Juhtus nüüd nii, et mina maandusin sellel ilusal oktoobrikuu õpetajate päeval õhtul kell viis Kreeka pealinnas, et astuda järjekordne Erasmuse-samnuke.
Tagasitõttavalt on lugu nii, et tänu Võrumaa Arenduskeskusele (sügav kummardus teile) sai meie koolike taas võimaluse anda kellelegi kogemus midagi piiri taga õppida. Kuna aga seekord oli tegemist koolitusega, siis ega väga valikut ja kätemerd ei olnud kes võiks minna. Keel peab soravalt suus olema, mingi väike kogemus võiks ju ka taskus pesitseda ja no paras kogus hullumeelsust kulub ka marjaks ära.
Täna hommikul kell 9 võtsin Tallinnast suuna lõuna poole TÄIESTI IHUÜKSI!
Jah, saite õigesti aru. Solo, tolka ja, ich eins jne. Kas koju tagasi ka jõuan on näha alles ülejärgmisel esmaspäeval. Seni on Rait kolme lapsega üksikisa kes peab pesumasina kasutuse ära õppima ja koolist õpsid puududa ei tohi, sest, no mina olen ju siin, kes teine teile asendajad leiaks 😂.
Ühesõnaga vahemikus 5.10-13.10 olen mina Ateenas ja ammutan viimsegi kui tilga koolituselt pealkirjaga “Successful Strategies for Teaching Students with Special Needs in Every Classroom”!
Loodan väga, et saab põnev olema ja saan väga palju infot koju jagamiseks tuua.
Tänasest päevast niipalju, et venna pani mu kell 7 läbi nats Lennart Mere Kiss&Fly alas (ilma kiss'ita ja "no tsau siis"-ga) maha ja loodetavasti on seal reisi lõpus vastas ka 😃. Tallinna lennujaam oli armas nagu ikka, ropult kallis lihtsalt. Oleks lapsed kaasas olnud oleks pidand pärast turvaväravate esimest tutufree (tsau papa) poodi koju tagasi tulema. Tallinnast läks võrdlemisi rahulik lend Warssawisse. Seal pidi 4,5 tundi ootama. Lennujaam oli mõistlik, uus värav sisenemiskohast vaid paari sildi kaugusel. Sai veits ringi vaadatud ja ühele filmile ots peale tehtud. Veits odavam ikka kui Tallinn, seal oli mu välja vaadatud M&M'si pakk 15, siin 10 eurtsi, ostsin ära, nüüd nosin siin.
Poolast edasi tuligi suund Ateena peale. 2,5 tundi, paar õhuauku ja sekundiline mõte, et kas tõesti on oksekotti vaja (ei olnd) ja maandusin kell viis 22-kraadisel lõunamaal 😌. Pagas tuli vist rongiga järgi, pidi teist üle poole tunni lindi ääres ootama. Aga kohale jõudis - parim tunne kui näed oma sumadanni ikka ka august välja tulemas.
Ja vot siis tekkis küssa, et mis siis nüüd saab. Istusin maha, otsisin oma boldiäpi välja ja selgus, et bolti polegi, uber on. Ja esimese hooga kohe 40 eurtsi, et hotelli jõuda. Aga vaadates seda automajandust lennujaama ees jooksin mul juhe täiesti kokku. Lõin käega, astusin ühe tõmmu onkli juurde, küsisin kas englishit räägib ja palju maksab vot sellele aadressile (pistsin paberi nina alla) viimine. Onkel ütles 50, mina ütlesin sõidame.
Lennujaam hotellist üle 30km, sõiduaeg pm tund ja kui onkel selle avastas, olin ma suht kindel, et ta mõtles, et oleks pidand rohkem küsima 🤭. Kahjuks hakkas juba hämarduma ja läbi toonklaaside suurt ei näind aga midagi siiski. Meenutab natuke Makedooniat, natuke Ungarit aga siiski hoopis teistmoodi. Taksoonu oli tasemel, 70 alas 110nega polnd probleemi, tänavate vahel kus vaevalt meeter kahelpool parkivate autode vahel manööverdada. No problem. Ummikuid oli palju, tipptund vist. Aga õigesse kohta kohe esimese korraga.
Hotell on mis ta on, eks hommikuvalguses on rohkem näha. Tundub väike, ukse ees kohe suured haisvad prügikonteinerid. Tuba suht tilluke, puhas, kuid aroomiga nagu oleks keegi nurka lasknud. Kaebamise peale tuldi lahkel tehti aken lahti ja vabandati, et umbne lihtsalt. Nüüd vist enam ei haise, või olen ära harjunud, ei tea. Varsti panen akna kinni, näis kas ärkan laksu all.
Aga homme hakkab pihta, õnneks pool kolm, saab magada ja rahulikult ringi vaadata, teoorias peaks jalgsi koolituskohta jõudma, eks siis näis. Hoidke pöialt.
Seniks aga head ööd!
No comments:
Post a Comment