab jõulueelse lõbusa aja või midagi sellist. Saime ka õnneküpsiseid. Rumeenia kooli direktor muidugi sõi kolm küpsist enne ära kui teada sai et ennustus ka sees on, nalja nabani :) aga loogiline, väga maitsvad küpsised olid. 

Mina sõin kolm, 
esimene ütles, et "Valluta oma hirmud või sinu hirmud vallutavad sind" - jõudsin kohale eks ;) 

Teine ütles, et "Sinu unistus saab tõeks" - ma küsiks, et missugune neist?

Ja kolmas ûtles, et "Sa reisid paljudesse eksootilistesse kohtadesse oma elu jooksul"- ma ütleks, et daaaa, nagu mida ma juba praegu teen :)


Osssajuuudas kus nüüd alles tuli juttu, keegi lõpuni ka viitsib lugeda või :)
Ah ma tean, et viitsite, ma pidavat oskama kirjutada, jääme siis selle juurde (õigekirjast me ei räägi, tahvel on süûdi kui kõike ei märka).

Ja siin ma siis olen, viis päeva kohapeal ja kaks sõidus (kallis kann pea vastu). Mis ees ootab ei tea. 

Mees täidab kodus käske, laps ootab mamma pool päkapikke. 

Ene sa oled elupäästja, ma ei tea mis mu tundidest oleks saanud. Kui meeldima hakkab võib kevadel uuesti kaupa teha ;)

Lapsed, kuulake sõna. Kui sõna ei kuula siis ma tagasi ei tule, korjake niipalju allkirju kui tahate :) 

Ohh jahh, "tint" sai otsa, enam ei tule miskit. Head ööd ja ilusaid unenägusid! :)

Saturday, 30 May 2015

Kuna nädalavahetus möödub "kand ja pastel" töötähe all siis tuleb reisikokkuvõte alles esimesel vabal hetkel, ehk alles nüüd :)

Eilsest päevast siis.
Kuna jamasin poole ööni siia piltide laadimisega (wifi otsustas uka-uka-mina-prii mängu mängida) siis hommik tuli eriti kiiresti. Kuid, targad pedagoogid nagu me oleme, pakkisime oma asjad juba eelmisel õhtul ära. Niiet homikul oli vaid riidepanemise vaev.

Kõht hommikusöögist täis (niipalju kui morss ja viil saia seda teha suudavad), läksime kooli, et pidada maha üks toiduvalmistusvõistlus. Nimelt oli teemaks Täidetud munad ;) Ja miskitmoodi sattusin mina ka kohtunikulaua taha. Mmmm, täidetud muna võib olla minu jaoks võlusõna. Paaril korral oligi, kuid Karli omasid ikka üle ei löönud. Mul on väga proffessionaalse maitsepaletiga naabrimees ;)

Munad maitstud, polnudki muud kui kiire koosolek kokkuvõtete ja heade soovidega. Ning kell 11.20 startisime koos Türgi hãrradega Zagrebi poole. Taaskord sai kolmsada kilomeetrit läbitud kolme tunniga. Meie autojuht oli endiselt tasemel.

Ja siis hakkas muretsemine. Kas saame õigele lennule, kas kohver on liiga raske, kas maiustused võivad käsipagasis olla, kas Frankfurdis on piisavalt aega, kas hakkab paha, kas kohver jõutakse ümber laadida, kas kohvri sisu jääb terveks?????

Jah, ei, jah, jah, ei, jah, jah :D

Kõik läks väga hästi.

Mul on hea meel, et meie koolile selline projekt on osaks saanud, mul on hea meel, et ma siiski läksin sellele projektikohtumisele ja mul on eriti üliheameel, et Katrin minuga kaasa tuli. Südamest aitäh sulle. ;) sinuga oli väga väga tore.

Nüüd ootab kooliaasta lõpetamine ja pabermajandus ning siis peaks kõik olema valmis selleks, et järgmine projektikohtumine toimuks ei kusagil mujal kui meie väikeses Hummuli koolis. :)
Nagu minu Horvaatia kolleeg ette pani siis peale igat nädalast kohtumist võiks korraldajale olla nädalane pukus. Peaks vist kellelegi kuhugi soovi avaldama :)

Järgmise korrani sõbrad ;)

Thursday, 28 May 2015


Meed


Kallis kraam


Biogaasi saab nii


Sealt tuleb makaron


Kopatški rit


Kes hästi vaatab, näeb, et puud on kormorane täis


Vaadake hoolega, nahkpükse pildil ei paista


Mmõnus


Õhtusöögi napsulaud




Mõnusad majad kus igal oli vähemalt 2 rõdu


Moonike, moonike


Eileõhtused sõbrad leidsid meid :D


Murelid


Meile meeldis see rohelibe maja


Kohalik stiil


Aiad täis roose


Koolimaja


Põllumajandus teaduskond


Leidsime põllumajandusliku lehma


Ja ühe toreda puu


Ja vankri


16 sajandi koorekihi uhke mesitaru


Punahirvede jäänused


Metsaloomad


Üks eriti nunnu
Tervitused päikselisest ja soojast Horvaatiast (lõpuks!!)

Mis me siis täna tegime?!
Päev algas varakult, et minna taas Osijeki ja teha tutvust keemia ja füüsika maailmaga. Kõigepealt viidi meid ilmselt mingi ülikooli põllumajandusteaduskonda kus me liikusime muudkui ühest laborist teise ja imestasime mis imevidinaid ilmas kasutatakse ja mida kõike uurida saab. Muuhulgas nägime kuidas biogaasi teha, mismoodi kiivi DNAd leida ja mismoodi ühest masinast pasta (maakatele makaron;)) välja tuleb.

Kõige meeldejäävam oli aga esimene labor kus uuriti mett. Saime maitsta viit sorti kohalikku summ-summ produkti. Teate kui hea on akaatsia mesi - mina tean, väga hea. Lisaks pakuti ka õietolmu (nojah, maitse asi) ja asja millel nimeks Royal Jelly. See viimane on nimelt eee... produkt, mida töölismesilased söödavad emamesilasele ja mesilasebeebidele (jah ma tean sellist sõna pole olemas). Katrini mahlase maitsevõrdluse jätan siinkohal mainimata, kuid ega igapäev ei saa ju proovida asja mille hind on 2000€ kilo, missest, et maitse on kergelt öeldes öäkk.

Kuid Mynthon päästis maitsemeeled ja peale kogu seda keemilist loba, vabandust, tarka juttu ja mitut tundi niisama seismist, suundusime ühest pagarikohast pirukat kaasa haarates rongi peale.
Ja see rong oli nunnu. Rongijuht oli ka nunnu aga sellest me ei räägi.
Rong ise oli selline armas, ratastel ja kahe veduriga (või olid need vagunid, ei tea, kell on suht hilja) ja sõitis maanteel nagu jalutav kass (ärge küsige kust see võrdlus tuli). Ehk olete Lõunakeskuse kandis midagi taolist kohanud.

Ühesõnaga, rong võttis meid peale ja viis ühte suurde loodusparki - mingisuguses mõttes oli ta suurim aga missuguses, ei mäleta.
Looduspark Kopatški Rit oli lahe. Kõigepealt väike tutvustus projektori ruumis ja siis silmaga vaatama. Kopatški rit nimelt asub täpselt Doonau jõe keskel ja on üks über suur märgala mis kevadeti elamust pakub, sest Doonau ujutab üle kummalegi poole mingi 5km.

Alguses kõndisime mööda vastrajatud laudteid kuid siis jõudsime laevale mis tunni jooksul meile seda kõike näitas. Giidi saatel muidugi. Mõnus oli. Etiti elamust pakkusid tuhanded mehed kes teavad, et nahkpükse ei pesta.
Ei, ma ei ole lolliks läinud, nalja püüdsin teha. Nimelt pesitseb sellel märgalal tohutu hulk kormorane. Lisaks veel igat sorti haigruid ja valgesabakotkas ja kes kõik veel.
Ohh, ma oleks veel sõitnud, aga kõik head asjad saavad kord otsa.

Ja jätkuvad uute heade asjadega. Värske õhk ja kuus tundi söömata tegid lõuna peaaegu jumalikuks. Saime looduspargi restoranis suppi ja ja praadi ja jäätist ka.

Siis aga padavai Biljesse tagasi sest kohalik Konzum vajas vallutamist. Ausõna, poe nimi oligi Konzum. Ja vallutatud ta sai, ma südamest loodan, et mitte kohvri ülekilode hinnaga :)

Siis aga mukk pähe ja soeng selga ja hüvastijätupeole. Süüa ja juua sai kohalike rahakoti peal ja kolmveerand üheteistkümneks voodisse.

Paneks kohe veel ühe pirn aga kahjuks on mul vaid banaane ja needki tuleb hommikul ära visata, sest homme sõidame KOJUUUUU :D

Ja muidugi saab reis siis läbi kui taevas on sinine ja päike särab ja sa pole enam ainuke totakas eestlane kes lillelises suvekleidis vihmase ilmaga ringi patseerib.

Nüüd juba nägemiseni ;)

Wednesday, 27 May 2015

Tere varahommikust (või siis mitte:))
Kuna eilne pãev oli väsitav ja õhtul oli aju päris purdu siis lihtsalt jäi blogimine ãra. Seevastu tõusin täna varem, et siiski saaks eilsed mõtted kirja panna.

Terve päeva olime Biljest eemal. Pool kümme startis buss Osijeki ja pool üheksa õhtul saime alles tagasi. Aga mis me seal Osijekis ka tegime.

Mainitud linn asub väga lähedal, pole kümmet kilomeetritki. Saime endale toreda (suure bussi) bussijuhi, kel oli tõsist annet hiigel masinaga mööda eriti kitsaid tänavaid pöörelda. Buss viis meid kõigepealt kohaliku maavalitsuse uhkesse hoonesse, et kohtuda kohaliku maavanemaga. Ilus maja, uhked trepid ja saalid, kompud mehed ülikondades jne. Isegi mingi kohalik televisioon oli kohal ja filmis kuidas maavanem meile kõnet pidas.
Vahemärkusena pean mainima, et terve härra kõne ajal mõtlesin, et olen meest kuskil näinud, no niiii tuttava näoga on. Kedagi ta meenutab ja mina muudkui ragistasin aju. Hallollus töötas aga lõpuks vastuse ka välja.
MR BIG.
Kes vähegi teab ja on näinud või kuulnud midagi sellisest sarjast või filmidest nagu "Seks ja linn", see teab kellest räägin. Nagu kaks tilka vett, lihtsalt veidi rohkem halli juustes (aga ainult veidi) :)

Mister Big'i juures käidud, hüppasime korraks ühte suveniiripoodi ja seejärel viidi meid bussiga Bureki tehasesse. Burek on originaalis küll Türgist pärit kuid Osijekilased on selle tootmise mõnusalt ülemaailmseks teinud.
Tegemist on pagaritootega mis näeb välja nagu kümne cm-ne lehttaignast (midagi sarnast) toruke kus sees on erinevaid tãidiseid - meie degusteerisime kartuli, juustu, juustu-spinati, õuna ja kirsitäidisega Burekit. Minu lemmik oli juustu-spinati ja Katrinile meeldis kartul. Väga maitsvad oli. Kui me poleks peale seda lõunale läinud oleks nii mõnegi eksemplari rohkem pintslisse pistnud. :)

Aga tehas oli tore, pandi kaitsekitlid-mütsid selga, desinfitseeriti jalatsid ja käed ja lasti kohe tootmisliini juurde. Pildistada ja filmida küll ei lubatud (riigisaladus ikkagi:)) aga põhimõtteliselt sai nina kohe juurde pista. Antud hetkel tiirlesid lintidel hakklihatäidisega ja teise kujuga ning suuremad burekid. Neid oli võimalik hiljem linnapealsetes poekestes näha ja osta .

Kitli võis suveniiriks kaasa võtta ja nii me siis läksime lõunat sööma. Sihtpunktiks oli Drava jõel (ilmselt madalal kaldaäärsel põhja kinnitatud) asuv vana laev mis oli muudetud restoraniks. Väga mõnus koht. Söögiga küll läksin alt aga lõpptulemusena võis rahule jääda.
No soovisin kana risottot natukese tšilliga. Ohhh, kui see mis mina sõin pidi olema natuke, mis see korraliku tšilliga siis veel oleks - metsatulekahju või?!. Jumal tänatud juustukoogi eest mis ikka magu täitis. Muidu oleks vist tühja kõhuga jäänud.

Pärast lõunat oli meil 3 tundi shoppamisaega. Selle käigus sai korralikult rahakotti tuulutatud (mitte et seal oleks olnud paljut mida tuulutada) ja loomulikult ostsime kõike seda mida meil tegelikult vaja ei olnud. Aga me oleme õnnelikud :D Noh nagu naised ikka, õhtul oste revideerides.

Kotid oste täis läksime õhtust sööma. Pitsarestorani. Tellisime siis väikese pitsa kahepeale ja kummalegi üks pannacotta magustoiduks. Horvaatlaste väike pitsa annab välja selle mida Otepää Meranos saab pere peale süüa. Julmalt läks kaks-kolmandikku kaasa pakkimisele. Midnight snack, check ;)
Magustoit oli ka maitsev ja ärge Raidile öelge aga üle saja aasta oli Coca-Cola parim jook maailmas. ;) :*

Võtsime siis oma pitsa ja ostud ja kamraadid ja läksime tagasi Biljesse. Plaanitud retk kohalikku Konzumisse jäi ka seekord ära sest pood pandi kinni kui hotelli jõudsime. Ehk nãkkab täna ja saame vajalikud maiustused ostetud.

Aga. Tuleme siis bussist maha ja kõnnime kodupoole ja nalja hakkas saama. Kuskilt ilmus välja kaks koerakest kes meil sabas liputasid ja aedades andsid nende sõbrad valjult oma olemasolust märku ja kuskilt lipsasid alla kaks kassi ja kohalikud vahtisid meid ka nagu ufosid. Miks????
Eks ikka pitsa pärast :D Katrin pidi karpi peaaegu, et pealae peal hoidma, et meile ka midagi jääks. Kaks kutsut jäidki lõpuks igatsevalt vaadates värava taha ja meil oli nalja nabani.
Mis me sellest õppisime??? Horvaatias tuleb tellida väike pitsa siis kui neelud käivad hobuse järele. ;) ja nii ongi.

Homseni!

Vabandust, tänaseni ;)

Tuesday, 26 May 2015





Tuletame meelde meie projektis osalejad


Pilt ütleb tuhat sõna ;)


No päris vale ju pole


See ju ka mitte


Väga produktiivne õpetamismeetod


Türgi maiustus, viigimari kreekapähkliga - nämm


Homemade lavalamp


Luba koolimaja õhkulaskmiseks antud (seisab siiani, ju sellepärast luba antigi)


E-kooli vaarisa


Idee, kasutame võimlas kella kaitseks koogivormi :D


Notsud


Öko maja


Öko laud ja toolid


Öko Katrin :)


Team Erasmus + Science Lab In The Kitchen Croatia