Friday, 28 November 2014


Selfi :)


Midagi ilusat võib ka leida kui otsida


Tere reede õhtust.
Patune nagu ma olen, sain aega ja jaksu viimast postitust kirjutada alles nüüd. Kes sõber, see annab andeks :)
Lähme tagasi kolmapäevasesse päeva. Varane äratus. Kohver pakkida ja siis viimast korda Harlausse. Terve hommikupoolik oli planeeritud järgmiste kohtumiste planeerimiseks, veidi vaidlusi, rohkem nõusolekuid ja nii need plaanid paika said. Samuti sa valitud projektilogo. Võitjaks osutus Sloveenia, õige otsus, ka meil olid head variandid kuid võidutöö oli ideaalne. :)
Pärast heade soovide jagamist, kingituste vahetamist, erinevate riikide maiustuste degusteerimist, siirdusime hüvastijätupeole. Õpilased, kes hommikul taas tunde vaatasid said ka võimaluse peoga ühineda. Pidu ise toimus ühes kohalikus pika ajalooga hoones mis oli üks kenamaid kohti mida antud riigis visiteerisin. Ilus, puhas, uhke sisutusega, no superluks ma räägin. Selline vana perekonnamõis mis tegutses hotellina - selles oleks hea meelega ööbinud kui veidi kopsakam rahakott oleks kaasas olnud ;)
Pidu ise oli ka täitsa okkk. Esinesid kohaliku kooli rahvatantsijad, lauldi karaoket, ja tehti aeroobikat. Söögiks pakuti kohalikku rooga. Veise ahjukiha, kitsejuust ja kohalik maisipuder. Esimene oli mingi imeliku maitsega ja tükkis suus ringi käima, kitsejuust oli kergelt liiga soolane ja see maisipuder meenutas tatti mida sai noaga lõigata. Väga hea, kui oleks meeldinud :)

Lisaks kannuga veini ja seda ploomisamakat ja näkse kõrvale. Käidi ka küsimas kas õpilastele tohib veini pakkuda - kostis ühehäälne pedagoogiline EI.
Saime torti ja nii see lahkumishetk tuli. Lastel tuli muidugi pisarapidu ja minu vapper tüdruk ei tahtnud ka sugugi bussi istuda. Kuid tehtud see sai ja nii läks lahti viimane sõit Iasisse. Kohale jõudes tuli hotellis tunnike oodata, et minna bussijaama mis pidi kohe nurga taga olema. Nurga taga jee, pool linna sai kandamit veetud, vere maitse oli juba suus kui igatsevalt mööduvaid tramme sai vaadatud. Aga mis teha, kui enamus tahab jala minna, siis tuleb jala minna. Mis sest et see oli puhas lollus. Aga kes meist ikka julgeb tunnistada, et tark on :)

Bussijaama me aga lõpuks jõudsime ja bussi peale saime. Ja buss oli tasemel, suur, lai, paksult täis kuid õhk liikus ja kui kõrvalistmel istuv kohalik laiutaja välja arvata, siis oli päras hea 6,5 tunnine sõit. Isegi magada sai.
Pool neli olime Bukaresti lennujaamas ja kui seal sai ootamisest kõrini siis 7.10 startis lennuk Frankfurdi poole. Ka seekord sai lennukis isegi magada.

Fraknfurdis aga oli pinget piisavalt, lend veidi hilines ja igas teises lennujaamas oleks tund ja 10 minutit olnud liiga pikk aeg oodata. Aga mitte siin. Buss viis meid B terminali ja meie pidime Asse jõudma. Seega, padavai minema. Oodatud passikontrollile järgnes aga ka ootamatu turvakontroll. Ja no võtab vanduma, ei saa läbi. Suures ähmis unustasin püksirihma eemaldada ja masin kukkus piiksuma. No siis tädike käsutas kõrvale ja vaja ikka kõik üle kontrollida. Siis tuli välja, et saapad mille peale Riia lennujaam ei reageerinud kuidagi piiksusid siin nagu segased. Tuli siis need ka ära võtta. Rammus juusthais hirmutas ka tädikese eemale ja nii ma lõpuks läbi sain. Need röntgeni masinad aga tõrkusid ja kuidagi ei jõudnud kotte ära oodata.
Nutt juba kurgus, et jäämegi maha (kohe pidi hakkama pardalevõtmine ja meie olime ikka B terminalis ja ei teadnud kuhu minna) panime siis jooksujalu siltide järgi minema. Kõrvus kohisemas leidsime pika distantsi lõpuks õige värava. Ja mis selgus, kõik seisid ikka järjekorras kuna lennuki ettevalmistus viibis. Oh oleks vaid seda teadnud, oleks nii mõned sajad närvirakud säästnud. Lõpuks saime ka lennukisse ja selle korra viimane ebamugavus võis alata. Läks päris hästi, vaade oli super, päikesetõus ja all lumised mäed. Lihtsalt viimased kümme minutit rikkusid asja ära - Krislinil kõrv valusalt lukus ja minu manustatud jogurt müsliga otsustas kolimise ette võtta. Kuid pagasi saime ülikiirelt kätte ja Riia tundus nagu kodu. Me pole kunagi oodanud ühe inimese nägemist nii palju nagu nüüd. Pugas rõõm oli Mairot näha. Kodu oli lähemal kui kunagi varem. :)
Kerge linnaekskursioon ummikutes ja sassi läinyd geps ja nalja nabani. Aitähh sõber Mairo :) sõidu eest ja burksi eest ja vana tallinaga jõulukuuse asemel männi koju toomise eest ;) kevadel uuesti!
Kell viis olime Hummulis, reis läbi, laps üle antud. Ja on mida meenutada.
Ühtegi lennukit ei taha enne järgmist korda nähagi ja lõpuks sain oma voodisse.
Aitäh kõigile kes toeks olid. Loodan, et järgmine kord on taas mida lugeda :) Sloveeni-Horvaatia peaks hakkama 15.04.2015.
Armastusega, teie Triinu!

Tuesday, 25 November 2014


Degusteerimas, nagu näete on lapsel kõik alles :) 


Üks õnnelik sugar-girl


Pakendamine mulle meeldib ;)


Ainult natuke veini, 14 m maa all

Õhtust.
Tänane päev taas läbi tehtud ja krõbe külm ukse taga. Kaasavõetud müts ikka kulus ära.
Mis siis täna toimus. Liiklusesse lisandusid kanad ja haned kuid mitte nii märkimisväärsel viisil kui neljajalgsed pudulojused, seega kauem ma neil ei peatu.

Nagu juba eile mainisin siis ootas meie külastust üks Rumeenia suurimaid veinitehaseid - Cotnari. Suur oli minu üllatus kui bussist väljudes ootasid õpetajaid kõik nende rõõmujoovastuses õpilased. Kohalikud olid läbirääkimistega vaeva näinud ja kamp alaealisi lubati kaasa võtta. Oh seda rõõmu :)
Kuid see tehas ise, see oli vägev. Näidati meile kuhu viinamarjad lähevad, kus pressitakse, kus on mahutid, kus pannakse pudelisse jne. Ringkäik võttis ikka päris kaua aega aga igav polnud kordagi. Väga väga huvitav oli.
Eriti elevile läksid õpilased siis kui suures uhkes saalis degusteerimise laua taha istuti.
Ja nüüd teen ametliku avalduse. Jah, lubasin ka Krislinil veini maitsta, viiest erinevast klaasist, igast hambaaugu jagu. Jumal tänatud enamus talle ei meeldinud :) Aga jah, mis ringkäik see oleks kui ei saaks proffide eeskujul teha nii kuis asi käib. Ühesõnaga, võtan kogu vastutuse enda peale. Ja veel, kui juba ülestunnistamiseks läks. Iga külastaja sai kingiks kaasa 2 pudelit veini. Seega, kallid Krislini vanemad, palun lapse koju saabudes kontrollida kas punnid on ikka kindlalt peal, need on kingituseks teile. :)
Ja kui nüüd minust rääkida siis tegin seda mida lubasin mitte teha. Ostsin oma elu kallima veini. Aga oi te ei tea kui hea see on :) sel pole isegi silti mitte peal, vot nii hea on ;)

Aga ma ei taha lugejatel suud vett panna jooksma, seega siirdume edasi. Pärast tehast läksime kooli kus meile kõigile oli ettevalmistatud korralik ettekanne Tänupühade teemal (Tänupühasid tähistatakse igal aastal novembri neljandal neljapäeval). Kohalikud lapsed tegid ettekandeid ja näitasid filme ja kõige lõpuks pakkusid meile korralikku tänupüha einet. Kõrvitsapirukaid, täidetud tomatid, juustu, sinki ja KALKUNIT. Päris ehtsat, täistopitud ja sooja (küpsetamisest muidugi) kalkunit. See mitses hea.
Ja pärast seda, mis te arvate, muidugi läksime lõunale :D lapsed tulid ka kaasa.
Viimased kaks pitsaviilu taskus (isegi hästi arvestades mida me enne ära sõime), läksime tagasi kooli, sinna teise majja kus see köök oli ja lapsed jagati segariikiderühmadesse ja pidid etteantud retsepti ja koostisosade järgi toidu valmistama. Õpetajad valisid parimad välja ja homsel hüvastijätupeol selguvad võitjad. Ja nii me siis kodupoole tulema tulimegi. Kodu on seal kus kohver, seega hotellis ;)

Ja suurt muud nagu polekski.
Panin vaid tähele, et Dacia ei valitse vaid taksondust vaid tegutseb ka politseinduses. Ilmselt sellepärast polegi vaja 50 alas 50 sõita, võib vabalt kaks korda kiidemini peaaegu hobuseid alla ajada. Pääsevad need kes autojuhte taskulambiga pimestavad (pimedal ajal muidugi).

Ilusaid unenägusid või siis tere hommikust :)

Monday, 24 November 2014

Tere õhtust head sõbrad.
Kuidas ilm on? Meil siin sadas lund hommikul kui pea uksest välja sai pistetud. Kuid kauaks seda mõnu ei olnud, lumi asendus kiirelt vihmaga.

Aga see selleks. Meie päevast siis. Hotellist lahkusid õpetajad kell üheksa. See hommikune sõit oli päris hea. Ja ma ei pea silmas sõitu ennast. Rumeenlased on endiselt hullud ja erldusjooni ei tunnista. Ma ei saa aru, mis valu on neil keset joont sõita, ruumi ju on. Ei julge kohalikelt ka küsida, pärast peavad napakaks.

Aga tagasi selle sõidu juurde. Oh issanda loomaaed küll. Sõna otseses mõttes. Vaatan siis mina aknast kenasti välja ja näen - ehitusplats. Selline nagu ikka, algusjärgus, vundament valatud ja mingid orad turritavad välja. Ja nende orade vahel askeldavad lambad. Ja ei, ma ei pea silmas veidi kergema mõtlemisega töömehi vaid päris ehtsaid LAMBAID. Ei tea mina mida nad sealt leida lootsid aga no oli küll koomiline vaadata. Neid lambaid paistis täna päris mitmel pool, mitte ainult ehitusplatsidel.

No ja piirduks siis asi nende lammastega. Järsku buss pidurdas, ja mis viga ? Neli kodukitse paneb jooksuga üle tee, nuiaga karjus taga.
Saame siis veidi edasi ja kerge ummik - põhjus, kaks lehma on sõiduraja hõivanud ja ei tea ise ka kuhu minna. Nagu arvata võite oli mul juba päris lõbus meel. :)
Ja et tuju ikka päris lakke jõuaks, jõudsime ühte pisikesse linnakesse mis tee peale jääb. Ja seal, nende varem mainitud hobuvankrite tõsine "kokkutulek". Ütleme, et kilomeetri sees oli neid vähemalt kakskümmend. Kes sõidab ees ja takistab meie minekut, kes tuleb vastu ja hoiab tervet rodu masinaid enda taga. Oi jeesus küll.
Ja et asi korraliku punkti saaks. Kuulake nüüd, korraliku traaviga tuleb üks setukas oma nn vankriga vastu ja helkurvestiga hambutu ning käsivehkiv rumeenlane galopeerib taga. Vist jäi käsipidur peale panemata :D
Issand, kui raske oli mitte üle bussi naerma pursata. Vot see on elu sõbrad. Ehe ja ehtne.

Ohhh, jõudsime siis mõnusalt Iasisse ja kohe linnapeaga kohtuma. Pakuti külma kohvi, vett ja mingit kahtlast kommi. Isegi vapp linnaisa taga seina peal oli viltu. (Jah ma tean ma olen Monk) Lähme edasi.
Pärast kerget riigikiitmist kus uhkusega räägiti, et keskmine rumeenlane teenib koguni 300 euri kätte, läksime direktori saatel kooli. Seal oli kerge ringkäik tähtsamates klassides. See oli lahe. Inglise keele klassi pisikesed hakkasid meie ruumi astudes nukuteatrit tegema ja lõpp päädis sellega, et meie kõigi sime all korraldati päris korralikud keemilised ja füüsikalised katsed.

*Vahepalaks pean mainima - K......DI KOERAD. Juba kümme minutit õiendavad siin mu akna all üksteisega arveid. *

Tagasi, katsete juurde. Vägev oli, tuleb järgi teha. Pärast seda kõike väike debatt direktoriga, probleemide ja ettepanekute teemal ja siis sööma. Siinkohal mainin, et käesolev riik lubab ikka veel IGAL POOL suitsetada, niiet jah, isu nagu eriti pole kui teisel poolt lauda iga natukese aja tagant pilveke kerkib. Samuti puuduvad wc-des (vähemalt neis kus mina käisin) prilllauad. Miks? Tont seda teab.

Kõht täis suundusime Harlau veinimuuseumisse. Sealne vanahärra rääkis kenasti kõigest huvitavast, ise vahepeal väiksest pudelist julgust rüübates. Mis selles oli? Ei küsinud.

Pärast ringkäiku tagasi kooli, õpilased karaokele ja õpetajad koosolekut pidama. Muide, helkur siin riigis on midagi mille kohta küsitakse, mis see veel on.
Ja koolis - vahetusjalanõude tähendusest pole neil aimugi. Võite arvata, missugused need põrandad päeva lõpuks välja võivad näha.
Ahjaa, taksonduses ruukib Dacia aga siis ei lähe üldse teemasse :)
Niiet koosolek peetud, tagasi hotelli ja sellega minu lugu lõpeb.

Krisliniga sain ka jutu peale, kohtusime linnapea juures, käisime koos muuseumis ja nagu jutust järeldada võib on kõik hästi. Hommikul oli ta koos oma võõrustajaga tolle tundides kaasas, algul oli hirm suur kuid lubati homme kindlasti tagasi minna. Väga põnev oli olnud. Toakaaslane oli talle ka lõunaks rahvustoitu teinud. Küsimusele mida siis, vastati mulle - Heinapall. Nojah, täpsustusi võib igaüks ise küsida. Isegi sõi ja päris hea pidi olema. Oli vaid kurb kui sai teada, et veinitehasesse (homme) teda kaasa võtta ei tohi, aga ma usun, et ta saab sellest üle :)

Ja nii meil läheb. Olge terved kallid kodused. Homseni ;)

Sunday, 23 November 2014


Sellise paneks küll elutoa nurka.


Kõrvitsate näitus


Sügislillede näitus


Kapsad, kapsad, kapsad :)

Noniii, tere jälle.
Lubasin tubli blogija olla ja seda ma ka hetkel olen. Mis siis täna toimus. Uskumatu oli see, et hommikul läks uni ära enne äratuskella ja peavalu ei olnudki :) vist jäin ikka ellu.

Pärast hommikusööki siis kogunesid õpetajad hotelli fuajees, et minna lastega kohtuma. Täna oli noorsugu see kes bussiistmeid nühkis ja Harlaust Iasisse tuli. Küll oli hea teadmine, et tänane päev piirdub vaid trammiga.
Aga see selleks. Saime siis õpetajatega kokku ja kõik kukkusid vadistama, et kas sa tundsind ja kuidas sul oli jne. Ma siis küsisin, et mida. Ja kujutate ette, maavärin oli eile õhtul olnud. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda, teistel tahtsid tubades telekad riiulilt alla kukkuda ja mina ei tundnud MITTE MI-DA-GI. Ma ei suuda seda siiamaani uskuda, mismoodi sain ma MAAVÄRINA maha magada. Ja seda enam, et ma EI maganud.
Ainus seletus mille ma välja mõtlesin, et olin oma blogimisega pehme madratsi peal nii ametis, et ei pannud lihtsalt tähele. Aga no ikkagi, selleks olen vaid mina võimeline - magada maha maavärin. Ühesõnaga olin ma väga pettunud ja mossis, missest, et kohalikud seletasid, et tegelt see polnud üldse väga tugev ja mis veel. Ainus lohutus on see, et Krislinini see ka ei jõudnud. :)

Aga noh, ma sain sellest üle ja ette tuli võtta väike jalutuskäik trammijaama kust sõitsime Iasi botaanikaaeda. Ja vot see oli botaanikaaed, kohe korralik AED. Panen pildid ka juurde ja no teate kui mõnus oli seal värskes õhus kõndida. Paar kasvuhoonet oli ka kus käisime vaatamas kõrvitsate näitust ja eksootilisi taimi ja sügislillede näitust. Saatjaks muidugi üks tubli kohalik omanikuta kutsa. (Uskumatu kui palju neid siin on) Paar tundi värskes õhus ja tagasi trammi peale, et lõunat süüa. Meie oma pealinna asukate sugulane (tramm :) ) sõidutas meid kesklinna tagasi, kus me pärast korralikku jalutuskäiku jõudsime viikordsesse lõunakeskusesse. Sellest kui aeglased mõne riigi saadikud olla viivad ma ei räägi, muidu võin räuskama hakata, kuid kui tagumine ots jõuab esimesele järgi alles poole tunni pärast, siis paneb ikka urisema küll.
Aga las ta on. Niisiis jõudsime sinna... eee ütleme poodide ...eee pesasse??!!? Ok vahet pole, viiekordne lõunakeskus ütleb kõik. Kilomeeter- kaks tuli kõndida, et toitlustuse tiiba jõuda. (Ok tegelt pigem ikka kümnekordne lõunakeskus)
Ma ei tea miks meid sinna viidi kuid mis siis ikka, kolmekümnene inimgrupp pidi endale iga jorss oma koha leidma ja süüa hankima. Kujutage nüüd ette kahekordset (ei pigem kolmekordset) lõunaka uisuvälja mis on paksult laudu ja diivaneid täis ja selle uisuvälja ümber olev äär on ümbritsetud mitmete kümnete erinevate kiirtoidu pakkujatega -ohh jah, koht käes valisin mina esimese ettejuhtuva ja sain oma kanajuusturulli koos lisanditega ilusti kätte.
Krislin liikus ja einestas koos oma võõrustaja ja teiste õpilastega ja sai ka ilusti kõhu täis. Enne seda mainiti mulle, et õpetaja, süüa tahaks. :) Küll mul oli hea meel seda kuulda :)
Pärast seda lahkusid neiud šoplema ja rohkem ma neid täna näinud pole. Paari tunni pärast võttis buss nad peale ja viis tagasi Harlausse. Õpetajad said ka paar tundi, et oma rahakotte kergendada, et siis hotellis koosolekut pidada.

Aga natuke sellest vabast ajast mis meile pärast lõunat anti. Minu eesmärk oli leida midagi mida kodustele viia ja endale mälestuseks hankida. Ja mis järeldusele ma jõudsin. Rumeeniast pole põhimõtteliselt mitte midagi peale veini kaasa tuua. Ja seda fakti kinnitasid ka kohalikud. Kuid ei, ma ei andnud alla ja pärast korralikku otsimist õnnestus mul üks suveniiride poeke leida. Üürke oli minu rõõm kui leidsin riiulitel reast matrjoskad ja hiina elevandid. Õnneks, kui silm oli selle sigrimigri sees selginenud, leidsin ka veidi Rumeeniat. Niiet, päris tühjade kätega ma tagasi ei tule.

Rõõmsalt tagasi sai tehtud kiire kontroll, et ega mamma vahepeal last pole ära kaotanud ja siis koosolekule. Vaidlused kandsid vilja ja kõik projektikohtumiste kuupäevad said paika. Yei :)
Ja siin ma olen, üldsegi mitte enam nii väsinud ja igatsen juba kodu järele.
Krislinil palusin ka öelda, et mida ma tema poolt kirja võiks panna. Ta lubas mõelda.... noh, mõtleb siiamaani :) Igatahes, sõbrad on ta endale leidnud ja probleeme ei ole :)

Lisan siia illustreerimiseks ka mõned pildid.
PS! Kallis abikaasa, kui me ka endale kunagi oma aia saame, siis usu, see saab ka kapsaid täis olema :D

Tervitused kõigile omadele, ilusat und ;)

Saturday, 22 November 2014


Krislini suhkrukommid - no tõsiselt maitsvad :)


Krislin ja tema võõrustaja Madalina.
Alustame seda bogi siis ühe pisikese projektireisiga. Kes siis veel ei tea, mina koos oma tubli õpilase Krisliniga võtsin ette reisi Rumeeniasse. Ohh ja kui ma ütlen pisike reis, mõtle ma kõike muud vastupidist. Neljapäev (20.11) olime ilusti koolis ära - kes õppimas, kes õpetamas. Õhtul koju ja seal paar tundi ärkvel und. Pool üks öösel sai peale võetud autojuht kes mind Hummulisse viis. Suured tänud talle, et külma närvi ei kaotanud - just seekord kui kõik dokumendid (juhil) koju jäid pidi pimedas Soorus patrull kontrolli tegema. Aga see selleks, probleeme ei tekkinud. Pool üks võttis meid meie suurepärane (selle igas heas mõttes) "lennujaamatakso" peale ja Riiga sõit võis alata. Mairo, ma võin öelda, et see ei jää viimaseks korraks :) keegi peab vastu ka tulema :) loodetavasti ilma selle aasta esimese korraliku lumesajuta ja teega mille peal EI anna uisutada ;).
Neli viisteist olime Riia lennujaamas ja asusime ootama lendu Frankfurti mis pidi minema 6.35. Läks ka, aga pea pool tundi hiljem - linnuke oli vaja jääst ja lumest puhtaks rookida. Kuid seegi sai tehtud ja nii ta tuli. Selgus, et mulle ikka ei meeldi eriti lennata. Kolmeaastataguse esimese korraga võrreldes oli küll nagu lust ja lillepidu kuid ma jään oma arvamuse juurde.
Kell kaheksa maandusime Euroopa suurimas lennujaamas. Vähemalt nii räägitakse ja tundub, et kõnelejatel on õigus. No on ikka SUUR küll, üle veerand tunni läks aega kuni buss jõudis lennuki juurest terminali ja vahepeal vaatad aknast välja ja näed lennuk, ja lennuk, ja lennuk, ja lennuk ja mõned KÜMNED lennukid veel. Ja terminalist tuli veel järgmise värava juurde saada - pool tundi kõndimist julgelt, hea noh, et kohati olid need liikuvad põrandad (no sellised lapikud eskalaatorid ilma astmeteta, ei tea mina mis nende nimi on). Targad nagu me oleme, ei eksinudki ära, ootasime õiges kohas oma kaks tundi ja kümme minutit ära ja istusime samasuguse Lufhansa peale millelt olime just tulnud. Ja jälle õhku, päikesepaiste ja mõnusa sooja ilma saatel. See kaks tundi ja kakskümmend minutit läks kuidagi ludinamalt. Tabasin end mõttelt, et ehk polegi lendamine nii hull kui olin arvanud. Aga see mõte jäi pooleli.
Kell pool kaks päeval (reedesel päeval) maandusime Bukarestis. Ja seal tuli teha seda mis meil siiani ikka kõige paremini välja oli tulnud - oodata! Mida? Mitte mida vaid keda. Nimelt türklasi. Ja nende lennuk, kuulake nüüd, maandus alles kell viis.
Siinkohal tuleb vaid mõelda, et tore, et me Sloveeniast pole, nemad ootasid juba kella kümnest hommikul (sellel ajal kui meie pilvipiiril crossainti mugisime ja mahla peale jõime). Õnneks Türgi tulemata ei jäänud ja saime tellitud bussile kõik koos minna.
Ohhhhh ja vot siin kohal ma juba ohkan tõsiselt. Sihtkoht Iasi - 7 tunni kaugusel :S
Aga mis seal ikka, polnud valikut, vihma ja sombususega bussi ronides sai vaid mõeldud sellest, et annaks vaid kõigevägevam und. No andis, kuid need Rumeenia bussijuhid, neil hakkas kade meel. Seega mõtles meie oma, et istuks vähe ummikus ja liiguks tunnike niimodi edasi, et meeter ja pidur, kaks meetrit ja pidur, meeter ja pidur, kaks meetrit ja pidur.... Crossaikntil kiskus asi täbaraks ja mõtles juba, et tuleb ehk värsket õhku hingama - mina olin tugevam ja ummik sai läbi. Mõtlete, et edasi läheb paremini? Eksite. Väike buss, 20 hinge sees, temperatuur tõuseb, 20kraadi, 22 kraadi, 26 kraadi, 28,7kraadi - viisaka küsimise peale pandi konditsioneer sisse ja sai hakata elama. Vot nüüd sai uni tulla ja crossaint läks ka magama.
Heh, kuid kussa sellega. Hullud on need rumeenlased ma ütlen. Miks nii? Kes on näinud toredat saadet "Võimalik vaid venemaal" mõistab. Kiiruspiirangud on vaid märgi peal, eraldusjooned on joonistatud millegiga mida rumeenlase silm ei seleta ja noh, tugevam (loe: nahaalsem) jääb peale. Kohale jõudsime ühes tükis ja sellest me ei räägi, et vahepeal tuli taas õhku käia küsimas, sest kont pandi lihtsalt kinni.
Kell üks saabusime sihtkohta - te ei kujuta ette kui hea tunne see oli. Õpetajatel muidugi, nemad ööbisid siin. Krislin koos teistega aga pidi poolteist tundi veel kannatama ja sinna linna sõitma kus kool asub ja nende pered neid ootasid.
Minu tugev tüdruk kes siiamaani vapralt vastu pidas (vapramalt kui mina) ei jaksanud enam. Süda paha, saime juhiga jutu peale, et kui tuleb "Driver stop" saab ennast kergendada. Pool kolm sain sõnumi, et seda stoppi polnud vaja kasutada. Küll ma oskasin ikka tubli reisikaaslase valida :)
Seda sõnumit nägin ma alles hommikul ärgates, sest mis juhtus vahemikus kui pea patja puutus ja kell seitse äratuse kinni panin, ei tea ma midagi.
Viis pool tundi und, pole paha. Jaajaa, on ikka küll. Näpistasin tunni veel ja pool kümme tuli taas bussi tuttavat istet testida, et jõuda sinna kus Krislin oli. Ja sugugi mitte kiiremini. Tulles tagasi selle Rumeenia liikluse juurde on päevavalguses asi veel hullem. Kehtib kõik see mida enne mainisin, kuid pole probleemi vastassuunas sõita, kaasliiklejate peale karjuda ja punase tule alt tumalt läbi sõita. Kümme minutit pärast sõidu algust, vaatan, tee peal sõidab hobune, vanker taga (siuke tore, heinane ja räbal), juht istub vankri otsas helkurvest seljas. Mõtlesin, et äge, ei tea kust teine linna ära eksinud. Kümne minuti pärast, uus hobune. Kahekümne minuti pärast, veel üks. Ja noh säästan teid üleslugemisest - hobuvanker Rumeenia liikluses on sama tavaline (naljakas) nähtus kui kohvimasinajärjekord õpetajate toas pärast esimest tundi. Tervitused kollegidele ;) olete parimad!
Lähme edasi. Mis siis aknast paistis. Prügi, suur hulk hulkuvaid koeri, räämas majafassaadid (uute euroakende ja roostetavate metalllisanditega). Kuskil vilksas Lenini kuju, eeldusel, et ära tundsin, pole olnud au härrat kohata. Ja lisaks liiklushullusele on rumeenlastel ka värvipimedus. Pole mingit probleemi oma maja beebiroosaks värvida ja selle aknaraamid kärtsiniseks võõbata kui naabri elamu on põhimõtteliselt neoonroheline ja helelillade lisadega. :) ma rohkem ei kommenteeri, saate ise pildile pihta.
Ahjaa. Munamägi ei ole mägi! Alpe küll ei paista, kuid maastik lainetab ikka vägevalt.
Jõudsime üheteistkümneks Harlausse. Vastuvõtt oli muljetavaldav, kooli tähtsaim personal maja ees vastas ja kaks rahvariides noort pakkusid saia ja soola. Kahju, et meil selliseid asju pole. Tunne oli hea :) Äkki peaks meie juurde tulijatele kama ja karaskit pakkuma. Ene, teeme ära? Ma arvan, et pettuma ei pea keegi :)
Lapsed magasid veel õndsat und kui meid tervitas direktsioon ja tutvustati kooli ning partnerriigid esitlesid endid.
Lõuna. 21 lei eest (umbkaudu 4 euri) sai kaheliitrise kausitäie salatit, kaks 20sentimeetrist kanafileetükki, kannuga haput/kuiva veini, väiksema kannuga joo-palju-tahad ploomisamakat ja vett takka otsa. Õhtusöögiks ruumi ei olnud.
Läksime siis nüüd oma lapsi üle vaatama. Kuna projekti teema on teaduslabor köögis siis olid nemad juba kahanud katsetama- köögis. Koolis oli püsti korralik köök kus iga osalejariigi lapsed tegid süüa. Retsept pidi olema nö keemiline. Et midagi millegagi kuidagi kuskil toimub. Krislin tegi kukekomme. Pean siinkohal tänama oma kallist kokast abikaasat, kasu ka tema ideedest vahel ;)
Retsept oli lihtne, võta suhkur, pane pannile, sulata ära, vala küpsetuspaberile, oota kuni kivistub ja naudi. Kõik seda ka tegid, isegi retsepti küsiti ;)
Kui kõigi osalejate vaimuüllitised valmis said ja roovid läbisid, läksid lapsed koju ja õpetajad hakkasid tagasi hotelli poole liikuma. Ja siin ma olen, väga väsinud, kuid selline tuhin sees, et teeme blogi ja kukume kohe romaani kirjutama. Loodetavasti hea lugeja, jaksasid ikka lõpuni vastu pidada. Kellele meeldis, see saab homme lisa. :)

Aga veidi Krislinist. Armas Natalja, sinu tütrekesega on kõik korras. Ta on küll veel väga väsinud, kuid sel ajal kui mina seda juttu kirjutan, magab ta juba sügavalt. Tema majutaja on tore 16aastane tüdruk. Tema taustast on Krislin kindlasti juba rääkinud. Reisi siia pidas ilusti vastu kuid lõpus hakkas paha. Täna tal eriti söögiisu ei olnud, kuid see oli magamatusest. Tema eest hoolitsetakse ja talle meeldib siin olla. Niiet, ärge muretsega, kõik on hästi :)

Mõned pildid tulevad ka aga veel ei tea millal täpsemalt.

Ja veel, kirjavead on meelega tehtud ja komasid pole ma kunagi osanud õigesse kohta panna.

Head und kõigile ja kuulmiseni :)