Saturday, 30 May 2015

Kuna nädalavahetus möödub "kand ja pastel" töötähe all siis tuleb reisikokkuvõte alles esimesel vabal hetkel, ehk alles nüüd :)

Eilsest päevast siis.
Kuna jamasin poole ööni siia piltide laadimisega (wifi otsustas uka-uka-mina-prii mängu mängida) siis hommik tuli eriti kiiresti. Kuid, targad pedagoogid nagu me oleme, pakkisime oma asjad juba eelmisel õhtul ära. Niiet homikul oli vaid riidepanemise vaev.

Kõht hommikusöögist täis (niipalju kui morss ja viil saia seda teha suudavad), läksime kooli, et pidada maha üks toiduvalmistusvõistlus. Nimelt oli teemaks Täidetud munad ;) Ja miskitmoodi sattusin mina ka kohtunikulaua taha. Mmmm, täidetud muna võib olla minu jaoks võlusõna. Paaril korral oligi, kuid Karli omasid ikka üle ei löönud. Mul on väga proffessionaalse maitsepaletiga naabrimees ;)

Munad maitstud, polnudki muud kui kiire koosolek kokkuvõtete ja heade soovidega. Ning kell 11.20 startisime koos Türgi hãrradega Zagrebi poole. Taaskord sai kolmsada kilomeetrit läbitud kolme tunniga. Meie autojuht oli endiselt tasemel.

Ja siis hakkas muretsemine. Kas saame õigele lennule, kas kohver on liiga raske, kas maiustused võivad käsipagasis olla, kas Frankfurdis on piisavalt aega, kas hakkab paha, kas kohver jõutakse ümber laadida, kas kohvri sisu jääb terveks?????

Jah, ei, jah, jah, ei, jah, jah :D

Kõik läks väga hästi.

Mul on hea meel, et meie koolile selline projekt on osaks saanud, mul on hea meel, et ma siiski läksin sellele projektikohtumisele ja mul on eriti üliheameel, et Katrin minuga kaasa tuli. Südamest aitäh sulle. ;) sinuga oli väga väga tore.

Nüüd ootab kooliaasta lõpetamine ja pabermajandus ning siis peaks kõik olema valmis selleks, et järgmine projektikohtumine toimuks ei kusagil mujal kui meie väikeses Hummuli koolis. :)
Nagu minu Horvaatia kolleeg ette pani siis peale igat nädalast kohtumist võiks korraldajale olla nädalane pukus. Peaks vist kellelegi kuhugi soovi avaldama :)

Järgmise korrani sõbrad ;)

Thursday, 28 May 2015


Meed


Kallis kraam


Biogaasi saab nii


Sealt tuleb makaron


Kopatški rit


Kes hästi vaatab, näeb, et puud on kormorane täis


Vaadake hoolega, nahkpükse pildil ei paista


Mmõnus


Õhtusöögi napsulaud




Mõnusad majad kus igal oli vähemalt 2 rõdu


Moonike, moonike


Eileõhtused sõbrad leidsid meid :D


Murelid


Meile meeldis see rohelibe maja


Kohalik stiil


Aiad täis roose


Koolimaja


Põllumajandus teaduskond


Leidsime põllumajandusliku lehma


Ja ühe toreda puu


Ja vankri


16 sajandi koorekihi uhke mesitaru


Punahirvede jäänused


Metsaloomad


Üks eriti nunnu
Tervitused päikselisest ja soojast Horvaatiast (lõpuks!!)

Mis me siis täna tegime?!
Päev algas varakult, et minna taas Osijeki ja teha tutvust keemia ja füüsika maailmaga. Kõigepealt viidi meid ilmselt mingi ülikooli põllumajandusteaduskonda kus me liikusime muudkui ühest laborist teise ja imestasime mis imevidinaid ilmas kasutatakse ja mida kõike uurida saab. Muuhulgas nägime kuidas biogaasi teha, mismoodi kiivi DNAd leida ja mismoodi ühest masinast pasta (maakatele makaron;)) välja tuleb.

Kõige meeldejäävam oli aga esimene labor kus uuriti mett. Saime maitsta viit sorti kohalikku summ-summ produkti. Teate kui hea on akaatsia mesi - mina tean, väga hea. Lisaks pakuti ka õietolmu (nojah, maitse asi) ja asja millel nimeks Royal Jelly. See viimane on nimelt eee... produkt, mida töölismesilased söödavad emamesilasele ja mesilasebeebidele (jah ma tean sellist sõna pole olemas). Katrini mahlase maitsevõrdluse jätan siinkohal mainimata, kuid ega igapäev ei saa ju proovida asja mille hind on 2000€ kilo, missest, et maitse on kergelt öeldes öäkk.

Kuid Mynthon päästis maitsemeeled ja peale kogu seda keemilist loba, vabandust, tarka juttu ja mitut tundi niisama seismist, suundusime ühest pagarikohast pirukat kaasa haarates rongi peale.
Ja see rong oli nunnu. Rongijuht oli ka nunnu aga sellest me ei räägi.
Rong ise oli selline armas, ratastel ja kahe veduriga (või olid need vagunid, ei tea, kell on suht hilja) ja sõitis maanteel nagu jalutav kass (ärge küsige kust see võrdlus tuli). Ehk olete Lõunakeskuse kandis midagi taolist kohanud.

Ühesõnaga, rong võttis meid peale ja viis ühte suurde loodusparki - mingisuguses mõttes oli ta suurim aga missuguses, ei mäleta.
Looduspark Kopatški Rit oli lahe. Kõigepealt väike tutvustus projektori ruumis ja siis silmaga vaatama. Kopatški rit nimelt asub täpselt Doonau jõe keskel ja on üks über suur märgala mis kevadeti elamust pakub, sest Doonau ujutab üle kummalegi poole mingi 5km.

Alguses kõndisime mööda vastrajatud laudteid kuid siis jõudsime laevale mis tunni jooksul meile seda kõike näitas. Giidi saatel muidugi. Mõnus oli. Etiti elamust pakkusid tuhanded mehed kes teavad, et nahkpükse ei pesta.
Ei, ma ei ole lolliks läinud, nalja püüdsin teha. Nimelt pesitseb sellel märgalal tohutu hulk kormorane. Lisaks veel igat sorti haigruid ja valgesabakotkas ja kes kõik veel.
Ohh, ma oleks veel sõitnud, aga kõik head asjad saavad kord otsa.

Ja jätkuvad uute heade asjadega. Värske õhk ja kuus tundi söömata tegid lõuna peaaegu jumalikuks. Saime looduspargi restoranis suppi ja ja praadi ja jäätist ka.

Siis aga padavai Biljesse tagasi sest kohalik Konzum vajas vallutamist. Ausõna, poe nimi oligi Konzum. Ja vallutatud ta sai, ma südamest loodan, et mitte kohvri ülekilode hinnaga :)

Siis aga mukk pähe ja soeng selga ja hüvastijätupeole. Süüa ja juua sai kohalike rahakoti peal ja kolmveerand üheteistkümneks voodisse.

Paneks kohe veel ühe pirn aga kahjuks on mul vaid banaane ja needki tuleb hommikul ära visata, sest homme sõidame KOJUUUUU :D

Ja muidugi saab reis siis läbi kui taevas on sinine ja päike särab ja sa pole enam ainuke totakas eestlane kes lillelises suvekleidis vihmase ilmaga ringi patseerib.

Nüüd juba nägemiseni ;)

Wednesday, 27 May 2015

Tere varahommikust (või siis mitte:))
Kuna eilne pãev oli väsitav ja õhtul oli aju päris purdu siis lihtsalt jäi blogimine ãra. Seevastu tõusin täna varem, et siiski saaks eilsed mõtted kirja panna.

Terve päeva olime Biljest eemal. Pool kümme startis buss Osijeki ja pool üheksa õhtul saime alles tagasi. Aga mis me seal Osijekis ka tegime.

Mainitud linn asub väga lähedal, pole kümmet kilomeetritki. Saime endale toreda (suure bussi) bussijuhi, kel oli tõsist annet hiigel masinaga mööda eriti kitsaid tänavaid pöörelda. Buss viis meid kõigepealt kohaliku maavalitsuse uhkesse hoonesse, et kohtuda kohaliku maavanemaga. Ilus maja, uhked trepid ja saalid, kompud mehed ülikondades jne. Isegi mingi kohalik televisioon oli kohal ja filmis kuidas maavanem meile kõnet pidas.
Vahemärkusena pean mainima, et terve härra kõne ajal mõtlesin, et olen meest kuskil näinud, no niiii tuttava näoga on. Kedagi ta meenutab ja mina muudkui ragistasin aju. Hallollus töötas aga lõpuks vastuse ka välja.
MR BIG.
Kes vähegi teab ja on näinud või kuulnud midagi sellisest sarjast või filmidest nagu "Seks ja linn", see teab kellest räägin. Nagu kaks tilka vett, lihtsalt veidi rohkem halli juustes (aga ainult veidi) :)

Mister Big'i juures käidud, hüppasime korraks ühte suveniiripoodi ja seejärel viidi meid bussiga Bureki tehasesse. Burek on originaalis küll Türgist pärit kuid Osijekilased on selle tootmise mõnusalt ülemaailmseks teinud.
Tegemist on pagaritootega mis näeb välja nagu kümne cm-ne lehttaignast (midagi sarnast) toruke kus sees on erinevaid tãidiseid - meie degusteerisime kartuli, juustu, juustu-spinati, õuna ja kirsitäidisega Burekit. Minu lemmik oli juustu-spinati ja Katrinile meeldis kartul. Väga maitsvad oli. Kui me poleks peale seda lõunale läinud oleks nii mõnegi eksemplari rohkem pintslisse pistnud. :)

Aga tehas oli tore, pandi kaitsekitlid-mütsid selga, desinfitseeriti jalatsid ja käed ja lasti kohe tootmisliini juurde. Pildistada ja filmida küll ei lubatud (riigisaladus ikkagi:)) aga põhimõtteliselt sai nina kohe juurde pista. Antud hetkel tiirlesid lintidel hakklihatäidisega ja teise kujuga ning suuremad burekid. Neid oli võimalik hiljem linnapealsetes poekestes näha ja osta .

Kitli võis suveniiriks kaasa võtta ja nii me siis läksime lõunat sööma. Sihtpunktiks oli Drava jõel (ilmselt madalal kaldaäärsel põhja kinnitatud) asuv vana laev mis oli muudetud restoraniks. Väga mõnus koht. Söögiga küll läksin alt aga lõpptulemusena võis rahule jääda.
No soovisin kana risottot natukese tšilliga. Ohhh, kui see mis mina sõin pidi olema natuke, mis see korraliku tšilliga siis veel oleks - metsatulekahju või?!. Jumal tänatud juustukoogi eest mis ikka magu täitis. Muidu oleks vist tühja kõhuga jäänud.

Pärast lõunat oli meil 3 tundi shoppamisaega. Selle käigus sai korralikult rahakotti tuulutatud (mitte et seal oleks olnud paljut mida tuulutada) ja loomulikult ostsime kõike seda mida meil tegelikult vaja ei olnud. Aga me oleme õnnelikud :D Noh nagu naised ikka, õhtul oste revideerides.

Kotid oste täis läksime õhtust sööma. Pitsarestorani. Tellisime siis väikese pitsa kahepeale ja kummalegi üks pannacotta magustoiduks. Horvaatlaste väike pitsa annab välja selle mida Otepää Meranos saab pere peale süüa. Julmalt läks kaks-kolmandikku kaasa pakkimisele. Midnight snack, check ;)
Magustoit oli ka maitsev ja ärge Raidile öelge aga üle saja aasta oli Coca-Cola parim jook maailmas. ;) :*

Võtsime siis oma pitsa ja ostud ja kamraadid ja läksime tagasi Biljesse. Plaanitud retk kohalikku Konzumisse jäi ka seekord ära sest pood pandi kinni kui hotelli jõudsime. Ehk nãkkab täna ja saame vajalikud maiustused ostetud.

Aga. Tuleme siis bussist maha ja kõnnime kodupoole ja nalja hakkas saama. Kuskilt ilmus välja kaks koerakest kes meil sabas liputasid ja aedades andsid nende sõbrad valjult oma olemasolust märku ja kuskilt lipsasid alla kaks kassi ja kohalikud vahtisid meid ka nagu ufosid. Miks????
Eks ikka pitsa pärast :D Katrin pidi karpi peaaegu, et pealae peal hoidma, et meile ka midagi jääks. Kaks kutsut jäidki lõpuks igatsevalt vaadates värava taha ja meil oli nalja nabani.
Mis me sellest õppisime??? Horvaatias tuleb tellida väike pitsa siis kui neelud käivad hobuse järele. ;) ja nii ongi.

Homseni!

Vabandust, tänaseni ;)

Tuesday, 26 May 2015





Tuletame meelde meie projektis osalejad


Pilt ütleb tuhat sõna ;)


No päris vale ju pole


See ju ka mitte


Väga produktiivne õpetamismeetod


Türgi maiustus, viigimari kreekapähkliga - nämm


Homemade lavalamp


Luba koolimaja õhkulaskmiseks antud (seisab siiani, ju sellepärast luba antigi)


E-kooli vaarisa


Idee, kasutame võimlas kella kaitseks koogivormi :D


Notsud


Öko maja


Öko laud ja toolid


Öko Katrin :)


Team Erasmus + Science Lab In The Kitchen Croatia

Õhtust
Kuidas läheb, kas saite lõpuks meie vihma endale :D kuulda oli.
Kuulda oli ka see, et nädalavahetuseks lubab kõva sadu, niiet tuleb vist pastalde asemel kummikud Põlvasse kaasa võtta ja loota, et Instikurmu päris järveks ei muutu. Või peaks kohe minema kalipsot ostma???

Aga see on homne mure. Räägime parem tänasest päevast. Peale mitteeesmärgilist varast äratust seadsime sammud hommikusöögilauda. Natuke keedumuna, natuke saia, natuke moosi ja mahla jumal-teab millest (väga maitsev muide) ja suts eriti maitsvat juustumääret suundusime taas kooli.
Seal saime maiustada maasikatega, mmmm, sõnu pole vaja, nii head olid, jääb loota, et homme ka saab ;)

Seejärel pandi rakkesse usinamad õpilased kes meile suure huviga kooli asusid tutvustama. Leiaks vaid Hummulist ka mõned sellised :)
Nägime klassiruume ja õpilasi ja spordsaali millest Hummuli omad vaid und näevad.

Ringkäik tehtud siis läks lõbusaks. Valmis olid pandud töötoad lõbusate katsetega. Muuseas sai näha kuidas grillvarras läbi täispuhutud õhupalli susata niiet pall terveks jääb, kuidas veest ja õlist ja toiduvärvist ja susisevast vitamiinitabletist laavalamp teha, kuidàs mässata 95%lise alkoholiga ja mida kõika annab lilla kapsaga teha. Väga huvitav oli. Lapsed pange end valmis, õpetaja teeb veel ühe Erasmus päeva :)

Seejärel snäkipaus (loe:mmmmmaasikad) ja lühifilm sellest kuidas tehakse šokolaadi. Vabatahtlikud said ka maitsmisvõistlusel osaleda. Kahjuks ei kvalifitseerunud mina nimetuse "õpilane" alla.

Siinkohal soovin tutvustada kohalikku tualetikultuuri - Puuduvad lukustuselemendid ja kehtib koputamispoliitika :) usun, et saite pihta.

Pärast seda väike snäkipaus (loe:...no mis te ise arvate ;)).
Ja siis tuli buss ja viis meid kohalikku ökorestorani. See oli vahva. Suures palkehitises puutüvest lõigatud laudade ja toolidega saime süüa kohalikku nuudlisuppi. Maitsev, nuudleid ei leidnud, puljongis hulpisid lisaks porganditele klimbid. Koju minnes tuleks ka vist klimbisuppi hakata peenemalt nimetama :) kujutan juba oma armsa abikaasa nägu ette kui teatan, et õhtusöögiks on nuudlisupp ja kaant kergitades leiab härra eest klimbid. Ei tea kumb enne naerukrapidesse sureks, kas tema või mina :D
Aga nagu ma ütlesin, maitsev oli.

Supile järgnes praad, ahjukartulid, seenesoust (seened jäidki tuvastamata, kuid igatages punased nad polnud ja valged täpid puudusid). Lisaks veel ahjusealiha (sellise mõnusa pekilisaga) ja küpsetatud lammas (kui Priidu šaslõkk pole siis jätan teistele). See kõik oli kah mis ta oli. Oleks hea meelega seda suppi veel võtnud.

Kõht täis siis mindi ümbrust vaatama. Ehk siis seda kust see hea söök kõik tuleb. Või noh, kelle käest tuleb. Ja tuli välja, et see mõnus seapekk tuli kohalikelt muruniidukitelt ja kõrvalepakutav õunavein nende niidukite haljasalalt jne. Trotsides vihma ja pori ja noh s...ta ka, nägime ära kitsed ja sead ja õnapuuistandused ja katusel kõndivad kanad. Soovijad said kaasa osta ka ökotooteid, mis kuskuures ei olnudki kallid.

Tagasi kooli minnes tuli juba päike ka välja. Ning kui õpetajate korraline koosolek peetud sai, suundusime vaatama debatti õpilaste vahel, säilitusainete ja toidulisandite teemal.

Debati lõpus teatati, et õhtusöök toimub tund aega hiljem kui plaanitud. Mille peale meie teatasime, et sel juhul me seda ei soovi. Läksime aga oma toakesse tagasi ja veetsime kahekesi mõnusalt aega. Mingi hetk aga mõtlesime, et lähme vaatame mis kellani kohalik Konzum lahti on. Mõeldud tehtud, avatud 20.30ni, jäime hiljaks. Aga, we'll be back ;)

Kerge jalutuskäik tagasi ja siin me oleme, kohe suundumas unemaale ja valmis uueks päevaks.

Head ööd! :)

Monday, 25 May 2015

Tere hommikust Biljest
Kuna eile õhtul oli voodi kutsuvam kui trükkimine siis saabub esimese päeva ülevaade väikese hilinemisega. Annate andeks, teil ei jää muud üle :)

Nimelt, mis siis toimub eksju. Olen saabunud Horvaatiasse. Siin toimub järgneva, nüüd küll juba nelja päeva jooksul kolmas projektikohtumine ettevõtmisele "Teaduslabor köögis". Üksi ma ei julgenud tulla seega võtsin kaasa meie algklassideõpetaja Katrini. Tundub, et oli hea valik ;)

Reis algas eile kell kolm Tõrvast. Mina ühinesin suure rutuga pool neli. Siinkohal näpunäide. Kui on ikka vaja äratus panna poole kolmeks ei tasu sisse trükkida 3:30. :) aga jõudsin, napilt. *Mairo, ilma sinuta oli nii imelik :) ei suitsupause, ei lund ega kiilasjääd.

Suvekleit seljas ja päikeseprillid kotis leidsime ennast õige kiiresti Riiast. Ja õige lennuki leidsime ka üles. Ei tea kas mängisid rolli rahustid ja iiveldusrohi või nn äiklassis istumine aga nii meeldivat lendu pole mul varem olnud. "Mugaval" lennukiistmel sai isegi magada. Aitähh Katrin, et olid nõus istmeid vahetama, olen teinekordki nõus saba nina vastu vahetama :)

Jõudsime Viini ja seal sadas lund. No, mitte päriselt aga niimoodi paistis küll. Mingisuguse puu (puhas eeldus) needsamused noh teate küll lendasid õhus ringi nagu ilusad heljuvad lumehelbekesed. Aga tund ja peale läksid kiiresti ja varsti suundusime järgmise lennu peale mis meid Zagrebisse viis. Suur oli minu "rõõm" kui leidsime eest Propelleri. Võite juba kujutada mis tore tunne kõhus tekkima hakkas. Aga ei, seekord oskas vist piloot lennata ja minu meeldiv reis jõudsis ilusti Horvaatia pealinna (ps, salaja võtsin veel ühe iiveldusrohu sisse aga see ei saanud ju ometi mõjuda ;)).

Ning hurraaaa, meie pagas oli koos meiega (palun aidake palvetada, et tagasitulles juhtuks sama, aitäh). Vastas kohalik projektikoordinaator ja nagu naksti (loe: poolunes) sai 300 km  3-e tunniga läbitud. Küsite kuidas see võimalik on? Meil Eestis 90 kilomeetrit tunnis kehtiva sõidukiiruse peale tehti suured silmad. Neil seisavad teede ääres ilusad suured kettad mille peal ilutseb number 130. Vot nii :)

Aga kohale saime ilusti ja kiiresti ja see andis meile 2 tundi leboaega. Ei me üldse ei proovinud visata silma looja. :) Jah, aga see ei andnud väga tulemusi seega otsisime üles nurgapealse poekese - noh, võrdluseks ehk Hummuli pood kuid kaks (või isegi kolm) korda väikskem ja paksult asju täis.
Saime sealt oma nänni kätte ja kebisime tagasi teki alla.

Ahjaa, siin sadas, terve päev, mõnuga, ja järgi ei jäänudki. Tuli aga suvekleit teksadega asendada.
Täna hommikul ei ole veel nina ukse vahelt välja pistnud ning ainukesest aknast paistab vaid uks :) niiet ei oska veel öelda mis seis on.
Kuid Katrini nänni hulka kuulus ka väike 3eurone vihmavari mis loodetavasti peab need 5 päeva vastu (kes soovib võib panused teha, tulu läheb kobedama vihmavarju soetamiseks ;)).

Aga edasi. Kella viieks pidime koolis olema (5minutilise jalutuskäigu kaugusel), seega oli loogiline, et kell 16:40 astusime juba uksest sisse :) Varajane linnuke leiab tera eksju. Meie leidsime umbse fuajeetäie lärmakaid lapsi :)
Aga üldse ei kurda, lapsed on ju igal pool suht lärmakad ja meie kutsehaigus on juba selle vastu immuunsuse välja arendanud.
Lastel aga oli oma eesmärk. Kohe kui lärm vaibus, ehk siis maha sussutati algas meile pühendatud eeskava. Laul ja tants ja pillimängu ka. Hoolimata sellest, et helitehnik oli vist elevandi kõrva unustanud, said kõik etteasted tehtud. Tore oli ja lapsed ise nautisid.

Pärast seda väike snäkk koosolekuruumis ja sai hakata õhtusööki ootama.

Õhtusöögiks viidi meid kohalikku restorani kus meie tellisime kana, riisi ja köögiviljad tartari kastmega. Mahl juurde ja 10ne euro eest saime väga maitsva ja korraliku kõhutäie. Seejärel muidugi eirates viisakusreegleid kobisime ära koduteele. Väike jalutuskäik öises Biljes ja teki alla me saimegi.

Siin tundub kõik olevat suht käe ja jala juures. Selline väike eeslinn, madalate, võiks isegi öelda natuke vahemere stiilis majadega. Pojengid on juba ära õitsenud, murelid on valmis ja väga paljudes aedades kasvatatakse roose. *Mamma, sulle need aiad meeldiksid ;).

Aga piirkond tundub olevat ilus, uduvihma tõttu lihtsalt ei paistnud suurt midagi ja temperatuur oli kuskil 15ne peal. Inimesed on toredad ja väga abivalmis ja saab näha mida tänane päev toob. Loodetavasti mitte vihma :)

Kuulmiseni õhtul.