Jõuan blogipostituseni alles nüüd, 7 tundi pärast õnnelikult kojusaamist.
Miks alles nüüd? Kohe räägin.
Reedel õhtul oli mul nägemus paigas kuidas laupäeva veedan, kuid nagu ikka, kõik ei pruugi minna plaanipäraselt 🙃.
Reede öö kui selline, oli võrdlemisi lärmakas, mingi hetk oli kuulda mingisugust kõmakat (kuskil õues veidi eemal), mille tuvastamisega jään hätta. Kuid kuna pärast seda võrdlemisi tihedalt hakkas sireene kostma siis eeldan, et kuskil miskit toimus 😁. Lisada sinna juurde tavapärane tümm, siis jah.
Laupäev.
Magasin omast arust küll hästi kuid hommikuks oli kuidagi plass tunne. Ja mõtlesin, et no olen lõunani leboprogrammis ja siis vaatan mis teeb. Nii ka tegin. Kuid kuna hommikust saadik ei töötand kliima, siis kiskus olukord toas veits kleepekaks ja pläss tunne aiva süvenes (vaatasin armastust kolme apelsini vastu 😌).
Vahepeal küll tegin akna lahti ja see andis veidi leevendust kuid lõpuks ei kannatanud enam välja ja helistasin retseptsiooni. Onuke jooksis kohe kohale, vajutas ühte nuppu ja ma mina mõtlesin, et loll on ikka nii loll olla 🙄. Ma ju käisin ja klõpsisis seina peal seda kaadervärki ja no näitab, et töötab aga ei puhu tuule raasugi.
Mismoodi see jura ennast välja lülitas, jääbki mõistetamatuks aga inimese tunde sain laupäeva õhtuks tagasi ja jõudsin järeldusele, et juu siis pidigi nii minema 😉 loll kes vabandust ei leia 😁.
Hakkasin siis õhtul ka pakkimisega tegelema, täitsa mahtus kõik ära 😃 kuid kuidagi kahtlaselt raske tundus see kohver. Aga võtsin nn hotellipuhkusest viimast ja magasin nagu kott.
Pühapäev.
Hommikust sööma minnes teadsin, et tahan terassil süüa ja veel vaadet nautida. Külm oli kurivaim, tuul ja jahe kuidagi. Kolm korda pikemaks plaanitud söögiaeg sai võrdlemisi kähku läbi. Aga noh, kõht sai täis 🙃
Tuba tuli lõunaks vabastada aga kuna minu lennuk pidi startima alles õhtul kell 7 siis olin pm viimase hetkeni toas.
Vannituba mängis tünga. Asusin onju esimesel korrusel (no meie mõistes teisel) ja vannitoa akna taga ka kohe tänav ja kõrged majad ja inimesed käivad mööda jne. Oli seal siis aknal suur ruloo, noh, et päike kohe ei pimestaks ja minu mõistes, et keegi sisse ei vahiks. Ja mida vannitoas polnud, oli peegel. Ise veel mõtlesin, et napakad kreeklased, ei pane vannituppa peeglit, otse kraanikausi taga on jah aken sinna ei saa aga kõrval ju sein kus ruumi küll ja veel. Olen hotellides igasugu lahendusi näinud. Aga noh, enne minekut siis mõtlesin, et lasen päikese ka vannituppa..... ja seal ta oli, peegel, ruloo taga 🤦♀️
Nojah, mis seal ikka 🙃.
Aga tuba sai tühjaks ja tuli head aega jätta ühe mõnusaima hotellipesaga mis mul kunagi olnud on, häirivad faktorid on juba meelest läind 😁.
Hotelli tellisin boltiga uberi. Koos ootamise ajaga umbes 55 minuti pärast olin lennujaamas. Ja seda kell pool üks. Lennuni oli 6 ja pool tundi ja nagu sõber chatgpt rõõmaslt jagas, siis baggage drop-opp check-in ei avata enne 2,5 tundi enne lendu. Seda aimasin muidugi juba varem aga kuhu ma selle suure kohvriga lähen. Alustasin siis oma passimist. Ärkasin hommikul pool kaheksa, olgu öeldud. Väääga rahvusvaheline ja busy lennujaam. Igasuguseid karvaseid ja sulelisi nägin. Ja ekraani vahtida (telo) ei tahtnud ka. Nii ma siis jälgisin ja kuulasin lihtsalt inimesi. Täitsa huvitav tegevus 🙂.
Kui lõpuks minu lennu aeg ka tabloole ilmus otsisin pagasikaalu üles ja tuvastasin 700g ülekaalu. Paar kommipakki seljakotti ja alles jäänud sajast grammist ei teinud keegi välja 😁.
Kohvri sain ära antud pm 2 tundi enne lendu, taas palvetades, et seda ikka Tallinnas uuesti näha saab. Turvaväravatest läbi saades läks see 2 tundi kuidagi ülikiiresti, ostetud salatit sõin ka kiiruga samal ajal kui Raiti laste riiete leidmises, järgmiseks koolipäevaks, juhendasin. Natuke veel tutu freest maiustusi ja siis hakkas piha. Pulss tõusis 135eni ja ei tahtnud alla tulla. Esimest korda kasutusajaloos andis mu kellakene ka häiret. Ei teagi millest, kas pikast nö istumisest, veidi umbsest õhustikust, kiirest söömisest või tont teab millest. Paha hakkas, püsti seista ei jõudnud. Lennukisse saamine ka venis, kohad kõik täis ehk rahvast palju ja liikumine kaldteel väravast lennukisse venis teosammul. Kes teavad kui umbne ja huvitava õhustikuga olukord seal on, saavad aru. Kell andis muudkui häiret ja mina mõttes juba planeerisin, et mis asendis kukkuma peaks, et viisakas välja näha.
Õnneks nii kaugele asi ei läinud. Võtsin sisse, esimest korda ever, koha eelviimases istmereas ja sain pulsi langema.
Validiool õhkutõusul vist aitas ka, lend läks pooluimas muidu hästi aga magada ei saanud, maandumise ajal võtsin teise validooli abiks.
Warssawis oli mõnusalt tuttav, järgmine värav kohe seal kus bussi pealt majja tagasi lasti. Jah, suur lennuk küll aga jaama külge nö ei sõitnud.
Jõudsin oma varem vaadatud Krupniku vaarikalikööri üles otsida (loe: ära osta) ja pooliku salati pintsisse pista.
Ja siis jälle ootama, kahe lennu vahe pidi olema kaks tundi, sellest sai üle kolme tunni. Issand kuidas asi hakkas venima, 22.30 kohaliku aja järgi pidi hakkama pardale minek ja kell 23 rattad õhku. Pardale minek algas alles 23 läbi ja siis pidi bussi pikalt ootama kes lennuki juurde viiks aga ega sealgi siia kohe välja ei lastud, mingi 15 seisime umbses bussis ja vahtisime lennukit. Ei tea mis häda oli, ei saanudki teada. Pardaleminek võttis ka kaua aega, lennuk jälle puupüsti täis ja käsipagas ei tahtnud ära mahtuda ja sada häda. Aga siiski, veidi pärast keskööd me taevasse tõusime, kärjekordne validool aitamas. Magada taas ei saanud, olin jälle selline poolunes ja ei leidnud head asendit. Tallinn tundus kuidagi nii kaugel ja maandumine võttis kuidagi väga kaua, olles sealjuures võrdlemisi ebameeldiv, turbulents.
Pärast neljandat validooli mõtlesin, et ei tea kas sellest üledoosi on võimalik saada. Aga kell kolm olime maas ja minu kohvrike tuli ka ikka pimedast august päevavalgele.
Iseenesest oli mul hea meel, et lend hilines, tegi mul otsustamise lihtsamaks.
Mõtlesin vahepeal, et lähen venna juurde ja saan sealt ostetud kella kuuese Tartu bussi peale. Aga kuna lõppkokkuvõttes pidin kaks tundi ootama kuni takso bussijaama sõiduks kutsida siis otsustasin, et lihtsalt taas passida ja lasta magajatel rahus magada 🙃 see oli juba raske. Tolleks ajaks olin üleval olnud mingi 20 tundi.
Kuidagi see mul õnnestus, liikuvate inimestega õuest tulev õhk küll pani kohati värisema aga sain hakkama. Viis minti enne poolt kuut võtsin takso ja pool kuus olin bussi juures valmis. Bussi sain veerand tundi hiljem, sättisin ennast mõnusalt sisse ja ma vist tajusin bussi starti aga kindel pole. 7.05 vaatsin miskipärast kella ja siis ärkasin selle peale kui bussijuht teatas, et sõdame tartudsse sisse.
Ühesõnaga 2 tundi sai pealt ära magatud. Elu kiirem Tallinn-Tartu 😃 mõnus.
Vennaraas oli ka kohe varsti vastas ning pool kümme astusin koduuksest sisse.
Issand kui hea on kodus olla 😇 soe (mul on nii tubli abikaasa), korras (mul on nii võimekas abikaasa 😘), külmkapis lasgne ootamas 😋 (mul on nii andekas abikaada). Oma teki all on ikka kõige parem ja ärkasingi kaks läbi Kaspari tuppatuleku peale.
Kokkuvõtteks võin öelda, et lahe oli. Ei tasunud mul grammigi üksi reisimist karta, sellel on omad võlud ja võin iga kell uuesti teha 😎. Koolitus - ei kahetse, kokkuvõte on vaja teha, kavatsen olla võimalikult põhjalik.
Sain väga hea kogemuse, aitäh Võrumaa Arenduskeskus. Iga kell uuesti 😉.
Ja nüüd polegi muud, kui järgmise korrani 🫡.
Tänan tähelepanu eest! 🙂↕️
No comments:
Post a Comment