Friday, 8 April 2016


Antalya pimedas ja õhust


Olin teretulnud :)


Alanya


Alanya


Alanya


Koordinaatorid


Alanya kitsed


Üks možee (ma ei tea kuidas seda kirjuratakse)


Hotell, üks tuhandetest


Külalised


Hea ja parem ja kohati ka kehvem


Palmi all, mitte päris puhkamas


Söber


Maasikad ja Türgi kohvi

Heiheiadiheihei.
Tänane postitus ei tule ehk nii pikk kui varasemad. Seda sellepärast, et pole enam suurt midagi rääkida.
Uni oli öösel hea. Kuigi üle kõige igatseme ikka oma voodit. Ja oma patja ja oma tekki jne. Kõike oma.

Tänane hommik algas pilviselt. Küll oli ikka hea, et eile päikesetõusu ära nägime, täna poleks mitte muhvigi paistnud.

Ma tahaksin vahepeal ikka taaskord kirjavigade pärast vabandada. Tahvliga pole üldse see trüükkimine nii lihtne. Ja väsinud silm kohe kuidagi ei seleta kas läks nüüd õigesti, või läks nüüd valesti. Palun andeks.

Tänane programm oli hoopis midagi muud kui esialgu plaanutud, õnneks või kahjuks, ei tea. Hommikul kooli, viimased ettekanded ja esitlused ja vaidlemised ja ametliku poole sai kokku tõmmata. Tore sünnipäevatort ja laul Eliisele (järgmisel päeval, et ikka rohkem üllatust oleks, ja siin nii või naa kõik venib, ka sünnipäevad) ja siis bussi ja linnatsentrumisse minek.

Anti pauk ja neli tundi shoppamist võis alata. No millega sa shoppad kui midagi enam alles pole? Meil oli tunniga oma ring tehtud. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et kallid abikaasad, nüüd on teil aeg minna panka röövima. Kaasa toome valiku trussikutest aroomiõlideni, vahepeale veel Lukummi ja guccit ja luiii vitooni ja halvaad ja viigimarjamoosi ja kolmandat silma ja nii edasi kuni kohvrid tühjaks saavad. Pakkimisega oli küll probleeme kuid tonnaasi kasutades läksid lõpuks kõik lukud kinni. Kas nad ka kinni püsivad, on teine teema.

Kauplemine tehtud (mis mul kusjuures mingil imelikul põhjusel üllatavalt hästi välja tuleb), tegime läheduses asuvas kebabirestos jätsipausi. Aili veel kalpsas vahepeal üle aia maasikakärumüüjale järele. Pani nagu noor jãnes, niiet Kaido, maasikad on võlusõna. Igaksjuhuks võib vahukoor ka juures olla ja naine on nagu kahekümnene ;)

Poseeritud ja selfitud ja lõpuks tuli ka buss. Koolis saime lõunat, igasugust veidrat head ja paremat ja siis tänusõnad ja sertifikaafid ja kingid (maapõhja vannun selle pagana viigimarjamoosi, lõpuks ikka sunnikas mahtus kohvrisse - aga mis higi ja vaevaga? Otseses mõttes!). Ja saimegi hotelli, et oma kompsud homseks kokku pakkida.

Pakkimine ise käis ikka nii, et kord kohver all ja pakkija peal ja siis jälle pakkija all ja kohver peal. No lõpuks jäi ikka higist tilguv ja pingutusest nõretav pakkija peale.

Kerge õhtusöök ja nüüd on lebo. Seni kuni homme väljub lõunane lennuk kodu poole.

Suure hooga muud nagu ei tulegi pähe. Ja ehk pole vajagi. Järgmise korrani ja kõike head.

Thursday, 7 April 2016


Antalya, vaade paadisõidult


Võõrustaja, Toros kool, päris vähe korruseid :)


Kosk  ... Duden


Üks hommik oli eriti hea toateenindus


Päikesetõus Antalya rannas


Alanya lossis

Hommik hakkas täna väga imeliselt. Äratus viis minutit enne kuut. Küsite miks? Sellepärast, et oli ju vaja minna päikesetõusu vaatama. Tipatapa üle tee ja natuke ootamist ning sealt see päikeseketas välja vupsaski :) Väga kaunis oli.

Liskas said ka jalad Vahemerre kastetud :) vesi ma pakun oli kuskil 18 kraadi niiet kui oleks suurem isu olnud, siis oleks ka korraks üleni sisse roninud. Isu ei olnud.
Aga tehtud sai ja ei kahetse.

Seejärel hommikusöök ja riidesse ning oh seda ilmaimet, buss oli 5 minutit enne õiget aega kohal. Sõit Alanyasse võis alata. Sõit kestis ikka üle kahe tunni ja silmakenegi kiskus vahepeal looja, kuid mida lähemale jõudsime, seda ärksamaks muutusime. Ja imestasime, et missuguseid hotelliüllitisi küll ära ei tehta. Üks ilusam kui teine. Ja nõnda üle saja kilomeetri, hotell hotellis kinni.

Kõigepealt oli väike peatus sõsarkoolis. Erakool, aastamaks 5000 euri ja ruumi tuhande ühesajale. Kohalik direktor pakkus küpsist ja Türgi teed ja andis ka väikse kingituse kaasa. Tore oli.

Värskendus tehtud, ootas meid Alanya kindlus. Issand kui ilus see linn ikka on. Tee kindlusesse (mis otseloomulikult asub ikka võimalikult kõrge mäe tipus) kulges mööda kitsaid teekesi ja kurvikesi, mööda pöörastest autojuhtidest. Hinge kinni pidades jõudsime kohale ja ega siiski hingata veel ei saanud. Vaade oli võr-ra-tu!

Sõnad lihtsalt puuduvad, seda peab ise nägema.

Veidi aega ringi vaatamiseks ja sama käänuline tee viis ka alla. Et siis jälle üles sõita. Alanya karstikoopa juurde. Väljast suured ja vägevad kaljud ja miljonivaade. Sees piisas mulle paarikümnest meetrist, et aru saada - olen näinud sada korda paremat asja. Aasta tagasi, Sloveenias, Postojna koobastes. Ma lubasin, et kunagi lähen sinna tagasi, ja lähen ka, pange tähele!

Koopast väljas ootas meid taaskord buss, et mäest alla sõita. Sööma. Oru põhjas leidsime ühe veekogu ääres restorani moodi asjanduse ja asutasime ennast ühte nn telki patjade peale tellitud kanasašlõkki ootama. Kann jäi kangeks küll aga tore oli. Külje all ujusid ahned pardikesed ja kärestikust üritasid üles saada vaprad kalakesed (tulutult). Söök oli hea ja aeg möödus lennates. Liigagi. Niiet oodatud (vähemalt enamuse poolt) shoping jäeti ära ja asuti koduteele.

Lõpuks, napilt enne üheksat jõudsime hotelli. Ja päevake sai punkti proovipakkimisega. Hetke seisuga lisakohvrit pole vaja, see seis võib aga homme muutuda :)

Mis veel. Ma ei tea kes neile Türklastele load andis. Meie bussijuht oli väga tore ja osav aga kõik ülejäänud. Sõita ei oska, joonte vahel pole seda mingil põhjusel vaja teha, pidevjoon pole mingi joon, ette nähtud kahe sõidurea asemel pole probleemi neli moodustada ja üldse on tore mööda jooni sõita nii, et keegi mööda ei saa.

Rollerijuhid kiivrit ei kanna (valdav enamus), sõidavad 90nega autoda vahel nagu muuseas ja kui vaja siis on ka kõnnitee kuningad. Napakad ma ütlen. Ja kõik see tuututamine ja piipitamine ja signaalitamine. Ühed lollakad tahtsid üle kiirtee ka joosta. Kas see neil õnnestus, ei tea.
Kolme avariid nägime ka. Ühe puhul oli meedik ametis ka elustamisega. Loodame väga, et läks õnneks.

Aga banaaniistandusi nägime, kohalikke kitsi-lambaid nägime, meeletutes kogustes apelsinipuid nägime. Ja mägesid, ilusaid, suuri mägesid. Muna"mägi" on nende kõrval lihtsalt üks kivi.

Tegelikult on meil ikka tihe ja hea programm kokku pandud, mõni ime siis, et see venib. Aga venimine on lõunamaale omane ja nii me siis venime edasi. Venime seni kuni ülehomme kodu poole venima hakkame.

Head ööd!

Wednesday, 6 April 2016

Te ei usu seda, aga täna lõppes programm vaid 15 minutit plaanitust hiljem. Jaa, meie ka ei usu aga nii oli.
See aga viis selleni, et lõpuks saime hinnas oleva hotelli spaa ära proovida.

Nojahh. Aurusaun, super, minu lemmik, kus iganes see ka asuks. Bassein, nojah, meeter korda meeter, paksult lapsi täis. No tegelt oli suts suurem aga sulps sisse ja sulps välja sest basseini ääres istus üks morsa mõõtu tume härra kelle pilgu all oli tunne, et seljas on vaid selgroog.

Aili tahtis ka Hamam'i proovida, kui loobus. Hamam on Türgi nn vann kus sa viskad pikali ja kohalikud mehed (üliharva naised) tulevad ja su puhtaks küürivad. Nõu tänkju, 50 euri pesu eest mida oma mees kodus tasuta teeb ei ahvatlenud kuidagi.

Meil kodus on ikka paremad mõnulemise kohad.

Aga algusesse. Päev algas taaskordse hilinemisega. Süü aeti ikka ummikute kaela. Kooli jõudsime kunstiõpetuse tunniks, väga huvitava vesitehnikaga tegime pilte - veelaadne paksem vedelik kaussi, spets värvi tilgad sisse, vardaga paar tõmmet, paber peale, paber välja ja voila. Jah ma tean, mul on annet ;)

Kõige selle käigus sai Aili peaaegu munaga pähe. No istus teine puu all parasjagu kui kuskilt üks linnumunakene kukkus ja potsatades õlapõrkega asfaldile härjasilmaks libises. Vot ei tasu ikka puu all istuda, hea veel, et muna oli :)

See kiirelt tehtud läksime eksperimenteerima. Õpilased tegid ise vedelseepi, hambapastat ja muud sellist. Huvitav.

Vahemärkus, mul on kuri kahtlus. et Eliise ei taha veel koju minna :)

Peale kerget värskendust koosolek. Vist said kõik viimased asjad paika ja projekti saba hakkab paistma. Seejärel aga esitlus traditsiooniliste retseptide kohta. Suures ähmis oskab see kirjamees (naine) siis leiba juuretisest viilakani ühe päevaga teha. Ups! Omad inimesed olid vähemalt vaimustunud minu jutuoskusest ja ovotsioonid kestavad :)

Aga see selleks. Peale seda olime juba kohutavalt hiljaks jäänud nii, et meid kamandati kohe bussi, et sõita lõunale Dudeni kose juurde. Väikeste valearvestuste tõttu korraks väravatest läbi ja kohe välja, et läbi mingi slummi ja tolmust teed mööda kahtlasi nurgataguseid läbides restorani jõuda. Seda mingi kilomeeter.

Restoran ise seda nime ei väärinud. Küll aga asus see jõe kohal kohe ühe kose kõrval ja pakkus väga head toitu. Kohalik saia moodi leivaasjandus, kala, salatid, vedel halvaa. Kõht tänab siiani. Tegelikult oli kift.

Kuna olime ikka hiljaks jäänud siis anti kose juurde vaid pool tundi. Ilus oli, uhke. Asja juurde jäid ka pisikesed poekesed kõige mõnusa nänniga ja kui rahakott ikka tahab kergitamist, siis tuleb ju sõna kuulata.

Tagasi bussi ja kohalikku ülikooli. Peale pikka ülikoolilinnakus ekslemist leidsime ka õige maja. Ja kuna me olime ikka mega hiljaks jäänud siis lõpust jäeti paar asja ära ja ringkäik sisaldas vaid loengut nn võltsitud toidust ning laborite tutvustust. Keemiavõhikutele võõras maa ja igav kui aru ei saa. Kõik kohad mingeid meetreid ja graafe täis.

Ja nii me õhtale saimegi.

Lisaks veel niipalju, et ilm oli suhteliselt soe, kuuldavasti 29 pluss kraadi :D
Ümbruses olevad mäed ja meri on pidevalt kerge vine all, millest see tuleb, ei tea, pole veel küsinud.
Teeääri ääristavad palmid mis näevad välja nagu orava poolt näritud käbid millel on lehetuts ühes otsas. Tegemist on aga siiski suht suurte käbidega :)
Veel teadmieks, et Antalya on EXPO 2016 võõrustaja. Algab see aga 23 aprill, niiet reisiks veidi vale aeg :)
WCd on omamoodi, mõnes kohas potid, mõnes augus, mõnes on mõlemad. Hetke seisuga oleme vaid potte tarbinud ja suunda muuta pole plaanis.
Koliõpetajad kannavad valgeid kitleid nagu arstid, aegajalt kostab moseedest alleaatamist, mošeesid ise on siin igal teisl sammul.
Linnapildis on enamus autosid valget värvi.

Ja tegelikult me ikka tervitame kõiki koduseid ka. ;)

Tuesday, 5 April 2016

Tere hommikust.

Kuna Ailil on ka nüüd pea värskeid mõtteid täis siis proovime koos hommikusöögilauas eilsele postitusele lisa anda.

Alustame sellest, et oleme püüdnud ilusti arsti korraldusi täita (Aili tütar Elina on arst) - rohkelt vett tarbida ja ainult vett, mitte soola ja magusat süüa ja kogu söök peaks pihku mahtuma. Täitsa tublid olime eile selle koha pealt, no peaaegu ;)

Ja kuna üleeile üritati meid lõhki sööta siis eile ilmselt tasakaaluks püüti meid näljutada, natuke juba menüüd sai mainitud aga nii oli jah. Ei kurda, nälga päris ei jäänud.

Mis siis veel. Eliise on endiselt väga rahul ja ilmselt ootab oma homset suurt viieteistkümnendat sünnipäeva. Igaüks ikka ei võta seda teises Euroopa otsas vastu, niiet kindlasti saab tal väga eriline päev olema.

Söögilaus mainitakse ema nimetust palju (Aili on telekat vaadanud :) teadangi mida). Sultan Sukemaniga (või noh, tema pildiga) saime selfit teha.

Tänavatel õitsevad lilled milledest paljudele ei oskagi nime anda, puud, jagub apelsinipuid, sidrunipuid, igasugused palmid ja muud huvitavad taime. Tänavad on väha puhtad, harjakeste ja kühvlikestega kojamehed käivad ringi ja pühivad kõik üleliigse ära.

Teenindajad on 90 protsendi ulatuses vaid mehed. Ehk isegi rohkem. Paljud õrnema soo esindajad käivad oma rätikute ja pikkade riietega ringi.

Ja buss peaks nüüd üheksaks kohale jõudma, niiet me nüüd jookseme. Sisetunne ütleb, et kiirustada pole vaja :)

Tänane päev peaks siis ametlikult pool kuus lõppema - SAAME NÄHA :D Spa ootab meid. Endiselt.

Väikesi pildimeenutusi eilsest ...


Sinine vulkaan


Punane vulkaan


Roheline vulkaan


Tee järgi SeaLife


... 

Tere õhtust.

Tagasi taas. Tänane päev lõppes kell üheksa. Ikka õhtul, õhtul. Pidi lõppema seitse aga no mis see paar tundi siia sinna ära ei ole eksju. Meeee oleme lõunas, meeeil on aega küll.
Aga ma vannun kui tänu neile hilinemistele jäävad meil tasuta õhtusöögid ja hinna sees olevad spaad ja saunad proovimata. Vannun, kohe maapõhja vannun need türklased.

Aga enne kui vandumiseks läheb, siis tänasest päevast ka.

Algas see koolis, taaskord pooletunnise hilinemisega, kuid algas. Töötoaga. Lapsed tegid katseid. Äädika ja küpsetuspulbri ja seebi ja värvainetega ja millegi muuga ka. Ma pole keemik, ma ei tea millega. Aga lõpuks olid lauad värvilisi vulkaane täis, see oli vinge, nalja sai.

Peale katsetusi kerge kohvi (ja uskuge mind kui ma ütlen, et Türgi kohvi on kõike muud kui kerge) ja siis pärast väikest jalutuskäiku ootas meid Euroopa suurim tunnel akvaarium. Mul pole muud öelda kui, et Helsingi SeaLife on selle kõrval kulles. Lihtsalt nii vinge oli. Akvaariumeid kümneid ja suuremaid ja hiiglaslikumaid ja paksult igasugu kalu täis. Ja tunnel oli ikka tunneli nime väärt.

Peale tunnelit ootas samas keskuses 4D kino merepõhjast - puhas jura, minu 3D prillid ei töötanud ja süda läks pahaks ja oligi kõik.

Kerge põige ka roomajate majja ei pakkunud suurt pinget, tehtud, nähtud.

Siis bussiga koolimajja lõunat sööma. Kõht sai täis, guljaššist ja võdisevast riisist. Kanasupi esimene lonks ei tahtnud minul aga alla minna - sööks nagu vedelat tatti. Aga Aili seeeest vitsutas mõnuga :D rohkem ei kommenteeri.

Kõht täis suundusime vanalinna ja enne paadisõitu anti  meile poolteist tundi, et rahakotti kergendada. Nohhh. Mis ma oskan öelda, hotelli jõudsid tagasi kaks koormaeeslit.

Kogemus, kitsad keerduvad tänavakesed, paksult igasugu poekesi täis ja kõik tahavad, et sa just nende juurde sisse astud. No päris mitmesse astusime kaa. Nalja sai. Üks onkel vist solvus ja kui ma tema 50ne eurost "firma" kotti kümnega tahtsin osta, pakkus mulle selle hinna eest vaid väikest rahakotti. Ja sinna ta minust jäi.

Ameeriklasest Antalyas elav personal shopper kaasas liikusime rahulikult sadama poole. Ikka poekesest poekesse. Kui nüüd küsite, mis me siis ostsime, siis unistage edasi. Ehk ootate meid nii rohkem koju :) kannatust kallikesed, kõigile on ikka midagi. Võibolla ;)

Pea pool tundi enne õiget aega olid meil jäsemed vabast ruumist otsas ja kuumust aitas peletada värskelt pressitud greibimahl (Aili granaatõun oli parem!).
Parkisime end aga renditud laevale, et nautida 45 minutit Antalyat merelt. Mõnna, tuuleke juustes ja pehme tagumikualune ja vaade. Idüll, mis muud.

Kuna randumise hetkeks olid kõik päris väsinud siis järgnev jalgsimatk treppidest ÜLES tekits vaid urinaid. Kuskilt tagant poolt kostis Horvaatia aktsendiga ka Shaisze (see on saksa keel kui keegi ei tea).
Ähkisime mis me puhkisime aga tuhat (more or less) trepiastet hiljem jõudsime kohalikku kultuuri dialekti keskusesse. (okei, äkki päris tuhandet trepiastet polnud, ma väga ei lugenud).

Seal räägiti meile mida muust kultuurist  inimesed Antalyas teevad ja üks Mustafa nimeline onu mängis meile pilli ja laulis. Pakuti ka täidetud viinamarjalehti ja mingit suppi ja baklavaad (lehttaigen vedela suhkrulögaga annab ehk pildi).

Peale seda 5minutiline jalutuskäik (mis ikka traditsionnide järgi venis pooletunniseks) ja buss sõidutas meid taas hotelli.

Ailil on päris nutikas telefon, ütles, et käisime peaaegu 12 TUHAT sammu.
Uskuda või mitte? Kuid vaadates juuresolevat pilti kus ühel löövad jalad tuld välja ja teine südamest norskab, siis tehke omad järeldused. :) PS! Mina veel ei maga ;)

Aga kohe lähen. Naaber mul siin pidi omi mõtteid jagama mida kirja panna kuid pole hetkel kontaktivõimeline. Niietsiis homseni ;)
Jah, ma tean - VIGU NAGU SIGU! :)
Siin blogis ma mõtlen, kirjavigu mõtlen. Anname andeks eksju. Luban, neid tuleb veel ;)
Kuid tahvliga kipub neid rohkem esineda, päriselus kirjutan ikka õigesti ;) vahel, mõnikord, kui õnneks läheb.


Lennukisöök, saiake ja üleval vasakus nurgas olev gemüse olid üle prahi ;)


Kolm musketäri


Antalya :)

Monday, 4 April 2016

Osbaniibu, osmaniibu!

Või mis iganes moodi seda kuuevarbaliste tähelepanu kirjutatakse.
Igatahes on projekti "Teaduslabor köögis" eelviimane kohtumisreis alanud. Hetkel kirjutan seda postitust Istambuli lennujaamas. Aega on veel 2 tundi niiet targem on midagi tarka teha. Kuna internet siin nõuab mingisuguseid kahtlasi salasõnasid siis postitada veel ei saa, kuid selleks ajaks kui mõned silmad seda siin loevad on järelikult internetimaailmaga ühendus loodud.

Alustame algusest. Kolm musketäri, koosseisus Triinu ja Aili ja Anete-Eliise alustasid oma sõitu Laadi bussipeatusest kell 11 pühapäeva hommikul.
Käis esimene väike pauk (ei, mitte avarii) ja vähemolulisematel põhjustel sai meie ratsuks Aili Kia-masin. Paak pilgeni ning sõit võis alata.

Aili pani isegi kuskil Läti kandis prillid päge, et paremini sõita näeks ;) ja nägime. Mairo gepsi asemel ajas asja roosa Samsung mis Riiga sisse sõites muidugi loobus teed näitamast. Otseloomulikult just siis kui kõige rohkem vaja.

Vagur ja püüdlikult abivalmis õpilane tagapingil ning veidi omajagu närvis vene keele õps rooli taga said mõlemad kergemalt hingata kui inka õps pärast kerget valepööret rooli oma kätte käsutas. Tsiteerin, "Võttis auto nagu vana safjor kunagi ja sõitis nagu oleks professional."

 :) lennujaam sai leitud ja auto sai pargitud. 4 euri päev ja muret ei miskit.
Lidostas kohal ja siis käis teine pauk. Miks pole meie lendu seal kus ta olema peaks???? Paanika.

 Ja mis selgus, vahendaja kelle käest piletid ostsin kas ei kirjutanud teadet või läks see kuhugi kust minu pedagoogiline aju seda leida ei suuda. Anyway, lend kolm tundi edasi lükatud.

Ei noh, mis seal ikka. Kes kannatab see kaua elab. Ja õige lennu peale jõuab. Väike dinee ja tegelikult oli päris mõnus aega mööda saata ja mööduvaid inimesi ning nende aksessuaare komenteerida (heas usus, et eesti keele mõistjaid ehk väga ligiduses pole :D).

Avanesid siis registreerimisväravad ja käis kolmas pauk (seda ma muidugi kartsin, et kaks ilma kolmandata ei jää).

Jah, Teie lend Riia-Istambul väljub 18.45. Piiks, piiks ja teie lend Istambul- Antalya väljub kell 19.00.   ??????????
Olen m midagi maha maganud või on vahepeal leiutatud teleporteerumine.

Ei. lihtsalt suur segadus on sündinud.

Kalpsadi, kalpsadi Turkish Airlinesi kontorisse aru pärima. Ja teate ma ütlen, ON oma nime väärt. Ja kôiki kiidusõnu mida kuulnud olen. Missugune suhtumine, missugune teenindus, missugune inimlikkus. Kõik sai korda ja kuigi vahepeal ilmnes, et tagasisõidupilet mille mina olin ostnud 9ndaks aprilliks kehtis hoopis 8sanda kohta, läks kõik ometgi väga hästi. Lennud said muudetud, ja kõike seda ilma lisatasudeta. Super, super, super nagu ma ka kohapeal kiitustega kitsi polnud.

Ja sellega saime oma mured lahendatud ja kenasti lennukisse. Eliisel esimene lendamine ja põnevus oli näost näha, ja nauding. Tubli laps, mul on hea meel, et kaasa said ;)

.......

Blogi jätkub nüüd juba Antalyast.
Lennud möödusid hästi. Kõik manustatu jäi sinna kuhu pidi ja kujutate ette, Istambuli lennujaam polegi nii sur kui Frankfurt (minu suurim hirm), kolm tundi lennujaamas läks nagu naksti. Riias ühines meiega veel ka Leegu grupp ja nii me siis kuuekesi jalutasime ja otsisime kohata kuhu saame..... oma kannid jälle maha parkida :D

Ja saime ka Antalyasse kohale. Teenindus lennukis superluks, süüa sai ka kogu raha eest. Ei ûhtegi halba sõna. Eliisel küll hakkasid kõrvad lõpuks valutama kuid see kõik on praegu juba möödanik.

Antalya oli öösel mõnusalt soe. Meid sõidutas Eliise võõrustaja oma isaga (ei saa mitte mainimata jätta, et viimase peal VW Touraegiga - hele sisu, nahkistmed, mmmmm. Kallis, millal poodi läheme, naine tahab uut autot???

Sõit kulges kiirelt, kuigi kahtlasel kombel lülitati auto iga punase tule taga seisma, et see siis rohelise tulles uuesti käima keerata. Äkki mingi säästureziim???

Jõudsime siis hotelli. Mmmmm, ponksud poisid kohe kohvrite juurde, fuajee kümneid valgeid diivaneid ja lilli ja kommilaudu täis, vastuvõtus veel ponksumad valges riietuses poisid ja nalja nabani - VALE HOTELL :D :D :D

Lõpuks jõudsime õigesse kohta ja kõik lahenes. Eliise siirdus edasi oma sihtkohta ja meil Ailiga oli käes nokaut.

.....

Kerge kolm tundi und, pool tundi silmade lahti kangutamist ja peale kiiret dušši läksime hommikust sööma.

Sa pühade vahe mida hommikusööki. Ei oska kohe kust seinast alustada. Kümned ja kümned ja kümned valikud. Ei hakka teid siin menüüga kadedaks tegema aga 5e tärni hottell peaks olema ;)

Tegelt leppisime Ailiga kokku, et parem on kõigile rääkida, et pole siin üldse nii hea kui arvata võiks, niiet Antalya sakib sajaga sõbrad.  (kes seda usub on durakas)

"Väike" hilinemine bussi poolt, nagu ikka türklastel kombeks ja sõit kooli läks lahti.
Ja Jeesus Maria ma ütlen. Ma ei imesta enam miks need kohalikud siin hilinevad. Kerge jalutuskäik oleks ka meie "sõidu" kõrval sprindina paistnud.

Ummikud! Ummikud ma räägin. Liiklusmärke ei tunnistata, kes ees see mees ja alati pole see suurema eesõigus ja muudkui tuut ja tuut ja tuut ja tuut ja....

Üllataval kombel oli väga vähe mõlkis autoosasid paista. Aga autod on siin puhtad, väga puhtad. Kas see tuleb sellest, et need kes ummikus ei viitsi istuda istuvad autopesulates ei tea. Kuid nii on.

Aga lõpuks, pärast 15teise minutilise jalutuskäigu läbimist tunnise autosõiduga jõudsime kooli. Vastvõtt oli roosiline. sõna otseses mõttes, lapsed roosidega vastas ja igale õis näppu. Mis lillest edasi sai, see enam ei huvitanud kedagi, minu õieke sai mälestuseks ühe raamatu vahele pistetud.

Järgnes direktsooni vastuvõtt ja eeskava.

Vahemärkus, Eliise on superrahul.

Direktsiooniga sai kiirelt ühele poole kuid see eeskava. Oi jeerum. Miks on vaja põhimõtteliselt ühte ja sama tantsu kümme korda tantsida. Ma saan aru, et armas ja kena ja nunnud lapsed kes isetegevust teevad aga liigutused olid ju kõik ühed ja samad.

Aga no mis ma siin virisen, ise ei suutnud silmigi lahti hoida, et ärkvel püsida.

Õnneks ikka õhtuni ei läinud ja peetud sai esimene õpside koosolek oma vaidlemiste ja muuga.

Peale seda GMOdest jutustav onkel muidugi andis oma parima, et mind taas uinutada kui ikka veel ei läinud õnneks.

Ja käes oligi SHOPPAMISE aeg :D ostukeskusesse ja 2 tundi aega. Tund ja meil oli juba valma. No mis sa ikka ostad kui midagi osta pole. Keskus kõik brändide poode täis (ei ma ei räägi alkoholist). Paar asjakest küll kotti rändasid kuid õnneks muud midagi.

Õhtusöök aga tehti välja ja ilmselt eesmärgiga külalised lõhki sööta. Kõik kohalikud toidud ja värgid ja särgid ja üks paras oigamine järgnes sellele.

Ei ega me ei kurda :D söök oli hea, mitmel moel tehtud köögiviljad ja lammas ja kõrvitsamagustoit ja vedel luuüdi ja basiiliku jogurtijook ja maaaaaru kange türgi tee ja nii edasi vaarusime bussi.

Vahepeatus teeklaaside ostmiseks jääb esialgu osaliste teada ;)

Ja nii me siis hotellis tagasi oleme. Kes endiselt võitlemas unega, kes jalapakkudel ringi liikumas. Homme ootab uus päev ja uued seiklused, küllap kuulete neist teiegi.

Head ööd :)