Käimas on projekti "Teaduslabor köögis" viimase kohtumise viimane päev.
Natuke kurb ja natuke röömus, ei oskagi erilist seisukohta võtta, emotsioone on mitmeid.

Kuid päev on olnud üürike. Hommikul Ristimäele ja lõunaks Akropolisse (miskit Lõunaka sarnast). Lõunat kõht täis ja viimased endised litit kulutatud ning nüüd pole muud kui lihtsalt aega surnuks lüüa. Ja nii ma siin istun ja ootan kuna meid peale võetakse ja bussijaama viiakse.

Soovige, et kojusõit sama ladusalt kulgeks nagu siia jõudmine ja siis on kõik hästi.

Ma ei ütle veel hüvasti Erasmus+ mite enne kui see päriselt läbi saab :D viimased ponnistused vee. Üks reklaamike ja lihtsalt 7smes erinevas keeles keemia õpik. :D mis see siis ãra ei ole, oleme siiani tulnud, küll ka lõpuni veame.

Kohtumiseni ;)

Labas ritas, kuigi hommik on ammu möödas.

Ja kui hommikust rääkida siis käsutati mind bussi jõudes tagasi hotelli riideid vahetama. Kleit hõlstikesega asendus pükste ja salli ja tagiga.

Külm oli, eriti türklaste arvates. Minule sobis aga noh, mis ma põhjamaa ikka teen kui lõunamaa käsib.

Garderoob vahetatud suundus buss Palanga poole. Võrreldes Vilniusega oli sõit nagu silmapilk, kui kümned teetööd välja arvata.

Kohale jõudes oli ilm jumalik, kargus oli kadunud ja mina igatsesin oma kleiti.
Meid ootas merevaigumuuseum. See on vaatepilt, juba asukoht on võrratu ja maja ise ja kogu sisustus ja eksponaadid ja kõik. Seda läheks röövima küll ;) ilmselt koos Mammaga :).

Kuid võrreldes 2011nda lõpuga oli poekene kokku kuivanud ja hinnad kümnekordistunud. No päris tühjade kätega ei päädinud, kuid point jääb samaks - ajad muutuvad.

Pärast museuuumi külastust seadsime sammud sillale, Palanga kuulsamale vaatamisväärsusele. Balti meri nagu Balti meri ikka :D mulle meeldib ja "sillakene" oli ka päris kobe. Kuna aga silla või noh pigem kai või mille iganes lõpp oli suht kaugel suundusin mina koos kolleegidega keha kinnitama.

Kõht täis ja meel hea tuli kohustuslikud suveniiripoekesed läbida ja nii sai bussi ootama istuda. Peenarde viisi meelespealilli, kümned ühe kuni ma ei tea 8 kohalised jalgrattad, sada valikut turumerevaiku jne. Elu on vahel ikka chill kui kõik tegemist vajav meelest läheb.

Poistel tundus ka tore. Kevin R olla jõu ja ilunumbreid harrastanud (nagu kaaslaste videolt näha oli) ning Kevin R sai endale taaskord sinise keele ja hambad, seekord mitte jäätisest vaid joogist. Ja täna juba avastasid mõlemad meie grupi Poola tüdrukuid. P lõi isegi laulu lahti ;)

Palanga sai linnukese kirja ja nii suundusime taas Siauliaisse meie hüvastijätu peole. Seal saime head paremat süüa ja kingikoti ja loooomulikult TANTSIDA.
Jaa, Algimantas  (Hummuli teab;)) oli kohal ja jagas teadmisi, kõik me kolmekesi vihtusime tantsu, üks rohkem kui teine. Kevin P rabas nii noori kui vanu, me Kevin R-iga istusime ja nautisime higistades (õps) vaatepilti.

Ja ei, Algis ei plaani veel kahjuks Eestisse kolimist kuigi ma talle isegi tööd pakkusin. Ma tean ühte kooli mis palkaks ta KOHE :D

Tantsud tantsitud ja tänud tänatud padavai hotelli ja nüüd magama.
Homme kohtume Ristimäel ja siis algab kodutee.
Head ööd!

Leivameistrid

Kes ütles, et päevaga leiba ei tee, minu oma oli poole tunniga valmis

Varjatud anne on leitud -pontšikud

Tere mõnusat kolmapäeva õhtut.
On vist ikka kolmapäev, või? Nii sassis on päevad :)

Aga eilne võlg vaja tasuda. Jõudsime kûll pool üheksa tagasi kuid üks teine asi oli veidi tähtsam ja nii lükkasin blogimise hommikusse.
Noooojahh, nii sest hommikust õhtu saigi :D

Aga lähme siis tagasi eilse pãeva algusesse. Äratus pool seitse ja siis algas sõit Vilniusesse. Kolm pool tundi "mõnusal" bussiistmel andis tunda. Kuid õnneks olen ülikooliaastatel Haapsalu vahet bussiga vurades omandanud teatud oskused silm looja lasta kui vähegi aga kiskuma hakkab. Kas see just 100 % välja tuleb on teine asi aga Kevinid olid ikka kadedad küll. "On teile õpetaja ikka seda unekest antud" kuulsin ma rohkem kui korra :D , hehh, ei tea kes tagasitulles põõnasid nii, et ila suunurgas vãlkumas :D

Aga see selleks, jõudsime Leedu pealinna. Uhke ma ütlen. Klaasist pilvelõhkujaid ikka mitmeid, viadukt viadukti otsa ja kauguses poseerimas uhke teletorn.

Meie suundusime vanalinna. Mis pole küll nii vana kui meie vanalinn Tallinnas kuid siiski omajagu eakas ütleme siis. Kuna jõudsime veidi enna lõunat kohale, siis oli ju vaja minna keha kinnitama. Meile oli valitud restoran Grey (Liisu ;) ).

Grey siis tähendab teadupärast halli. Ja neid halle oli seal ikka mitukümmend varjundit. Seinad olid hallid, lagi oli hall, lambid olid hallid, toolid olid hallid, linad olid hallid, ettekandjate põlled olid hallid, nõud olid hallid ja tagatipuks oli magustoiduks tellitud jäätis ka täiesti hall. Kevin R ütles, et oli alkoholi maitsega, ma kahtlen, ilmselt hakkas hall pãhe :)
Aga soovitud kanasalat oli maitsev, Kevin P küll väitis, et tuunikala maitsega ja jättis pool söömata kuid ma kahtlustan, et ka seal hakkas hall pähe :)

Kui kõht on mõnusalt täis ja suur soov pikali visata ning seedida hinges, siis polegi muud õigemat teha kui mööda linna vantsima hakata. Ojaa, algus ei olnud eriti meeldiv aga lõpus läks ikka kuidagi kergemaks.
Giid võttis meid sappa ja kaks tundi värskes õhus polnudki nii hull kui esialgu tundus. Nalja sai ja targemaks sai ja õpetaja oleks endale ka briljandipoest briljandi saanud kui oleks poistel lubanud sms-laenu võtta. Hmmmm, poleks pidanud vist nii range olema ;)

Mis me siis nägime. Uhkeid kirikuid, vanu maju, rõdu kus eelmine paavst kõnet pidas, ûhte paljajalu jorutavat hipit, ühte kahe õllekõhu ja S-suuruses maikaga klouni zonglöörimas, ühte blondi metsjeesust ennustusi pakkumas ja mida kõike veel. Kirju on see issanda loomaaed ma ütlen. Aga ilus oli, ei kahetse, vähemalt praegu enam mitte.

Kui tuur läbi sai anti paariks tunniks vabad jalad ja looooomulikult maandusime meie kolmekesi esimeses ettejuhtuvas jäätisekohvikus. Minul jäi pool söömata, Kevin P sai oma sinisest nätsukommijäätisest sinised hambad ja Kevin R, tema oli oma apelsinijäätisega väga rahul :)
Pool tunnikest kohustuslikku suveniirikraami kammides ja nii maandusime kohtumiskohas, et lihtsalt olla.

Olemine oli mõnna, ei ma üldse ei kiitle aga paremat reisiseltskonda poleks osanud valida ;). Need kaks küll otsustasid omavahel, et pistavad ühe tuvi kaasaantud lõunakarpi kodustele kingituseks ja ärandavad järgneva ettejuhtuva koeranunnuka (oli vist pomerjaani tõug, aga võin eksida) aga lõppkokkuvõttes jäid kõik koerad ja tuvid sinna kus olid ja tuleb välja, et lapsed polegi nii hirmsad inimeselomad kui õpetajatele tunduda võivad. Minu omad vähemalt mitte. Aitähh Kevinid, teiega on väga tore, ausalt ;)

Kuid lõpuks pidi ikka kokkusaamisaja kell kukkuma ja tradistsionilise türklaste hilinemise järel alustasime bussisõitu. Sedapuhku oli õpetaja uni nakanud lastele nagu juba mainitud sai.
Koduteel sai buss veidi vihma kuid voodisse jõudsime kõik kuiva jalaga. :)

Ja nii lõppes teisipäev, et võiks alata kolmapäev.

Algas see hilinenud tervituskontserdiga. Et ikka kõik külalised näeksid, sest Sloveenia saabus ûleeile väga hilja.

Aga kontsert oli vägev. See kool kus me oleme, Lieporiu gümnaasium on gümnaasium kus on lapsed 10-12 klassis ja neid on sadu. Kool on suur ja karbi kujuline nagu nad väidavad (ma pakun pigem hulknurka) ja võimalused on siin head. Meile esinesid rahvatantsijad, lauljad, peotantsijad, 20nepealine kooli bänd ja no vägev oli. Siiani minu lemmik vastuvõtt.

Kuid seegi sai läbi, et siirduda kohalikku turmismiatraktsiooni, Leiva tallu. See on selline hektariline maalapikene keset tööstushooneid kus on tuuleveski ja vana majakene vanaaegse sisustuse ja kolme kitsega. Tädikene rahvariietes rääkis soravas inglise keeles kuidas vanasti leiba tehti ja mis tähendused sellel kõigel olid ja kui ikka väkk leiba tegid siis mehele ei saanud jne. Saime ka meie proovida. Igaüks tegi endale pätsikese ja peale pooletunnist ootamist (loe: kitsepaitamist, karuselli seljas elamist, peaga vastu posti lendamist ja kiikumist ja mida kõike veel) olid soojad leivad valmis ja sai minna kooli lõunat sööma. Kevin P-l muhku ei tuvastanud, seega on oletused peapõrutusest enneaegsed :) eks ta ise räägib kuidas asi oli, kui mäletab :D

Koolis kõht lõunat täis, suundusime töötuppa. Erinevate katsetuste alusel näidati mida kõike ja kui palju sisaldab keefir, kodujuust ja kurk. Pole keemik, ärge rohkem küsige.

See sissejuhatus viis selleni, et pool külaliste rühmast hakkas roosat Leedu suppi tegema ja pool hakkas Leedu kohupiimapontsikuid tegema. Me kolmekesi saime selle parema poole ;)

Aga jah, muna lahti lüüa hästi ei oska, vispeldada hästi ei oska, supi- ja teelusikal hästi vahet ei tee aga õlis pontsikute keeramises on mu poisid maailmameistrid ;) müts maha, meie rühma pontsikud olid ju võidu väärilised ;)

Kõht roosat suppi ja pontsikuid täis oli tiitšeritel väike koosolek ja peale seda ootas meid Ruta.
Mis on Ruta küsite? Eks ikka Leedu üks parimaid šokolaaditehaseid mis asub siinsamas Siauliais. Fatzer pidi poiste arvates selle kõrval jura olema kus vaadati vaid filmikest  ja sai vaid kommi maitsta ja isegi vett ei antud. Siin aga algas ringkäik korraliku muuseumitutvustusega, siis oli väga asjalik filmike ja siis sa tavaari täis laua taga ise endale niipalju erinevaid komme kaasa teha kui soovi oli (loe:materjali jätkus, ja seda jätkus).
Loomulikult rändas midagi ka põske ja siis võis vett võtta nipalju kui soovi oli.

Ja nii see päevake lõppes, osad läksid šoppama, osad uisutama (loodan, et ilma muhkudeta), osad restoraaani ja üks ullike siirdus ilma nutiseadme / kaardita Leedu suuruselt teises linnas pipragaas Keeni kodus riiulil umbestäpselt selles suunas hotelli poole.
Kas ma pole öelnud, et pole hea orienteeruja. No problems :)  olen oma voodikeses, ilma ühegi valesammuta.

Ja homme ootab meid Palanga :D jaa, ja mina ootan Palangat kaa.

PS! Tahtsin aga rääkida natuke oma hotellitoast. Tuba ise on kuskil iks teed pidi neljandal korrusel kuid maja ausõna on kahekorruseline. Väljanägemine on esmapilgul väga hea, kuid mind valdas küsimus, et kuidas ma küll siia tuppa õhku saan. Eksisteerib mul vaid 2 katuseakent ja kohe voodi kohal. Ja ka parima tahtmise juures ei ulatu mööda mööblit ronides käepidemeni. Ja siis täna hommikul avastasin, et nurgas seisab üks kahtlane konksuga toigas. Polnud geeniust vaja, et selle otstarve välja selgitada, nüüd on õhku niiet tapab ;)

Siit moraal, tuleb ikka tähele panna mis nurgas seisab.

Järgmise korrani!

Edgaras ja kaks Kevinit ja Ignas

Küüslauguleivad Leedu moodi - need lähevad raudpolt ahvimisse ;)

Mulle lihtsalt nii väga meeldib mu wifi parool :D

Haidihoodihohoo

Viimane postitus Türgist tulles jäigi tegemata. Palume andeks, no lihtsalt polnud aega. Pedagoogi mure, aprill-mai kestaks 61 päeva asemel justkui vaid kaks.

Aga tagasi me saime, minu kohver sai kenasti prügilasse (loe papa-mamma rõdule) saadetud ja reis tehtud. Asjad kõik peaaegu terved, kui Aili taldrikukene välja arvata. Õhtul pakkisin kõik asjad tuppa laiali ja kui mees hommikul koju tuli oli kreeps kirjas. No sai natuke palju, mis siis, kes teab kas ja enam üldse sinna jallla-jalla maale saab.

Kuid ilus oli see Antalya aga paraku sai otsa.

Läks kibekiire kuukene mööda ja täna astusin koos kahe Keviniga buss peale, et Leedu poole kimama hakata. Mismoodi ma neid kahte nüüd eristama siin hakkan ei tea. Proovin. Kevin P ja Kevin R olid reisiks valmis ja kohale me jõudsime. Poolteist tundi Riia bussijaamas passimist küll entusiasmi väga ei pooldanud kuid möödakäiate kommenteerimine ja kajakate miinisööstudest hoidumine hoidis vähemalt tegevuses.

Kui Valga-Riia ots oli puhas Lux(Express)us ise siis Riia-Siauliai suunal liikuva masina juurest oli puudu vaid meie oma Kalev. Ja asi oli kollasest kaugel. Hummuli omad said aru!

Aga ei noh, eestlane pole viriseja rahvas. Kui õpetaja kõrvalpingil seni põõnas kui migratsionikontroll bussi kinni pidas, et dokumente kontrollida, oli poistel Kevin P pekipirukate seltsis kuuldavasti tore.

10 minutit enne õiget aega olime sihtkohas ja läks lahti. Ilus, roheline, kõik õitseb (kaasa arvatud raps), kraadiklaas näitab 20 ja pluss kraade ning lollakas kes musta värvi riided leiutas - või lollakas kes neid sellise ilmaga kannab ????????!!!!!!!!! :) vast leian kohvrist teisi värve ka ;)

Koolis võeti kombe kohaselt vastu soola ja leiva ja tantsuga ning kerge tunnike mööda kobakat koolimaja sai mööda veedetud. Toitev lõuna kooli sööklas ja poisid jäid oma võôrustajatega kui ülejäänud ülikooli suundusid, et sealses laboris erinevaid lõhnaaroome avastada. Sai nuusutada, palju, ja kõik lõhnas mu arust ühtemoodi. Aga mida ma ka tean, ma pole keemik. :)

Seejärel linna peale. Kuldne poiss, nato hävitajad (siinkohal kuulu järgi Portugali omad :) ei tea kelle omad meil seal Hummuli peal tiirutavad:)), rauast rebane, üks väga tore kirik ja oma mitutuhat sammu hiljem kiire paus hotellis ja õpsid sööma. Kõht täis ja jutud räägitud ning sellega saabki tänane blogi otsa.

Poisid tunduvad rahul ja homme oleme terve päev Vilniuses. Oh kallis kannike, pea ainult vastu. :)

Head ööd ;)