Monday, 20 April 2015


Maribor ja Drava jõgi


Selliseid prügikaste oli palju, väga lahe idee minu meelest!


Maribori mägi :)


Täitsa nagu Tallinn eksju :)


Kõik õitses :D


Üles läksime liftiga, alla tulime mööda neid treppe - Graz, Austria


Graz, mäe otsast


Triinu Grazi mäe otsas ;) (Pssst, sinna murule ei tohtinud tegelikult minna ;))


Oleks valged olnud, oleksin ma kõik kaasa võtnud


Postojna koopa sissepääs - tõsi ta on, kaaned ei näita sisu :)


Ja sisu oli selline


..ja selline..


..ja selline..


..ja ikka veel selline..


... vot!

Tere hommikust (või siis noh, kell näitab juba 12 läbi) sõbrad. Käes on esmaspäev ja jumal tänatud, et mina tööl pole. Lihtsalt ei jaksaks ja lapsed jääksid lolliks :)

Suured tänud kolleegidele, kes te mulle vastu tulite ja minu tunnid endale võtsite. Südamlikud kummardused teile, olete parimad.

Aga asja juurde. Jutt jookseb ja oi kuidas kibeleb välja.
Eilne viimane päev Sloveenias osutus uskumatuks. Start kell seitse ja buss koos õpetajate ja õpilastega hakkas meid sõidutama peaaegu riigi teise otsa Postojnasse. Kes on ehk kuulnud (leidub ehk mõni haritum ;)) siis Postojna on kuulus oma karstikoobaste poolest. Olla need isegi ühed Euroopa suurimad (vist).

Mina muidugi püüdsin terve tee magaga (kohati õnnestus ka) - enesetunne kiskus alla nulli, kuid, kui kaks Coldrexi tabletti sisse sai siis võis täitsa elama hakata. Kuid see selleks.
Pagan, see Sloveenia on ikka ilus, no tõsiselt, mäed ja orud ja veel suuremad mäed ja veel suuremad orud. I-me-i-lus.

Postojnasse jõudsome enne kümmet ja siis sai põnevus alata. Meid sõidutati lahtise rongi moodi asjaga kaks kilomeetrit mäes sisse maa alla. W-O-W. Kes pole käinud see ei kujuta ette. Jumalik. Meil Enega pole elus sellist kogemust olnud. Seda ei oska muudmoodi kirjeldada kui et ma panen pildid üles. Meil eksisteerib karsti minivorm ma ütleks, lausa luubi-vorm. See oli ikka meeletu. Sinna maa alla on rajatud betoonrajad käsipuudega kus sa siis saad üles ja alla ronida. Max 160 meetri sügavusel maa all. Ja siis sa kõnnid mingi kilomeeter poolteist mööda neid teid ja lihtsalt vahid suu ammuli. Kui ilus. Ja seda kõike pidi olem akuni 20 kilomeetri ulatuses.
Laes ripivad need jääpurikalaadsed (vabandan, õiget nimetust ei mäleta) moodustised kus vihmavesi on läbi pinnase läinud ja sellist kunsti teinud. Ja maast kasvavad samasugused jääpurikalaadsed (vabandan taas, ei mäleta mõistet) moodustised ja siis vahepeal on nad kokku kasvanud ja ainsamat samasugust moodustist ei leia ja neid on kümnetes erinevates toonides ja koopas on pea aasta läbi 10 plusskraadi ja ohhhhh. Oodake pilte siis näete ja küsige mõne geograafi või bioloogi või kellegi käest need täpsed mõisted üle ;)

Niiet seal maa all läks meil pea kaks tundi enne kui päikest nägime. Lõpuotsas muidugi oli ka suveniiripoeke ;)

Aga. Saanud välja, viidi meid vaatama ühte näitus nö maa ajaloost ja jääajal Sloveenias elanud loomadest. Noh, otseselt targemaks ei saanud :)

Kuid siis viidi meid vaatame neid loomi kes seal koobastes elavad. Kuulsaim neist on Inimkala, ehk koopa-salamander. See on selline naljaks väike elukas kes pooledi nagu meenukas mingit ussikest ja pooleldi nagi mingit draakonit. Võib ta kasvada kuni poole meetri pikkuseks (meie nägime mingi 20cm pikkusied isendeid) ja oma nime, Inimkala, on ta saanud sellest, et tema nahk on nagu inimese naha tooni. Või noh, nii meile räägiti. Lisaks veel teisi putukaid, lutikaid, uissikesi.

Pärast seda lõunale kus minipitsa osutus kolmekordseks minipitsaks (me ei üllatunud) ja kiirelt suveniirijahile. Poekesi jagus kuid aega mitte, seega sai tormatud bussile, et türklased õigeks ajaks oma lennukile jõuaksid, ja meie ka.

Ilm oli ilus, kardeti küll vihma aga vihmavarjud olid kaasas ja seega vihma ei tulnud. Mariboris tagasi ja headaega-soovid-tänud edasi antud hakkasime taaskord Grazi poole vurama.
Seal väike armas lennujaam ja oodatud propeller-lennuk ning 25 minuti pärast olime Viinis. Nii, siinkohal hingan veel rahulikult*.
35 minutit oli aega, et järgmisele lennule jõuda. Kiire sörk ja jõudsime täpselt pardalemineku ajaks. Siikohal jumal tänatud veelkord, et Fraknfurdis ei olnud.
Saime starditud ja lennatud ja maandutud ja mis selle kõige ajal toimus, sellest ma ei räägi, hakkab keerama. Ühesõnaga minu siiani kõige jubedam kogemus. Kes teada tahab, küsib.

Kuid Riiga me saime. Nii, ma nüüd hingan veel korralikult*.
Hea meel, et kindel maa jalge all ja siis vutt vutt kohvrite järgi, Mairo juba ootas.
Ja ootasime ka meie, oma kohvreid. Ja ootasime. Ja ootasime. Ja siis ootasime natuke veel. Miks me ikka veel ootasime??? Ma nüüd hingan veel korra sügavalt sisse*.

Need kuradi austerlased ei jõudnud neid kuradi kohvreid selleks kuradi õigks ajaks selle kuradi lennuki peale ümber laadida!!!!!!!!!!!!

Niiet, kui kella vaadata, siis meie kaks väikest kohvrikest (üks neid ilusate punaste lipsukestega ja teine kena rohelise paelakesega),loodetavasti lendavad hetkel Riia poole ja meieni peaks need jõudma kolmapäeval. :D
Ärge laske ennast sellest viimasest naerunäost eksitada. PÜHA VIHA oli see mis meid valdas. Ma tahtsin juba eile seda blogi kirjutada aga hirmus, et see tuleb ebatsensuursuse pärast hommikul kohe kustutada, siis tegin seda alles täna.

Tänu sellele kõigele jõudsime pea poolteist tundi hiljem koju kui plaanitud. Ma ma loodan, et Mairo ka ühes tükis Tõrvasse jõudis. Suurimad tänud sulle kõige eest Mairo. Vii nüüd auto ilusti remonti :)

Vot, ja nii oligi. Loodan pildid siia postitada õhtu lõpuks, nüüd aga kiirustan oma pisipoja juurde. Mõnel on emme-isu peal. :) Pole ju pea nädal teist näinud.

Järgmine elamus peaks toimuma mai viimasel nädalal Horvaatias. Ma juba vaatan rongiaegu või mõtlen, et ehk peaks hakkama jala millalgi astuma.

Aitähh sõbrad, et olete olemas. Aitähh Ene, et tegid selle reisi väga mõnusaks, palun apteegi arvet. Ja aitähh kõigile kes selle ära on teeninud. Need kuradima austerlased välja arvatud.

Ilusat päikselist kevadet ;)

Saturday, 18 April 2015


Videote üleslaadimine ebaõnnestus kuid jäätised saime pildile


Kindluse otsas mitte Hollandis
Õhtust!
Millest siis alustada. Hmm. No näiteks pool meie tiimist on nohus ja köhas ja valusas kurgus ja ilmselt väikeses palavikus ja Ene tunneb ennast hästi :)
Küll kodus jõuab haige olla eksju.

Hommikul siis saime kauem magada, wuhuu, kiire hommikusöök ja kooli poole padavai. Kenad horvaadid pakkusid oma vihmavarje, nii saime kuivalt koolimajja.
Väike lõpukõne ja kokkuvõte ja siis läks asi põnevaks. Kuskilt Ljubljana laborist oli kohale tulnud üks vanamehenäss kes meie rõõmuks kukkus vedela lämmastikuga möllama. Ma proovin siia lisada mõned videod, siis saate aimu. Igatahes vägev oli, tehti pauku ja puha. Võtsin isegi ühe taime, pistsin vedela lämmastiku sisse ja lõin lauale kildudeks, küll see keemiku elu võib põnev olla. :D

Lisaks udule ja tulevärgile ja veel vedelale hapnikule ja heeliumile saime jäätist ka :) ja mitte tavalist jäätist vaid vedela lämmastiku jäätist - mmmmmm, maitsev. Peaks endale kuskilt ühe 40kilose karra seda nänni sebima. ;)

Lõunaks mõnus pitsa, millest pool sai pool tundi tagasi (kell 9 õhtul) nahka pistetud ja siis tuli meile järgi buss ja viis meid Austriasse, Grazi, šoppama :)
Minu saagiks langes pulgakomm Argole ja roosa vihmavari.
Oleks teadnud, et meid viiakse a'la Tallinna vanalinna butiikide paradiisi, siis oleks Maribori jäänud ja kohalikku Ülemistet külastanud.

Muidu oli täitsa tore. Saime mäe otsas asuvasse kindlusesse ronida. Või noh osad said. Baltikum oli see laisk kes läksid liftiga :P
Aga vaade mis sealt avanes, WOW, ma rõhutan ikka, Munamägi on mutimullahunnik. Ümberringi õitsevad tulbid ja päikeseloojang Ja mäed.  Ohh, siin oleks võinud küll kalli abikaasa võtta ja puu raha kurrrameerima minna. Ideaalne koht selliseks tegevuseks ma ütlen ;) jätke meelde kui siia satute.

Allatulek oli ka omajagu ekstreemne. Kujutage mingi kahekordset Panga panga kõrgust ja siis püstloodis siksakitades alla tulla. Nats õõnsaks võttis või nii. Ja leidus napakaid tervisesportlasi kes mööda neid treppe ülespoole rühkisid, higist nõretades, näost punased ja ilmselgelt hapnikuvaeguses. Nagu Lolo ütleks, siis.... Lollakad! :)

Saime alla ja saime bussi ja saime hotelli ka. Nüüd kukume pakkima ja pärast homset Postojna koobaste külastust tuleb taas propellerisse minna :)

Kuulmiseni!

Friday, 17 April 2015

Suvi sai otsa :(
Võttis kätte ja läks pilve taha, hakkas vihmaga jamama ja tegi kraadiklaasi jahedaks.
Talvemantlit küll vaja ei lähe aga nõme on küll.
Aga ikkagi ilus on :)

Punased põsed on asendunud punaste villidega jalgadel. Hädast aitab välja Compeed villiplaaster. ;) tervitused villipandelt.

Hommik tõi 20 soojakraadi ja mõnusa jalutuskäigu kooli. Päev algas kohalike õpilaste uurimustööde tutvustusega keemiateemadel. Issand kui loll ma ikka olen. Kuulan muudkui "hypericin, non-polar character, non-irradicated ethanolic extraxts, ethyl ethanoate, hexone...." ja no mitte muhvigi aru ei saa. Tekib kahtlus mida seal koolis mulle õpetati ja kas minu lapsed ka nii tuhajuhanid tulevad :)

Väikesed snäkiampsusid küll aitasid aju turgutada aga kauaks neist kasu polnud. Einoh, tegelikukt ju super kui lapsed oskavad selliseid uurimusi läbi viia ja nii kõrgel tasemel inglise keelt rääkida (nagu lindilt ja PEAST). Tase on pilvedes. Ainult heameel selle üle.

Kuid siis läks põnevaks. Riigiraadio (või oli see linnaraadio, võta sa kinni, mingi mikrofoniga tädi oli) tuli intervjuuud tegema. Natuke juttu ja polnudki nagu midagi erilist. :)

Kuid siis-pannkoogid! *Sorry Liisu, ütle Karlale kaa aga peate järgmist pühapäeva ootama ;)

Pannkookidega oli selline värk, et lapsed jagati nelja rühma ja algas võistlus, kes teeb parimad Erasmus+ pannkoogid, kasutades maisijahu ja täisterajahu ja zürii siis hindas. Khmmmkhmmm, ei tea kes olid züriis ;) Meid võite nüüd kutsuda Gordoniks ja Grahamiks. Joe mõõdu andsid kokku kaks leedukat ja kohaliku restorani peakokk (ilmselt, aga pead ei anna, müts oli peas ja põll oli ees). Kes aru ei saanud siis tuleb Meisterkokka hakata vaatama.

Aga tagasi pannakate juurde. Neid tuli igasuguseid, igasuguste täidiste ja lisaditega. Mõned viisid keele ala, mõned ei tahtnud ise alla minna.
Kuid zürii oli ühehäälne ja tuleb välja, et noorsugu ikka oskab küll pannkooke küpsetada.

Noh, pannkookidest lõunasöögi juurde. See ei tahtnud kuidagi söödud saada. Jaa vot ei saanudki, kukli pistsin kotti ja nüüd vaatan seda siin, et kas läheb prügikasti või ei.

Aga mitte kuklitest ei pea ma rääkima. Pärast lõunat algas kooli kevadfestivali lõppvaatus kus osalesid koolis viibivad projektipõhised väljamaalased kes tegid oma töötubade esitlusi (draamagrupist ja tantsugrupist, imrovisatsiooniteatri ja meie projekti etteasteni). Sellist nalja sai, et saba oli märg (palav oli, ausalt!).

Peale seda õpetajate koosolek (loe: paras vaidlus) ja siis, üht head kohalikku ära kasutades, hädaolukorra-kingajahile. Ja saime trofee seinale (noh või siis jalga). Sai antud ka paras panus ettejuhtuvasse käsitööšokolaadipoodi (ausõna mitte mina) ja hotelli meid toodigi.

Koolis läheb varsti lahti must-valge tantsupidu. Sinna meid eriti ei tõmba. Ilusaid noori meesõpetajaid pidi vaid üks olema niiet me Enega ei taha kaklema minna.

Homme saame poolteist tundi kauem magama (halleluuja) ja siis viiakse meid Grazi :) mis või kes see on, sellest räägin homme. Juhul kui jalad ikka tagasi toovad :D

Mõnusat õhtut sõbrad. Ja vaadake, et te siis muust ei räägi kui Ilveste lahutusest ;)
Homseni!

Rooomeo ja Juuulia


Neljapäevaõhtune kurgurohi


400 aastane viinapuu- suht kidur oli teine

Thursday, 16 April 2015

Teine päev. Ohh, lisaks vasakule väiksele varbale olen nõus loovutama mõlemad jalad.
Uni oli magusam kui kunagi varem. Kuid veidi väheks teda jäi.
Hommikul poole üheksaks kooli ette ja siis linnaga tutvuma -JALGSI. Noh ja tegemist on nagu ma ütlesin riigi suuruselt teise linnaga. 😦
Pandi siis õpetajad kõik ühte gruppi ja paberid näppu ja minge, otsige üles teatud kohad. Ja mis meil üle jäi läksime :) Ja kaks pool tundi lasime kand-ja-varvas. Ja teate, ei kahetse. Nägime Drava jõge, 400 aastast viinapuud, punaseid katuseid ja rõdu millelt Adolf Hitler ise oli lubanud, et see kõik saab tema omaks (ma pakun, et ta rääkis Sloveeniast või siis Mariborist, mitter rõdust).  Lisaks palju ilusaid poekesi ja tänavaid ja majasid ja see vaade jõelt oli ikka üle prahi. :)

Vahepeal seal kuskil oli ka abilinnapeaproua vastuvõtt ilusa laega ruumis linnavalitsuses ja klaasi apelsinimahlaga. :P
Siis tegime väikese šhopingu (oli ka saaki), ja tagasi kooli kus lapsed hakkasid ise endale seepi tegema ja meie vaatasime pealt. Me oleks võinud ise ka seepi teha aga ei jaksanud niikaua oodata, meie jalad tahtsid kohe pesu ja seega läksime peale koolilõunat kohe hotelli. Otseloomulikult magama 😄.

Mina sebisin ennast poole viieks koosolekule, Ene tark naisterahvas magas edasi. Ma oleks ka maganud, kui oleks teadnud, et koosolek varem peetud sai. Urrrrr, sellised asjad mulle ei meeldi, kui on kellaaeg siis on kellaaeg.
Seega oli mul veel poolteist tundi teha mida soovin. Noh ja mina, tubli nagu ma olen eksju, istusin koolimajas laua taha ja panin siia kirja eilse päeva meenutused. Poolteist tundi läks nagu plaks.

Ja kell kuus algas elamus. Parim mida viimasest ajast mäletan. Kuna Maribori gümnaasium on eliitkool ja siin on ainult parimad ja tublimad õpilased siis otseloomulikult on koolil oma näitering ja nii me saimegi 2.5 tundi ühte korralikku Romeo ja Julia muusikali nautida. SEE OLI SUPER! Sõnu lihtsalt pole. On küll natuke tossu täis silmad ja kange selgroog aga sõnu ikka pole. Vot niiiii hea oli.

Ja millega muuga õhtu lõpetada kui nurgapealses kohvikus maasika Margaritaga ;).
Valusale kurgule pidi hästi mõjuma. Pärast hakkasin mõtlema, et oleks pidanud jalad ka sisse pistma, ehk oleks aidanud :D.

Head ööd sõbrad, meil näitas kraadiklaas tund tagasi 24 kraadi plussi poole. Teil on umbes samapalju eksju :D

Pildilt pole poolti nii ilus kui tegelikult, einestamiskohas.


Eelroog, seda võtaks teinekordki ;)


Supp, seda võtaks ka aga mitte nii palju :) 


Pearoog, kôigepealt toodi meile lauda ainult salat ja no me mõtlesime, et ongi kõik :D ei olnud


Selle sorbeti eest oleks nii mõndagi nõus loovutama, vasaku väikse varba näiteks (valutab sunnik) :)

Nonii, tere head lugejad kes te juba natuke kärsituks olete muutunud :)
Palun kergemat karistust! Inimorganismi võimete piirid ei suuda imesid korda saata.
Ah aga aitab tühjast jutust. Alustame taas algusest.

Eilse päeva varahommik. Kohver pakitud, telefonitirin, et 20 minuti pärast on auto kohal. Noh, selle peale tuli kiiresti riidesse panna ja minema hakata, eksju. Astun mina siis majauksest välja, ja hea, et pe....li ei käi. Ja vahin suu lahti, kuidas sajab LUND. Lund, kui eile näitas kraadiklaas +17. Kõik kes antud piirkonnas elasid ilmselt usuvad mind ja imestasid kaasa. Ei noh, nalja nabane, pole ikka õnnistatud see meie Riiga reisimine, eelmine kord kiilakas ja lumetuisk, nüüd hanged aprilli kuus, mis siis järgmine kord tuleb -lähme jala või??? 😁
Ühesõnaga, mehed musitatud ja sõit võis alata. Võrreldes eelmise korra sõidutempoga (tingitud asfaldile rajatud uisuväljast) olime Hummulis 20 minutit enne planeeritud väljasõitu. Väike auring Hummuli vahel (Ene tuulekas otsustas ennast maha jätta) ja nii ma saimegi õigel ajal liikuma, minuti pealt :)

Kuid, millest ma üldse räägin. Ikka sellest, et sain taas väikesele reisile tuldud. Meie kooli Erasmus+ projekt "Teaduslabor köögis" jätkub ja sedakorda Sloveenia suuruselt teises linnas Mariboris. Kohalik eliitgümnaasium on meie võõrustajaks ning kõik sujub. Seekord reisin koos bossiga, kes hädasti päikest vajas ja kes hetkel küll iga kiirekest naudib :) Aitäh Ene, et sa minuga kaasa tulid, väga tore on koos sinuga. 😊

Kuid tagasi sinna kus pooleli jäin. Tubli vormeli-testpiloot Mairo viis meid taaskord Riia lennujaama ja järjekordne pilvedevallutamine võis alata. Kell 7.45 alustasime Airbaltiku pardal lendu Viini poole (jumal tänatud, seekord Frankfurdist pãäseme). Tund ja 40 õhus, väike uinak ja maaliliselt rirgete põldude imetlus lõppes Viini lennujaama kohvikus mõnusa võileiva ja koogiga. Eelinfo kena väikse lennujaama kohta ei pidanud välisvaatlusel sugugi paika kuid siseuuring näitab, et tagasitulles peaks kahe lennu vahelisest 35st minutist piisama.
Eine nahka pistetud ronisime väikesesse, kuidas seda öeldagi, propellerlennukisse??!! Ja sõit Grazi võis alata. Pooletunnine õhusõit tõotas kiiret lõppu. Noh, ja kiiretest lõppudest me ei räägi. Nagu teatud Mamma on juba jõudnud infot jagada siis hüvasti õunakook ja võiku. ☺

See selleks. Propelleril olid omad võlud ja endiselt kuulub Alpidele minu süda. Seda ei oska kirjeldada kui ise ei näe, hingemattev vaade õhust. Aga läks õnneks ja MEIE piloodil suitsiidseid mõtteid ei olnud (musta humori nurk).
Grazis paigutati meid kohe kenakesse minibussi ja Hummuli-Tartu ots oli alla tunniga tehtud. Lühike vastuvõtt ja hotelli ennast värskendama. Seejärel lõunasòök kohaliku bossiga. Maribori gümnaasiumi direktori pilgu all avastasime, et plaanitud toidu piiramisest ja maovaludest pääsemisest pole juttugi. Kanasalat oli TAKOINE.

VaheinfokS muidugi niipalju, ei mina siit ära ei tule! Ja ma ei viita "lennumõnudele". SiiN on lihtsalt niiiii ilus. Ma pakun, et +20 ja +. Puud on hiirekõrvus, kõik õitseb, kollastes, valgetes, roosades, punastes ja teab mis veel toonides. Inimesed on nii soojad ja ülekäigurajal antakse sulle teed ka siis kui sa seda kohe ei soovi. Kõigil on aega ja ikka jõutakse õigeks hetkeks kohale. 😀Imeline.

Aga, kõht pungil täis, tähtsad jutud aetud ja siis kooli. Vahemärkusena peab mainima, et selle hooaja esimene päikesepõletus annab ennast tunda - poolteist tundi lauspäikest otse näkku. Mmõnuus :)
Koolis väike aktiivne majaga tutvumine. Ja tervitussõnad ja loeng toidu teemal. Ja siis hakkas väsimus vaikselt murdma. Kuid, ei antud meile aega sellest mõelda. Pakiti autosse ja sõidutati Austria piiri äärde einestama. Bussisõit oli mõnus. Kas ma juba ütlesin, et siis on lihtsalt niiiii ilus?! Armsad majad ja puhas ja värviline ja kuhu iganes vaatad on kõikjal Munamãe suured vennad. Alpe küll ei näe aga mägine on küll. Ja kõik mäeperved on viinamarjaistandusi täis. Külavaheteed tunduvad küll olevat mõeldud mänguautodele kuid juhid paistavad olevat kogenud. ;)

Aga jõudsime siis ühe kohaliku "künka" otsa ja hubases veiniistandusse rajatud hotell-restoran pakkus meile suurepärast vaadet ja head (loe:suht haput ja kui kuiva) veini ja õhtusööki. Khmmm, NELJAKÃIGULIST!!! See oli minu rekord. Maribori gümnaasium tegi selle välja ja ei koonerdanud. Eelroaks kohalik roog mingisuguse liha ja küüslauguvõide ja lisanditega. Meil Enega hea meel, et jess, selle jaksab ära süüa küll. Oh õnnis teadmatus selle ees mis tulema hakkas.
Maitsev eelroog taldrikult kokku kraabitud, toodi meile metsiku küüslaugu supp (hooajaroog, pidi saama vaid aprillis). Maitsest väga meeldivalt vürtsikalt kuid kogus ja oma korda ootavad nuga ja kahvel sundisid poolt jãrele jätma. Siis pearoog - kanarullid koos mingisuguse imehea kodujuusturulli ja köögiviljakoogikestega. Ja ärgem unustagem salatit.... hmm, lisan pildi ;)
Kõik see sisse surutud hakkasime unistama esemest padja ja tekiga. Unistasime mis me unistasime, padja ja teki asemel toodi meile magustoit. Võite ette kujutada meie oigeid. Ene loobus, mina mitte. Ei teagi kas kahetsen või mitte. Moonikook sorbetiga oli jumalik kuid ma seedin ikka veel (pm 24 tundi hiljem).
Kuid siis unistused täitusid ja buss hakkas meid tagasi kodupoole sõidutama. Aitähh head kaitseinglid, et see sõit pikem polnud. Vastasel juhul ..... Pagan ma olen ikka nõrguke.

Kuid voodisse me jõudsime ja mul pole aimugi millest mehega telefonis rääkisin. Mäletan vaid, et ütlesin mmhmmh. :)
Head ööd ja selline oli meie esimene päev. Jäãme ootama mida toovad järgmised neli 😊