Heihei idaeurooplased.
Eile sai nii suure hooga kirjutatud, et täna ei tule esimese raksuga kohe pähegi mida rääkida.
Ja kui pole millesti rääkida???? Siis räägime ilmast :D
Tuuline, mütsi ja kapuutsita võib nohu saada. Minu puhul polnud neist kummastki kasu.
Kraadid on plussis, nii kuue ringis, lund veel ei haista. Terve päeva, või noh pool sellest, tassisin vihmavarju kaasas, seega seda vaja ei läinud.
Eluolu on siin täitsa armas, võrdluseks ehk midagi Pärnu sarnast. Ilusad kenad majad, nii suuremad kui väiksemad kuid leidub ka "seinamaalinguid" ja tänavatel juhuslikku koeras...ta (kõigi eelduste kohaselt).
Aastaaeg on morn, jõulutulesid veel ei põle eriti, mine sa tea, ehk hoiavad kokku. Aga muidu täitsa meeldiv keskkond, ei kahetse tulekut. Osad poolakad sõidavad küll suht keset tänavaid kuid Rumeenia mõõtu liiklust veel välja ei anna.
Kuid tänase päeva juurde. Need poolakad ei küta mitte ainult ronge vaid ka hotellitube. Kruttisin mis ma neid radikaid kruttisin, külmemaks ei lähe. Rõdu ust (jah mul on rõdu) ööseks lahti jätta ei julge, kolmas korrus küll kui mine sa neid päkapikke tea kust sisse võivad ronida. Ainus mis mõjus ja magada lasi oli tekk voodi kõrval maas. Täna katsetame maga-ainult-tekikotiga meetodit.
Kraanikausi kraanist tuleb endiselt vaid kuuma vett ja duššisegistit hoia käes kuidas tahad, lõpuks oled ikka ülepeakaela läbimärg (seda siis hommikul riietega pead pestes), aga muidu päris kobe peatuskoht, kaks tärni ja rohkem ei nõuagi, päevase hilinemisega sai lõpuks ka vetsupaber ära nähtud :)
Aga täna siis. Kool on hotellist max 10 min tee kaugusel kuid me oleme nii bossid, et autod ahtri all. Poole kaheksaks koolimajja ja siis jalutama. Meid ootas linnasüda ja giiditädi. Uskumatul kombel 25 minutit ei veninudki tunniks ja isegi Türklased ei kadunud tee peal ära. Jõudsime õigeks ajaks raekoja platsi ja nii kui päike piiluma hakkas haakisime ennast giiditädile sappa. Kõige parema mulje jättis esimene stopp ühes kirikus, väga uhke ja alandlikuks tegev sisekujundus. Väga väikese inimese tunne tekkis.
Siis teise kirikusse, ühte endisesse sünagoogi, mingit sorti kuningate ja kuningannade muuseumisse, suure tamme juurde ja lõpuks linnapeaga kohtuma. Se muidui ajas ajad sassi ja jäi hijaks. Kuid kui kohale jõudis oskas ennast hästi välja vabandada :)
Seejärel sai ka linna ainus suveniiripood üles leitud -see piirdus vaid riiulitäie valikuga. Ehk näkkab neljapäeval Wroclawis.
Suveniiridest olulusem oli leida apteek.
Ei tasu ikka mõelda, et oh täna jahe ilm panen paksemad sokid. Tutkit Vasja, tahad teisi sokke, saad villid talla alla pealekaubaks.
Algas jaht villiplaastrile Compeed. Ja saigi leitud esimene apteek. Saba, 8 inimest, keskmine vanus 100 ja peale. Enamusel näpus valged paberilehed ja nii ma siis seal oma 20 minutit ootasin ja ikkagi ei jõudnud letini. Aeg sai täis ja tuli minna ilma. Viimane pilk kassa kõrval laiuvale ideaalsele Compeedvilliplaastrivalikule ja nii ma neid vanureid maapõhja needes kokkusaamiskohta sprintisin. Miks peavad nemad just siis minema kilodega rohte ostma kui minul oma eluliselt tähtsat plaastrikest on vaja. Seejuures töötas vaid üks kassa ja tõesõna, iga ãtt kes letist eemaldus võttis kaasa pool tavalise kilekotitäit medikamente.
Odavam on vist ära surra :))
Aga aitab morbiidsetest teemadest, teel tagasi kooli näkkas alles neljandas apteegis.
Koolis saime jälgida lastele valmistatud töötubasid. Esimeses mõõdeti soola kadu kartulikeedu vees (või midagi sellist, no ei ole keemik nohh) ja teises valmistati puudritnäokrjeemi. Rohken näokreemi ja mitte ühtegi puudrit. Mina käisin vahepeal oma näkatud saaki realiseerimas.
Tagasitulles toimus koosolek mida ilmselget oli liiga vähe, aga me jätkame homme. Nimelt pressis resto aeg peale. Tagasi südalinna (ikka autodega kuidas muidu) ja jäime siis põnevusega ootama mida head pakutakse. Kool tegi välja.
Esimene käik -lurr. Tuli välja, et ette toodi kausitäis punapeedipuljongit nelja minipelmeeniga. Kõlbas küll kui paar lonksu võtta.
Teine käik. Mingid pelmeenilaadsused, liha, porgand ja miskit juustu moodi jullad. Neid juustujullasid sööks veel. Liha asemel tellisin mina lõhe, see oli õige valik.
Magustoiduks oli kuum vaarikamoos mingi puru ja kreemiga. Puru ja kreemi osa oli hea, moos kiskus pika peale kurgu valusaks.
Lootsin, et kaks pitsi sidruni Krupnikut aitavad nohu vastu kuid eksisin, need tõmbasid torustiku ikka nii kinni, et õhk käib vaid hammastest mööda, kiitke veel viina, missest, et päris hea oli ;)
Pidu pikale ei veninud ja polegi muud kui homseni. Närv on sees, tuleb esinema hakata :) vast lavahirmu ei sure, linnapea ees oleks päris piinlik.
Olge mõnusad ja elagu Skype :D
Eile sai nii suure hooga kirjutatud, et täna ei tule esimese raksuga kohe pähegi mida rääkida.
Ja kui pole millesti rääkida???? Siis räägime ilmast :D
Tuuline, mütsi ja kapuutsita võib nohu saada. Minu puhul polnud neist kummastki kasu.
Kraadid on plussis, nii kuue ringis, lund veel ei haista. Terve päeva, või noh pool sellest, tassisin vihmavarju kaasas, seega seda vaja ei läinud.
Eluolu on siin täitsa armas, võrdluseks ehk midagi Pärnu sarnast. Ilusad kenad majad, nii suuremad kui väiksemad kuid leidub ka "seinamaalinguid" ja tänavatel juhuslikku koeras...ta (kõigi eelduste kohaselt).
Aastaaeg on morn, jõulutulesid veel ei põle eriti, mine sa tea, ehk hoiavad kokku. Aga muidu täitsa meeldiv keskkond, ei kahetse tulekut. Osad poolakad sõidavad küll suht keset tänavaid kuid Rumeenia mõõtu liiklust veel välja ei anna.
Kuid tänase päeva juurde. Need poolakad ei küta mitte ainult ronge vaid ka hotellitube. Kruttisin mis ma neid radikaid kruttisin, külmemaks ei lähe. Rõdu ust (jah mul on rõdu) ööseks lahti jätta ei julge, kolmas korrus küll kui mine sa neid päkapikke tea kust sisse võivad ronida. Ainus mis mõjus ja magada lasi oli tekk voodi kõrval maas. Täna katsetame maga-ainult-tekikotiga meetodit.
Kraanikausi kraanist tuleb endiselt vaid kuuma vett ja duššisegistit hoia käes kuidas tahad, lõpuks oled ikka ülepeakaela läbimärg (seda siis hommikul riietega pead pestes), aga muidu päris kobe peatuskoht, kaks tärni ja rohkem ei nõuagi, päevase hilinemisega sai lõpuks ka vetsupaber ära nähtud :)
Aga täna siis. Kool on hotellist max 10 min tee kaugusel kuid me oleme nii bossid, et autod ahtri all. Poole kaheksaks koolimajja ja siis jalutama. Meid ootas linnasüda ja giiditädi. Uskumatul kombel 25 minutit ei veninudki tunniks ja isegi Türklased ei kadunud tee peal ära. Jõudsime õigeks ajaks raekoja platsi ja nii kui päike piiluma hakkas haakisime ennast giiditädile sappa. Kõige parema mulje jättis esimene stopp ühes kirikus, väga uhke ja alandlikuks tegev sisekujundus. Väga väikese inimese tunne tekkis.
Siis teise kirikusse, ühte endisesse sünagoogi, mingit sorti kuningate ja kuningannade muuseumisse, suure tamme juurde ja lõpuks linnapeaga kohtuma. Se muidui ajas ajad sassi ja jäi hijaks. Kuid kui kohale jõudis oskas ennast hästi välja vabandada :)
Seejärel sai ka linna ainus suveniiripood üles leitud -see piirdus vaid riiulitäie valikuga. Ehk näkkab neljapäeval Wroclawis.
Suveniiridest olulusem oli leida apteek.
Ei tasu ikka mõelda, et oh täna jahe ilm panen paksemad sokid. Tutkit Vasja, tahad teisi sokke, saad villid talla alla pealekaubaks.
Algas jaht villiplaastrile Compeed. Ja saigi leitud esimene apteek. Saba, 8 inimest, keskmine vanus 100 ja peale. Enamusel näpus valged paberilehed ja nii ma siis seal oma 20 minutit ootasin ja ikkagi ei jõudnud letini. Aeg sai täis ja tuli minna ilma. Viimane pilk kassa kõrval laiuvale ideaalsele Compeedvilliplaastrivalikule ja nii ma neid vanureid maapõhja needes kokkusaamiskohta sprintisin. Miks peavad nemad just siis minema kilodega rohte ostma kui minul oma eluliselt tähtsat plaastrikest on vaja. Seejuures töötas vaid üks kassa ja tõesõna, iga ãtt kes letist eemaldus võttis kaasa pool tavalise kilekotitäit medikamente.
Odavam on vist ära surra :))
Aga aitab morbiidsetest teemadest, teel tagasi kooli näkkas alles neljandas apteegis.
Koolis saime jälgida lastele valmistatud töötubasid. Esimeses mõõdeti soola kadu kartulikeedu vees (või midagi sellist, no ei ole keemik nohh) ja teises valmistati puudritnäokrjeemi. Rohken näokreemi ja mitte ühtegi puudrit. Mina käisin vahepeal oma näkatud saaki realiseerimas.
Tagasitulles toimus koosolek mida ilmselget oli liiga vähe, aga me jätkame homme. Nimelt pressis resto aeg peale. Tagasi südalinna (ikka autodega kuidas muidu) ja jäime siis põnevusega ootama mida head pakutakse. Kool tegi välja.
Esimene käik -lurr. Tuli välja, et ette toodi kausitäis punapeedipuljongit nelja minipelmeeniga. Kõlbas küll kui paar lonksu võtta.
Teine käik. Mingid pelmeenilaadsused, liha, porgand ja miskit juustu moodi jullad. Neid juustujullasid sööks veel. Liha asemel tellisin mina lõhe, see oli õige valik.
Magustoiduks oli kuum vaarikamoos mingi puru ja kreemiga. Puru ja kreemi osa oli hea, moos kiskus pika peale kurgu valusaks.
Lootsin, et kaks pitsi sidruni Krupnikut aitavad nohu vastu kuid eksisin, need tõmbasid torustiku ikka nii kinni, et õhk käib vaid hammastest mööda, kiitke veel viina, missest, et päris hea oli ;)
Pidu pikale ei veninud ja polegi muud kui homseni. Närv on sees, tuleb esinema hakata :) vast lavahirmu ei sure, linnapea ees oleks päris piinlik.
Olge mõnusad ja elagu Skype :D
Comments
Post a Comment