Liiklusmürased 2015nda aasta viimase novembri tervitused Polska-maalt :)

Võtsin mina siis kätte ja läksin uuesti rändama. Kes veel ei tea miks ma seda teen, noh, otsige algus üles ja lugege :)

Meie Erasmusekene jätkub. Teeme teadust. Köögis ;) 

Viimati sai jutustatud sellest millega Horvaatias hakkama saadi. See aga oli ammu, kes seda enam mäletab ;) 

Vähem ammu oli aga selline värk, et köögiteadust tuldi tegema Hummulisse (nagu kohaliku ringkonna kirjanduslik väljaanne aka Valgamaalane kuulutas). 

See tähendab aga seda, et enne kui ma praegusesse hetke jõuan tuleb veits ajusoppides urgitseda ja teilegi rääkida mis siis vahepeal toimunud on.

Aasta siis oli 2015, käes 20 september kui Triinu kellakolmesesvarahommikupimeduses üksi Riia poole roolis, truudeks kaaslasteks vasttangitud Volkswagen Passat, plaadilt üürgav BonJovi ning parim sõber proua "kahe-saja-meetri-pärast-pööra-paremale".

Ei läinud kolme tundigi kui Riga Lidosta oma linnukestega parkimist pakkus. Küll on ikka hea lennujaamas olla teades, et seekord ei pea ühegi tehnikaime pardale ronima. Peaaegu ei läinud isegi sûda pahaks :D

Rumeenia näitsikud käes ja tagasi kodupoole. 

Nõuandenurk: Keset Riia linna ei tasu heietama jääda, võib võssa panna. 

Ütleme nii, et võsa polnud parasjagu võtta, proua "ümberarvestamine-ümberarvestamine" näitas õige tee kätte. Kaks last Hummulisse perede juurde, õps Metsisesse ja koju magama (loe:muud hädavajalikku organiseerima). Õhtupimeduses said veel härrased Poola ja pagasiteijõutudistambulisümberlaadida-Türklased LuxExpressist sihtpunkti toimetatud. Sinna vahele käis veel üks Hummuli ots aga kes neid ikka luges. 

21 september oli alanud, said ka ülejäänud riigid kohale ja ka kadunud pagas leidis oma tee õigesse kohta. Koolitutvustus, austatud vallavanema kõne ja T.Püssa loeng liha teemal. Kõik õnnestus. Üks laps isegi kuulutas, et õpetaja, ma nüüd tean, et liiga palju jãäkaru maksa ei tohi süüa võib A-vitamiini üledoosi surra (või midagi sellist :)).

22 september algas plekkide eemaldamisega. Täpset sisukokkuvõtet pole vaja aga uskuge mind kui ma ütlen, et šokolaadi pleki saab puhta viinaga välja- mis te neid viinasokke teete, sööge parem šokolaadi ;)

Valgamaa ringreis tõi taaskord teadmise, et neil lõunamaalastel, on "väljasõit 5 minuti pärast"nupu asemel "25 minuti pärast vaatame kas sõidame"nupp. Aga ringreis sai peetud. Teate, Tehvandi suusahüppe tornist on parem vaade kui Munamäelt, mesilasvahast küünlaid veeretada on megatore ja Sangaste lossis tehakse väga hästi süüa.

23 september oli Tartu päev. Nagu igal õigel nädalapäeval tuleb hommikut alustada ühe õllega ;)

Seda pakkus meile ALeCoq, kuid muidugi oli õlle asemel väga lahe ekskursioon tehases, ülinunnu giid (või noh, koolitüdrukud arvasid nii ;)) ja limunaadide-mahlade degusteerimine. Olgu, ei hakka valetama, kes oli lubatud eas sai seekord ka õllega päeva alustada :) aga ainult degusteerides ;)

Kel märjukesest kõht täis ei saanud see sai võimaluse Püssikas. Amps-amps ja Ahhaa :)

Välismaalased olid pöördes kui meie teaduskeskust nägid, raske oli neid sealt tulema saasa. Aga saime, võlusõnaks "shoping".

Et endast aga eriti head muljet jätta, võtsin vabaduse ja pikendasin ostlemisperioodi. ;) kõik panid jooksuga tagasi Lõunakasse. 

Teadmata kellajal sain koju, et taas teadmata vara tõusta. 

Päev algas eksperimentidega. Äädika ja soodaga SAAB vulkaani teha, tooretel munadel SAAB kõndida ilma neid katki tegemata ja sibulat SAAB koorida ilma nutmata. No ausõna saab.

Ja siis pidusse, Torupilitalu ja Leedu mehed. Oli kurja, sellist pidu pole minu silmad varem näinud. Lunisime palju me lunisime, Leedust pärist tantsuõpetaja pole siiani Hummulisse kolinud. Ilmselgelt ei luninud me piisavalt kaua. 

Reede hommikusse jäi võileivatortide valmistamine (uskuge kui ma ütlen, et enamus külalisi polnud võilevatordist kuulnudki), kallid, musid, paid ja nurga taga poetatud pisarad (ausõna mitte mina) ja esimest korda viimase nädala jooksul vôisin minna magama kauemaks kui 5eks tunniks. Laupäeval esimesed tulijad viimastena rongile ja nüüd võis hingata. 

Vinge nädal oli. Oli unustamatuid mälestusi, oli mälestusi mida tahaks unustada. Aga see töö on meil nüüd tehtud. Ilma oma endiste ja praeguste kolleegide ning abilisteta poleks ma seda suutnud, südamest tänu ja maani kummardus teile.

Tiksus ûks nädal ja teine ja kolmaski. Ja saabus novemri lõpp ning, et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama pühapäeva hommikust. 

Ees oli ootamas üks reis. Sihtkohaks Kopernikuse gümnaasium Lesznos, Poolas. 

Seekord olen üksi, lihtsalt olen ja kõik. Vahepeal lihtsalt peab ju üksi ka olema onju ;)

Armastav abikaasa viis pühapäeva hommikul bussi peale (mõeldes "röömuga" esikuseina nööpnõeltega kinnitatud ülesannetele mis nädalaga tuleb ära teha) ja nõnda ma oma Lux-uslikku reisi alustasin. 

Esimene etapp Valga-Riia. Märksõnad: pime, uni, kas ma tean kust uue bussi peale saada, kus mul see pipragaas nüüd asuski, ei tea kas see lumi jõuludeni pûsib, validool, peaks bussi wc ka millalgi ära proovima, kas te inglise keelt räägite, film, kann kisub kangeks. 

Teine etapp Riia-Vilnius: näe lumi on maas, kus ma nüüd maha pean minema, kust ma nüüd uue bussi peale saan, kas te inglise keelt räägite, peaks millalgi tõesti selle bussi wc ära proovima, film, uni, kurat se kann hakkab tõesti kangeks jääma, see buss ei lähe Poznani oodake järgmist, validool.

Kolmas etapp Vilnius-Poznan: pimedaks hakkab minema, ei tea kas proovida seda bussi wc-d, wifi ei püsi sees, uni, diagnoos-kangekannisus, kus ma nüüd maha pean minema, kas me oleme juba kohal, kas te inglise keelt räägite, mis see kell siis nüüd lõpuks on, kaua võib, validool, kes mulle vastu tuleb, kuhu mulle vastu tuleb.

Neljas etapp Poznani rongijaam: bussi wc on nõrkadele, kus kurat see rongijaam on, minge üles, minge alla, minge üles tagasi, kas te inglise keelt räägite, palun üks pilet, kus see viies perroon on, küll võivad koristajatädid naljakalt tolmu pühkida, nii siit ehk saab sinna viiendale perroonile, appi 2 rongi, kumb rong, kas see rong läheb Lesznosse, uus rong, kas see rong läheb Lesznosse, vana rong, ok ronin igaks juhuks peale, kas see rong läheb Lesznosse, jessas miks on iga istme all ahi, kas see rong läheb Lesznosse.

Viies etapp Poznan-Leszno: tãdi vagunis -appi rong läheb valele poole, appi kas ma olen ka vale rongi peal, kas see rong läheb Lesznosse, huhh olen ikka õige rongi peal, piletikontrolör, kas te inglise keelt räägte, millal ma väljuma pean, nad ei ütle peatusi, õues on ju pime, essugi ei näe, püha jumal kuidas kütavad, lähen teise kupeesse, lähen kolmandasse kupeesse, sõnum-enne Lesznot on Lipno, lähen neljandasse kupeesse, pekki no mitte midagi õue ei näe, ratastel saunaga on vist tegemist, lähen viiendasse kupeesse, õhk, uni, ei tohi magama jääda, kurat ikka kütavad, oh jess Lipno, ikka mitte midagi välja ei näe, kas see on Leszno, Karolina-good morning. 

Hotell Perla, kaubanduskeskus on kohe hotelli taga, adminn ei oska sõnagi inglise keelt, tuba, voodi, kraanist tuleb vaid kuuma vett, mmmm voodi, und ei tule, mis, juba äratus :)

Kätte jõudis hommik, või noh, minu puhul siis lõuna, tagais minekus plaanin osta istmepadja, ei tea kas leiab :) Aga esimene tutvus kooliga on tehtud, meid on kensati vastu võetud, nänni saime ja süüa saime. Bigost, see on mingisugune segu hapukapsast ja guljaššist vist, ma arvan, päris matsev oli muidu. Kolmapäevased pelmeenitellimused said ka juba kirja (jess, päristoit :D)

Kuulasime loengut kaloritest, tädi üritas väita, et kaloreid ei pea kartma, nojah, ta polnud väga veenev. Lapsed valasid küünlarasvast ennustusi. Täna on siin mingisugune viimane päev mis lõpetab jõulueelse lõbusa aja või midagi sellist. Saime ka õnneküpsiseid. Rumeenia kooli direktor muidugi sõi kolm küpsist enne ära kui teada sai et ennustus ka sees on, nalja nabani :) aga loogiline, väga maitsvad küpsised olid. 

Mina sõin kolm, 

esimene ütles, et "Valluta oma hirmud või sinu hirmud vallutavad sind" - jõudsin kohale eks ;) 

Teine ütles, et "Sinu unistus saab tõeks" - ma küsiks, et missugune neist?

Ja kolmas ûtles, et "Sa reisid paljudesse eksootilistesse kohtadesse oma elu jooksul"- ma ütleks, et daaaa, nagu mida ma juba praegu teen :)

Osssajuuudas kus nüüd alles tuli juttu, keegi lõpuni ka viitsib lugeda või :)

Ah ma tean, et viitsite, ma pidavat oskama kirjutada, jääme siis selle juurde (õigekirjast me ei räägi, tahvel on süûdi kui kõike ei märka).

Ja siin ma siis olen, viis päeva kohapeal ja kaks sõidus (kallis kann pea vastu). Mis ees ootab ei tea. 

Mees täidab kodus käske, laps ootab mamma pool päkapikke. 

Ene sa oled elupäästja, ma ei tea mis mu tundidest oleks saanud. Kui meeldima hakkab võib kevadel uuesti kaupa teha ;)

Lapsed, kuulake sõna. Kui sõna ei kuula siis ma tagasi ei tule, korjake niipalju allkirju kui tahate :) 

Ohh jahh, "tint" sai otsa, enam ei tule miskit. Head ööd ja ilusaid unenägusid! :)