Tere varahommikust (või siis mitte:))
Kuna eilne pãev oli väsitav ja õhtul oli aju päris purdu siis lihtsalt jäi blogimine ãra. Seevastu tõusin täna varem, et siiski saaks eilsed mõtted kirja panna.
Terve päeva olime Biljest eemal. Pool kümme startis buss Osijeki ja pool üheksa õhtul saime alles tagasi. Aga mis me seal Osijekis ka tegime.
Mainitud linn asub väga lähedal, pole kümmet kilomeetritki. Saime endale toreda (suure bussi) bussijuhi, kel oli tõsist annet hiigel masinaga mööda eriti kitsaid tänavaid pöörelda. Buss viis meid kõigepealt kohaliku maavalitsuse uhkesse hoonesse, et kohtuda kohaliku maavanemaga. Ilus maja, uhked trepid ja saalid, kompud mehed ülikondades jne. Isegi mingi kohalik televisioon oli kohal ja filmis kuidas maavanem meile kõnet pidas.
Vahemärkusena pean mainima, et terve härra kõne ajal mõtlesin, et olen meest kuskil näinud, no niiii tuttava näoga on. Kedagi ta meenutab ja mina muudkui ragistasin aju. Hallollus töötas aga lõpuks vastuse ka välja.
MR BIG.
Kes vähegi teab ja on näinud või kuulnud midagi sellisest sarjast või filmidest nagu "Seks ja linn", see teab kellest räägin. Nagu kaks tilka vett, lihtsalt veidi rohkem halli juustes (aga ainult veidi) :)
Mister Big'i juures käidud, hüppasime korraks ühte suveniiripoodi ja seejärel viidi meid bussiga Bureki tehasesse. Burek on originaalis küll Türgist pärit kuid Osijekilased on selle tootmise mõnusalt ülemaailmseks teinud.
Tegemist on pagaritootega mis näeb välja nagu kümne cm-ne lehttaignast (midagi sarnast) toruke kus sees on erinevaid tãidiseid - meie degusteerisime kartuli, juustu, juustu-spinati, õuna ja kirsitäidisega Burekit. Minu lemmik oli juustu-spinati ja Katrinile meeldis kartul. Väga maitsvad oli. Kui me poleks peale seda lõunale läinud oleks nii mõnegi eksemplari rohkem pintslisse pistnud. :)
Aga tehas oli tore, pandi kaitsekitlid-mütsid selga, desinfitseeriti jalatsid ja käed ja lasti kohe tootmisliini juurde. Pildistada ja filmida küll ei lubatud (riigisaladus ikkagi:)) aga põhimõtteliselt sai nina kohe juurde pista. Antud hetkel tiirlesid lintidel hakklihatäidisega ja teise kujuga ning suuremad burekid. Neid oli võimalik hiljem linnapealsetes poekestes näha ja osta .
Kitli võis suveniiriks kaasa võtta ja nii me siis läksime lõunat sööma. Sihtpunktiks oli Drava jõel (ilmselt madalal kaldaäärsel põhja kinnitatud) asuv vana laev mis oli muudetud restoraniks. Väga mõnus koht. Söögiga küll läksin alt aga lõpptulemusena võis rahule jääda.
No soovisin kana risottot natukese tšilliga. Ohhh, kui see mis mina sõin pidi olema natuke, mis see korraliku tšilliga siis veel oleks - metsatulekahju või?!. Jumal tänatud juustukoogi eest mis ikka magu täitis. Muidu oleks vist tühja kõhuga jäänud.
Pärast lõunat oli meil 3 tundi shoppamisaega. Selle käigus sai korralikult rahakotti tuulutatud (mitte et seal oleks olnud paljut mida tuulutada) ja loomulikult ostsime kõike seda mida meil tegelikult vaja ei olnud. Aga me oleme õnnelikud :D Noh nagu naised ikka, õhtul oste revideerides.
Kotid oste täis läksime õhtust sööma. Pitsarestorani. Tellisime siis väikese pitsa kahepeale ja kummalegi üks pannacotta magustoiduks. Horvaatlaste väike pitsa annab välja selle mida Otepää Meranos saab pere peale süüa. Julmalt läks kaks-kolmandikku kaasa pakkimisele. Midnight snack, check ;)
Magustoit oli ka maitsev ja ärge Raidile öelge aga üle saja aasta oli Coca-Cola parim jook maailmas. ;) :*
Võtsime siis oma pitsa ja ostud ja kamraadid ja läksime tagasi Biljesse. Plaanitud retk kohalikku Konzumisse jäi ka seekord ära sest pood pandi kinni kui hotelli jõudsime. Ehk nãkkab täna ja saame vajalikud maiustused ostetud.
Aga. Tuleme siis bussist maha ja kõnnime kodupoole ja nalja hakkas saama. Kuskilt ilmus välja kaks koerakest kes meil sabas liputasid ja aedades andsid nende sõbrad valjult oma olemasolust märku ja kuskilt lipsasid alla kaks kassi ja kohalikud vahtisid meid ka nagu ufosid. Miks????
Eks ikka pitsa pärast :D Katrin pidi karpi peaaegu, et pealae peal hoidma, et meile ka midagi jääks. Kaks kutsut jäidki lõpuks igatsevalt vaadates värava taha ja meil oli nalja nabani.
Mis me sellest õppisime??? Horvaatias tuleb tellida väike pitsa siis kui neelud käivad hobuse järele. ;) ja nii ongi.
Homseni!
Vabandust, tänaseni ;)
Kuna eilne pãev oli väsitav ja õhtul oli aju päris purdu siis lihtsalt jäi blogimine ãra. Seevastu tõusin täna varem, et siiski saaks eilsed mõtted kirja panna.
Terve päeva olime Biljest eemal. Pool kümme startis buss Osijeki ja pool üheksa õhtul saime alles tagasi. Aga mis me seal Osijekis ka tegime.
Mainitud linn asub väga lähedal, pole kümmet kilomeetritki. Saime endale toreda (suure bussi) bussijuhi, kel oli tõsist annet hiigel masinaga mööda eriti kitsaid tänavaid pöörelda. Buss viis meid kõigepealt kohaliku maavalitsuse uhkesse hoonesse, et kohtuda kohaliku maavanemaga. Ilus maja, uhked trepid ja saalid, kompud mehed ülikondades jne. Isegi mingi kohalik televisioon oli kohal ja filmis kuidas maavanem meile kõnet pidas.
Vahemärkusena pean mainima, et terve härra kõne ajal mõtlesin, et olen meest kuskil näinud, no niiii tuttava näoga on. Kedagi ta meenutab ja mina muudkui ragistasin aju. Hallollus töötas aga lõpuks vastuse ka välja.
MR BIG.
Kes vähegi teab ja on näinud või kuulnud midagi sellisest sarjast või filmidest nagu "Seks ja linn", see teab kellest räägin. Nagu kaks tilka vett, lihtsalt veidi rohkem halli juustes (aga ainult veidi) :)
Mister Big'i juures käidud, hüppasime korraks ühte suveniiripoodi ja seejärel viidi meid bussiga Bureki tehasesse. Burek on originaalis küll Türgist pärit kuid Osijekilased on selle tootmise mõnusalt ülemaailmseks teinud.
Tegemist on pagaritootega mis näeb välja nagu kümne cm-ne lehttaignast (midagi sarnast) toruke kus sees on erinevaid tãidiseid - meie degusteerisime kartuli, juustu, juustu-spinati, õuna ja kirsitäidisega Burekit. Minu lemmik oli juustu-spinati ja Katrinile meeldis kartul. Väga maitsvad oli. Kui me poleks peale seda lõunale läinud oleks nii mõnegi eksemplari rohkem pintslisse pistnud. :)
Aga tehas oli tore, pandi kaitsekitlid-mütsid selga, desinfitseeriti jalatsid ja käed ja lasti kohe tootmisliini juurde. Pildistada ja filmida küll ei lubatud (riigisaladus ikkagi:)) aga põhimõtteliselt sai nina kohe juurde pista. Antud hetkel tiirlesid lintidel hakklihatäidisega ja teise kujuga ning suuremad burekid. Neid oli võimalik hiljem linnapealsetes poekestes näha ja osta .
Kitli võis suveniiriks kaasa võtta ja nii me siis läksime lõunat sööma. Sihtpunktiks oli Drava jõel (ilmselt madalal kaldaäärsel põhja kinnitatud) asuv vana laev mis oli muudetud restoraniks. Väga mõnus koht. Söögiga küll läksin alt aga lõpptulemusena võis rahule jääda.
No soovisin kana risottot natukese tšilliga. Ohhh, kui see mis mina sõin pidi olema natuke, mis see korraliku tšilliga siis veel oleks - metsatulekahju või?!. Jumal tänatud juustukoogi eest mis ikka magu täitis. Muidu oleks vist tühja kõhuga jäänud.
Pärast lõunat oli meil 3 tundi shoppamisaega. Selle käigus sai korralikult rahakotti tuulutatud (mitte et seal oleks olnud paljut mida tuulutada) ja loomulikult ostsime kõike seda mida meil tegelikult vaja ei olnud. Aga me oleme õnnelikud :D Noh nagu naised ikka, õhtul oste revideerides.
Kotid oste täis läksime õhtust sööma. Pitsarestorani. Tellisime siis väikese pitsa kahepeale ja kummalegi üks pannacotta magustoiduks. Horvaatlaste väike pitsa annab välja selle mida Otepää Meranos saab pere peale süüa. Julmalt läks kaks-kolmandikku kaasa pakkimisele. Midnight snack, check ;)
Magustoit oli ka maitsev ja ärge Raidile öelge aga üle saja aasta oli Coca-Cola parim jook maailmas. ;) :*
Võtsime siis oma pitsa ja ostud ja kamraadid ja läksime tagasi Biljesse. Plaanitud retk kohalikku Konzumisse jäi ka seekord ära sest pood pandi kinni kui hotelli jõudsime. Ehk nãkkab täna ja saame vajalikud maiustused ostetud.
Aga. Tuleme siis bussist maha ja kõnnime kodupoole ja nalja hakkas saama. Kuskilt ilmus välja kaks koerakest kes meil sabas liputasid ja aedades andsid nende sõbrad valjult oma olemasolust märku ja kuskilt lipsasid alla kaks kassi ja kohalikud vahtisid meid ka nagu ufosid. Miks????
Eks ikka pitsa pärast :D Katrin pidi karpi peaaegu, et pealae peal hoidma, et meile ka midagi jääks. Kaks kutsut jäidki lõpuks igatsevalt vaadates värava taha ja meil oli nalja nabani.
Mis me sellest õppisime??? Horvaatias tuleb tellida väike pitsa siis kui neelud käivad hobuse järele. ;) ja nii ongi.
Homseni!
Vabandust, tänaseni ;)
Comments
Post a Comment