Tervitused päikselisest ja soojast Horvaatiast (lõpuks!!)
Mis me siis täna tegime?!
Päev algas varakult, et minna taas Osijeki ja teha tutvust keemia ja füüsika maailmaga. Kõigepealt viidi meid ilmselt mingi ülikooli põllumajandusteaduskonda kus me liikusime muudkui ühest laborist teise ja imestasime mis imevidinaid ilmas kasutatakse ja mida kõike uurida saab. Muuhulgas nägime kuidas biogaasi teha, mismoodi kiivi DNAd leida ja mismoodi ühest masinast pasta (maakatele makaron;)) välja tuleb.
Kõige meeldejäävam oli aga esimene labor kus uuriti mett. Saime maitsta viit sorti kohalikku summ-summ produkti. Teate kui hea on akaatsia mesi - mina tean, väga hea. Lisaks pakuti ka õietolmu (nojah, maitse asi) ja asja millel nimeks Royal Jelly. See viimane on nimelt eee... produkt, mida töölismesilased söödavad emamesilasele ja mesilasebeebidele (jah ma tean sellist sõna pole olemas). Katrini mahlase maitsevõrdluse jätan siinkohal mainimata, kuid ega igapäev ei saa ju proovida asja mille hind on 2000€ kilo, missest, et maitse on kergelt öeldes öäkk.
Kuid Mynthon päästis maitsemeeled ja peale kogu seda keemilist loba, vabandust, tarka juttu ja mitut tundi niisama seismist, suundusime ühest pagarikohast pirukat kaasa haarates rongi peale.
Ja see rong oli nunnu. Rongijuht oli ka nunnu aga sellest me ei räägi.
Rong ise oli selline armas, ratastel ja kahe veduriga (või olid need vagunid, ei tea, kell on suht hilja) ja sõitis maanteel nagu jalutav kass (ärge küsige kust see võrdlus tuli). Ehk olete Lõunakeskuse kandis midagi taolist kohanud.
Ühesõnaga, rong võttis meid peale ja viis ühte suurde loodusparki - mingisuguses mõttes oli ta suurim aga missuguses, ei mäleta.
Looduspark Kopatški Rit oli lahe. Kõigepealt väike tutvustus projektori ruumis ja siis silmaga vaatama. Kopatški rit nimelt asub täpselt Doonau jõe keskel ja on üks über suur märgala mis kevadeti elamust pakub, sest Doonau ujutab üle kummalegi poole mingi 5km.
Alguses kõndisime mööda vastrajatud laudteid kuid siis jõudsime laevale mis tunni jooksul meile seda kõike näitas. Giidi saatel muidugi. Mõnus oli. Etiti elamust pakkusid tuhanded mehed kes teavad, et nahkpükse ei pesta.
Ei, ma ei ole lolliks läinud, nalja püüdsin teha. Nimelt pesitseb sellel märgalal tohutu hulk kormorane. Lisaks veel igat sorti haigruid ja valgesabakotkas ja kes kõik veel.
Ohh, ma oleks veel sõitnud, aga kõik head asjad saavad kord otsa.
Ja jätkuvad uute heade asjadega. Värske õhk ja kuus tundi söömata tegid lõuna peaaegu jumalikuks. Saime looduspargi restoranis suppi ja ja praadi ja jäätist ka.
Siis aga padavai Biljesse tagasi sest kohalik Konzum vajas vallutamist. Ausõna, poe nimi oligi Konzum. Ja vallutatud ta sai, ma südamest loodan, et mitte kohvri ülekilode hinnaga :)
Siis aga mukk pähe ja soeng selga ja hüvastijätupeole. Süüa ja juua sai kohalike rahakoti peal ja kolmveerand üheteistkümneks voodisse.
Paneks kohe veel ühe pirn aga kahjuks on mul vaid banaane ja needki tuleb hommikul ära visata, sest homme sõidame KOJUUUUU :D
Ja muidugi saab reis siis läbi kui taevas on sinine ja päike särab ja sa pole enam ainuke totakas eestlane kes lillelises suvekleidis vihmase ilmaga ringi patseerib.
Nüüd juba nägemiseni ;)
Mis me siis täna tegime?!
Päev algas varakult, et minna taas Osijeki ja teha tutvust keemia ja füüsika maailmaga. Kõigepealt viidi meid ilmselt mingi ülikooli põllumajandusteaduskonda kus me liikusime muudkui ühest laborist teise ja imestasime mis imevidinaid ilmas kasutatakse ja mida kõike uurida saab. Muuhulgas nägime kuidas biogaasi teha, mismoodi kiivi DNAd leida ja mismoodi ühest masinast pasta (maakatele makaron;)) välja tuleb.
Kõige meeldejäävam oli aga esimene labor kus uuriti mett. Saime maitsta viit sorti kohalikku summ-summ produkti. Teate kui hea on akaatsia mesi - mina tean, väga hea. Lisaks pakuti ka õietolmu (nojah, maitse asi) ja asja millel nimeks Royal Jelly. See viimane on nimelt eee... produkt, mida töölismesilased söödavad emamesilasele ja mesilasebeebidele (jah ma tean sellist sõna pole olemas). Katrini mahlase maitsevõrdluse jätan siinkohal mainimata, kuid ega igapäev ei saa ju proovida asja mille hind on 2000€ kilo, missest, et maitse on kergelt öeldes öäkk.
Kuid Mynthon päästis maitsemeeled ja peale kogu seda keemilist loba, vabandust, tarka juttu ja mitut tundi niisama seismist, suundusime ühest pagarikohast pirukat kaasa haarates rongi peale.
Ja see rong oli nunnu. Rongijuht oli ka nunnu aga sellest me ei räägi.
Rong ise oli selline armas, ratastel ja kahe veduriga (või olid need vagunid, ei tea, kell on suht hilja) ja sõitis maanteel nagu jalutav kass (ärge küsige kust see võrdlus tuli). Ehk olete Lõunakeskuse kandis midagi taolist kohanud.
Ühesõnaga, rong võttis meid peale ja viis ühte suurde loodusparki - mingisuguses mõttes oli ta suurim aga missuguses, ei mäleta.
Looduspark Kopatški Rit oli lahe. Kõigepealt väike tutvustus projektori ruumis ja siis silmaga vaatama. Kopatški rit nimelt asub täpselt Doonau jõe keskel ja on üks über suur märgala mis kevadeti elamust pakub, sest Doonau ujutab üle kummalegi poole mingi 5km.
Alguses kõndisime mööda vastrajatud laudteid kuid siis jõudsime laevale mis tunni jooksul meile seda kõike näitas. Giidi saatel muidugi. Mõnus oli. Etiti elamust pakkusid tuhanded mehed kes teavad, et nahkpükse ei pesta.
Ei, ma ei ole lolliks läinud, nalja püüdsin teha. Nimelt pesitseb sellel märgalal tohutu hulk kormorane. Lisaks veel igat sorti haigruid ja valgesabakotkas ja kes kõik veel.
Ohh, ma oleks veel sõitnud, aga kõik head asjad saavad kord otsa.
Ja jätkuvad uute heade asjadega. Värske õhk ja kuus tundi söömata tegid lõuna peaaegu jumalikuks. Saime looduspargi restoranis suppi ja ja praadi ja jäätist ka.
Siis aga padavai Biljesse tagasi sest kohalik Konzum vajas vallutamist. Ausõna, poe nimi oligi Konzum. Ja vallutatud ta sai, ma südamest loodan, et mitte kohvri ülekilode hinnaga :)
Siis aga mukk pähe ja soeng selga ja hüvastijätupeole. Süüa ja juua sai kohalike rahakoti peal ja kolmveerand üheteistkümneks voodisse.
Paneks kohe veel ühe pirn aga kahjuks on mul vaid banaane ja needki tuleb hommikul ära visata, sest homme sõidame KOJUUUUU :D
Ja muidugi saab reis siis läbi kui taevas on sinine ja päike särab ja sa pole enam ainuke totakas eestlane kes lillelises suvekleidis vihmase ilmaga ringi patseerib.
Nüüd juba nägemiseni ;)
Comments
Post a Comment