Käimas on projekti "Teaduslabor köögis" viimase kohtumise viimane päev.
Natuke kurb ja natuke röömus, ei oskagi erilist seisukohta võtta, emotsioone on mitmeid.
Kuid päev on olnud üürike. Hommikul Ristimäele ja lõunaks Akropolisse (miskit Lõunaka sarnast). Lõunat kõht täis ja viimased endised litit kulutatud ning nüüd pole muud kui lihtsalt aega surnuks lüüa. Ja nii ma siin istun ja ootan kuna meid peale võetakse ja bussijaama viiakse.
Soovige, et kojusõit sama ladusalt kulgeks nagu siia jõudmine ja siis on kõik hästi.
Ma ei ütle veel hüvasti Erasmus+ mite enne kui see päriselt läbi saab :D viimased ponnistused vee. Üks reklaamike ja lihtsalt 7smes erinevas keeles keemia õpik. :D mis see siis ãra ei ole, oleme siiani tulnud, küll ka lõpuni veame.
Kohtumiseni ;)
Friday, 13 May 2016
Thursday, 12 May 2016
Labas ritas, kuigi hommik on ammu möödas.
Ja kui hommikust rääkida siis käsutati mind bussi jõudes tagasi hotelli riideid vahetama. Kleit hõlstikesega asendus pükste ja salli ja tagiga.
Külm oli, eriti türklaste arvates. Minule sobis aga noh, mis ma põhjamaa ikka teen kui lõunamaa käsib.
Garderoob vahetatud suundus buss Palanga poole. Võrreldes Vilniusega oli sõit nagu silmapilk, kui kümned teetööd välja arvata.
Kohale jõudes oli ilm jumalik, kargus oli kadunud ja mina igatsesin oma kleiti.
Meid ootas merevaigumuuseum. See on vaatepilt, juba asukoht on võrratu ja maja ise ja kogu sisustus ja eksponaadid ja kõik. Seda läheks röövima küll ;) ilmselt koos Mammaga :).
Kuid võrreldes 2011nda lõpuga oli poekene kokku kuivanud ja hinnad kümnekordistunud. No päris tühjade kätega ei päädinud, kuid point jääb samaks - ajad muutuvad.
Pärast museuuumi külastust seadsime sammud sillale, Palanga kuulsamale vaatamisväärsusele. Balti meri nagu Balti meri ikka :D mulle meeldib ja "sillakene" oli ka päris kobe. Kuna aga silla või noh pigem kai või mille iganes lõpp oli suht kaugel suundusin mina koos kolleegidega keha kinnitama.
Kõht täis ja meel hea tuli kohustuslikud suveniiripoekesed läbida ja nii sai bussi ootama istuda. Peenarde viisi meelespealilli, kümned ühe kuni ma ei tea 8 kohalised jalgrattad, sada valikut turumerevaiku jne. Elu on vahel ikka chill kui kõik tegemist vajav meelest läheb.
Poistel tundus ka tore. Kevin R olla jõu ja ilunumbreid harrastanud (nagu kaaslaste videolt näha oli) ning Kevin R sai endale taaskord sinise keele ja hambad, seekord mitte jäätisest vaid joogist. Ja täna juba avastasid mõlemad meie grupi Poola tüdrukuid. P lõi isegi laulu lahti ;)
Palanga sai linnukese kirja ja nii suundusime taas Siauliaisse meie hüvastijätu peole. Seal saime head paremat süüa ja kingikoti ja loooomulikult TANTSIDA.
Jaa, Algimantas (Hummuli teab;)) oli kohal ja jagas teadmisi, kõik me kolmekesi vihtusime tantsu, üks rohkem kui teine. Kevin P rabas nii noori kui vanu, me Kevin R-iga istusime ja nautisime higistades (õps) vaatepilti.
Ja ei, Algis ei plaani veel kahjuks Eestisse kolimist kuigi ma talle isegi tööd pakkusin. Ma tean ühte kooli mis palkaks ta KOHE :D
Tantsud tantsitud ja tänud tänatud padavai hotelli ja nüüd magama.
Homme kohtume Ristimäel ja siis algab kodutee.
Head ööd!
Ja kui hommikust rääkida siis käsutati mind bussi jõudes tagasi hotelli riideid vahetama. Kleit hõlstikesega asendus pükste ja salli ja tagiga.
Külm oli, eriti türklaste arvates. Minule sobis aga noh, mis ma põhjamaa ikka teen kui lõunamaa käsib.
Garderoob vahetatud suundus buss Palanga poole. Võrreldes Vilniusega oli sõit nagu silmapilk, kui kümned teetööd välja arvata.
Kohale jõudes oli ilm jumalik, kargus oli kadunud ja mina igatsesin oma kleiti.
Meid ootas merevaigumuuseum. See on vaatepilt, juba asukoht on võrratu ja maja ise ja kogu sisustus ja eksponaadid ja kõik. Seda läheks röövima küll ;) ilmselt koos Mammaga :).
Kuid võrreldes 2011nda lõpuga oli poekene kokku kuivanud ja hinnad kümnekordistunud. No päris tühjade kätega ei päädinud, kuid point jääb samaks - ajad muutuvad.
Pärast museuuumi külastust seadsime sammud sillale, Palanga kuulsamale vaatamisväärsusele. Balti meri nagu Balti meri ikka :D mulle meeldib ja "sillakene" oli ka päris kobe. Kuna aga silla või noh pigem kai või mille iganes lõpp oli suht kaugel suundusin mina koos kolleegidega keha kinnitama.
Kõht täis ja meel hea tuli kohustuslikud suveniiripoekesed läbida ja nii sai bussi ootama istuda. Peenarde viisi meelespealilli, kümned ühe kuni ma ei tea 8 kohalised jalgrattad, sada valikut turumerevaiku jne. Elu on vahel ikka chill kui kõik tegemist vajav meelest läheb.
Poistel tundus ka tore. Kevin R olla jõu ja ilunumbreid harrastanud (nagu kaaslaste videolt näha oli) ning Kevin R sai endale taaskord sinise keele ja hambad, seekord mitte jäätisest vaid joogist. Ja täna juba avastasid mõlemad meie grupi Poola tüdrukuid. P lõi isegi laulu lahti ;)
Palanga sai linnukese kirja ja nii suundusime taas Siauliaisse meie hüvastijätu peole. Seal saime head paremat süüa ja kingikoti ja loooomulikult TANTSIDA.
Jaa, Algimantas (Hummuli teab;)) oli kohal ja jagas teadmisi, kõik me kolmekesi vihtusime tantsu, üks rohkem kui teine. Kevin P rabas nii noori kui vanu, me Kevin R-iga istusime ja nautisime higistades (õps) vaatepilti.
Ja ei, Algis ei plaani veel kahjuks Eestisse kolimist kuigi ma talle isegi tööd pakkusin. Ma tean ühte kooli mis palkaks ta KOHE :D
Tantsud tantsitud ja tänud tänatud padavai hotelli ja nüüd magama.
Homme kohtume Ristimäel ja siis algab kodutee.
Head ööd!
Wednesday, 11 May 2016
Tere mõnusat kolmapäeva õhtut.
On vist ikka kolmapäev, või? Nii sassis on päevad :)
Aga eilne võlg vaja tasuda. Jõudsime kûll pool üheksa tagasi kuid üks teine asi oli veidi tähtsam ja nii lükkasin blogimise hommikusse.
Noooojahh, nii sest hommikust õhtu saigi :D
Aga lähme siis tagasi eilse pãeva algusesse. Äratus pool seitse ja siis algas sõit Vilniusesse. Kolm pool tundi "mõnusal" bussiistmel andis tunda. Kuid õnneks olen ülikooliaastatel Haapsalu vahet bussiga vurades omandanud teatud oskused silm looja lasta kui vähegi aga kiskuma hakkab. Kas see just 100 % välja tuleb on teine asi aga Kevinid olid ikka kadedad küll. "On teile õpetaja ikka seda unekest antud" kuulsin ma rohkem kui korra :D , hehh, ei tea kes tagasitulles põõnasid nii, et ila suunurgas vãlkumas :D
Aga see selleks, jõudsime Leedu pealinna. Uhke ma ütlen. Klaasist pilvelõhkujaid ikka mitmeid, viadukt viadukti otsa ja kauguses poseerimas uhke teletorn.
Meie suundusime vanalinna. Mis pole küll nii vana kui meie vanalinn Tallinnas kuid siiski omajagu eakas ütleme siis. Kuna jõudsime veidi enna lõunat kohale, siis oli ju vaja minna keha kinnitama. Meile oli valitud restoran Grey (Liisu ;) ).
Grey siis tähendab teadupärast halli. Ja neid halle oli seal ikka mitukümmend varjundit. Seinad olid hallid, lagi oli hall, lambid olid hallid, toolid olid hallid, linad olid hallid, ettekandjate põlled olid hallid, nõud olid hallid ja tagatipuks oli magustoiduks tellitud jäätis ka täiesti hall. Kevin R ütles, et oli alkoholi maitsega, ma kahtlen, ilmselt hakkas hall pãhe :)
Aga soovitud kanasalat oli maitsev, Kevin P küll väitis, et tuunikala maitsega ja jättis pool söömata kuid ma kahtlustan, et ka seal hakkas hall pähe :)
Kui kõht on mõnusalt täis ja suur soov pikali visata ning seedida hinges, siis polegi muud õigemat teha kui mööda linna vantsima hakata. Ojaa, algus ei olnud eriti meeldiv aga lõpus läks ikka kuidagi kergemaks.
Giid võttis meid sappa ja kaks tundi värskes õhus polnudki nii hull kui esialgu tundus. Nalja sai ja targemaks sai ja õpetaja oleks endale ka briljandipoest briljandi saanud kui oleks poistel lubanud sms-laenu võtta. Hmmmm, poleks pidanud vist nii range olema ;)
Mis me siis nägime. Uhkeid kirikuid, vanu maju, rõdu kus eelmine paavst kõnet pidas, ûhte paljajalu jorutavat hipit, ühte kahe õllekõhu ja S-suuruses maikaga klouni zonglöörimas, ühte blondi metsjeesust ennustusi pakkumas ja mida kõike veel. Kirju on see issanda loomaaed ma ütlen. Aga ilus oli, ei kahetse, vähemalt praegu enam mitte.
Kui tuur läbi sai anti paariks tunniks vabad jalad ja looooomulikult maandusime meie kolmekesi esimeses ettejuhtuvas jäätisekohvikus. Minul jäi pool söömata, Kevin P sai oma sinisest nätsukommijäätisest sinised hambad ja Kevin R, tema oli oma apelsinijäätisega väga rahul :)
Pool tunnikest kohustuslikku suveniirikraami kammides ja nii maandusime kohtumiskohas, et lihtsalt olla.
Olemine oli mõnna, ei ma üldse ei kiitle aga paremat reisiseltskonda poleks osanud valida ;). Need kaks küll otsustasid omavahel, et pistavad ühe tuvi kaasaantud lõunakarpi kodustele kingituseks ja ärandavad järgneva ettejuhtuva koeranunnuka (oli vist pomerjaani tõug, aga võin eksida) aga lõppkokkuvõttes jäid kõik koerad ja tuvid sinna kus olid ja tuleb välja, et lapsed polegi nii hirmsad inimeselomad kui õpetajatele tunduda võivad. Minu omad vähemalt mitte. Aitähh Kevinid, teiega on väga tore, ausalt ;)
Kuid lõpuks pidi ikka kokkusaamisaja kell kukkuma ja tradistsionilise türklaste hilinemise järel alustasime bussisõitu. Sedapuhku oli õpetaja uni nakanud lastele nagu juba mainitud sai.
Koduteel sai buss veidi vihma kuid voodisse jõudsime kõik kuiva jalaga. :)
Ja nii lõppes teisipäev, et võiks alata kolmapäev.
Algas see hilinenud tervituskontserdiga. Et ikka kõik külalised näeksid, sest Sloveenia saabus ûleeile väga hilja.
Aga kontsert oli vägev. See kool kus me oleme, Lieporiu gümnaasium on gümnaasium kus on lapsed 10-12 klassis ja neid on sadu. Kool on suur ja karbi kujuline nagu nad väidavad (ma pakun pigem hulknurka) ja võimalused on siin head. Meile esinesid rahvatantsijad, lauljad, peotantsijad, 20nepealine kooli bänd ja no vägev oli. Siiani minu lemmik vastuvõtt.
Kuid seegi sai läbi, et siirduda kohalikku turmismiatraktsiooni, Leiva tallu. See on selline hektariline maalapikene keset tööstushooneid kus on tuuleveski ja vana majakene vanaaegse sisustuse ja kolme kitsega. Tädikene rahvariietes rääkis soravas inglise keeles kuidas vanasti leiba tehti ja mis tähendused sellel kõigel olid ja kui ikka väkk leiba tegid siis mehele ei saanud jne. Saime ka meie proovida. Igaüks tegi endale pätsikese ja peale pooletunnist ootamist (loe: kitsepaitamist, karuselli seljas elamist, peaga vastu posti lendamist ja kiikumist ja mida kõike veel) olid soojad leivad valmis ja sai minna kooli lõunat sööma. Kevin P-l muhku ei tuvastanud, seega on oletused peapõrutusest enneaegsed :) eks ta ise räägib kuidas asi oli, kui mäletab :D
Koolis kõht lõunat täis, suundusime töötuppa. Erinevate katsetuste alusel näidati mida kõike ja kui palju sisaldab keefir, kodujuust ja kurk. Pole keemik, ärge rohkem küsige.
See sissejuhatus viis selleni, et pool külaliste rühmast hakkas roosat Leedu suppi tegema ja pool hakkas Leedu kohupiimapontsikuid tegema. Me kolmekesi saime selle parema poole ;)
Aga jah, muna lahti lüüa hästi ei oska, vispeldada hästi ei oska, supi- ja teelusikal hästi vahet ei tee aga õlis pontsikute keeramises on mu poisid maailmameistrid ;) müts maha, meie rühma pontsikud olid ju võidu väärilised ;)
Kõht roosat suppi ja pontsikuid täis oli tiitšeritel väike koosolek ja peale seda ootas meid Ruta.
Mis on Ruta küsite? Eks ikka Leedu üks parimaid šokolaaditehaseid mis asub siinsamas Siauliais. Fatzer pidi poiste arvates selle kõrval jura olema kus vaadati vaid filmikest ja sai vaid kommi maitsta ja isegi vett ei antud. Siin aga algas ringkäik korraliku muuseumitutvustusega, siis oli väga asjalik filmike ja siis sa tavaari täis laua taga ise endale niipalju erinevaid komme kaasa teha kui soovi oli (loe:materjali jätkus, ja seda jätkus).
Loomulikult rändas midagi ka põske ja siis võis vett võtta nipalju kui soovi oli.
Ja nii see päevake lõppes, osad läksid šoppama, osad uisutama (loodan, et ilma muhkudeta), osad restoraaani ja üks ullike siirdus ilma nutiseadme / kaardita Leedu suuruselt teises linnas pipragaas Keeni kodus riiulil umbestäpselt selles suunas hotelli poole.
Kas ma pole öelnud, et pole hea orienteeruja. No problems :) olen oma voodikeses, ilma ühegi valesammuta.
Ja homme ootab meid Palanga :D jaa, ja mina ootan Palangat kaa.
PS! Tahtsin aga rääkida natuke oma hotellitoast. Tuba ise on kuskil iks teed pidi neljandal korrusel kuid maja ausõna on kahekorruseline. Väljanägemine on esmapilgul väga hea, kuid mind valdas küsimus, et kuidas ma küll siia tuppa õhku saan. Eksisteerib mul vaid 2 katuseakent ja kohe voodi kohal. Ja ka parima tahtmise juures ei ulatu mööda mööblit ronides käepidemeni. Ja siis täna hommikul avastasin, et nurgas seisab üks kahtlane konksuga toigas. Polnud geeniust vaja, et selle otstarve välja selgitada, nüüd on õhku niiet tapab ;)
Siit moraal, tuleb ikka tähele panna mis nurgas seisab.
Järgmise korrani!
On vist ikka kolmapäev, või? Nii sassis on päevad :)
Aga eilne võlg vaja tasuda. Jõudsime kûll pool üheksa tagasi kuid üks teine asi oli veidi tähtsam ja nii lükkasin blogimise hommikusse.
Noooojahh, nii sest hommikust õhtu saigi :D
Aga lähme siis tagasi eilse pãeva algusesse. Äratus pool seitse ja siis algas sõit Vilniusesse. Kolm pool tundi "mõnusal" bussiistmel andis tunda. Kuid õnneks olen ülikooliaastatel Haapsalu vahet bussiga vurades omandanud teatud oskused silm looja lasta kui vähegi aga kiskuma hakkab. Kas see just 100 % välja tuleb on teine asi aga Kevinid olid ikka kadedad küll. "On teile õpetaja ikka seda unekest antud" kuulsin ma rohkem kui korra :D , hehh, ei tea kes tagasitulles põõnasid nii, et ila suunurgas vãlkumas :D
Aga see selleks, jõudsime Leedu pealinna. Uhke ma ütlen. Klaasist pilvelõhkujaid ikka mitmeid, viadukt viadukti otsa ja kauguses poseerimas uhke teletorn.
Meie suundusime vanalinna. Mis pole küll nii vana kui meie vanalinn Tallinnas kuid siiski omajagu eakas ütleme siis. Kuna jõudsime veidi enna lõunat kohale, siis oli ju vaja minna keha kinnitama. Meile oli valitud restoran Grey (Liisu ;) ).
Grey siis tähendab teadupärast halli. Ja neid halle oli seal ikka mitukümmend varjundit. Seinad olid hallid, lagi oli hall, lambid olid hallid, toolid olid hallid, linad olid hallid, ettekandjate põlled olid hallid, nõud olid hallid ja tagatipuks oli magustoiduks tellitud jäätis ka täiesti hall. Kevin R ütles, et oli alkoholi maitsega, ma kahtlen, ilmselt hakkas hall pãhe :)
Aga soovitud kanasalat oli maitsev, Kevin P küll väitis, et tuunikala maitsega ja jättis pool söömata kuid ma kahtlustan, et ka seal hakkas hall pähe :)
Kui kõht on mõnusalt täis ja suur soov pikali visata ning seedida hinges, siis polegi muud õigemat teha kui mööda linna vantsima hakata. Ojaa, algus ei olnud eriti meeldiv aga lõpus läks ikka kuidagi kergemaks.
Giid võttis meid sappa ja kaks tundi värskes õhus polnudki nii hull kui esialgu tundus. Nalja sai ja targemaks sai ja õpetaja oleks endale ka briljandipoest briljandi saanud kui oleks poistel lubanud sms-laenu võtta. Hmmmm, poleks pidanud vist nii range olema ;)
Mis me siis nägime. Uhkeid kirikuid, vanu maju, rõdu kus eelmine paavst kõnet pidas, ûhte paljajalu jorutavat hipit, ühte kahe õllekõhu ja S-suuruses maikaga klouni zonglöörimas, ühte blondi metsjeesust ennustusi pakkumas ja mida kõike veel. Kirju on see issanda loomaaed ma ütlen. Aga ilus oli, ei kahetse, vähemalt praegu enam mitte.
Kui tuur läbi sai anti paariks tunniks vabad jalad ja looooomulikult maandusime meie kolmekesi esimeses ettejuhtuvas jäätisekohvikus. Minul jäi pool söömata, Kevin P sai oma sinisest nätsukommijäätisest sinised hambad ja Kevin R, tema oli oma apelsinijäätisega väga rahul :)
Pool tunnikest kohustuslikku suveniirikraami kammides ja nii maandusime kohtumiskohas, et lihtsalt olla.
Olemine oli mõnna, ei ma üldse ei kiitle aga paremat reisiseltskonda poleks osanud valida ;). Need kaks küll otsustasid omavahel, et pistavad ühe tuvi kaasaantud lõunakarpi kodustele kingituseks ja ärandavad järgneva ettejuhtuva koeranunnuka (oli vist pomerjaani tõug, aga võin eksida) aga lõppkokkuvõttes jäid kõik koerad ja tuvid sinna kus olid ja tuleb välja, et lapsed polegi nii hirmsad inimeselomad kui õpetajatele tunduda võivad. Minu omad vähemalt mitte. Aitähh Kevinid, teiega on väga tore, ausalt ;)
Kuid lõpuks pidi ikka kokkusaamisaja kell kukkuma ja tradistsionilise türklaste hilinemise järel alustasime bussisõitu. Sedapuhku oli õpetaja uni nakanud lastele nagu juba mainitud sai.
Koduteel sai buss veidi vihma kuid voodisse jõudsime kõik kuiva jalaga. :)
Ja nii lõppes teisipäev, et võiks alata kolmapäev.
Algas see hilinenud tervituskontserdiga. Et ikka kõik külalised näeksid, sest Sloveenia saabus ûleeile väga hilja.
Aga kontsert oli vägev. See kool kus me oleme, Lieporiu gümnaasium on gümnaasium kus on lapsed 10-12 klassis ja neid on sadu. Kool on suur ja karbi kujuline nagu nad väidavad (ma pakun pigem hulknurka) ja võimalused on siin head. Meile esinesid rahvatantsijad, lauljad, peotantsijad, 20nepealine kooli bänd ja no vägev oli. Siiani minu lemmik vastuvõtt.
Kuid seegi sai läbi, et siirduda kohalikku turmismiatraktsiooni, Leiva tallu. See on selline hektariline maalapikene keset tööstushooneid kus on tuuleveski ja vana majakene vanaaegse sisustuse ja kolme kitsega. Tädikene rahvariietes rääkis soravas inglise keeles kuidas vanasti leiba tehti ja mis tähendused sellel kõigel olid ja kui ikka väkk leiba tegid siis mehele ei saanud jne. Saime ka meie proovida. Igaüks tegi endale pätsikese ja peale pooletunnist ootamist (loe: kitsepaitamist, karuselli seljas elamist, peaga vastu posti lendamist ja kiikumist ja mida kõike veel) olid soojad leivad valmis ja sai minna kooli lõunat sööma. Kevin P-l muhku ei tuvastanud, seega on oletused peapõrutusest enneaegsed :) eks ta ise räägib kuidas asi oli, kui mäletab :D
Koolis kõht lõunat täis, suundusime töötuppa. Erinevate katsetuste alusel näidati mida kõike ja kui palju sisaldab keefir, kodujuust ja kurk. Pole keemik, ärge rohkem küsige.
See sissejuhatus viis selleni, et pool külaliste rühmast hakkas roosat Leedu suppi tegema ja pool hakkas Leedu kohupiimapontsikuid tegema. Me kolmekesi saime selle parema poole ;)
Aga jah, muna lahti lüüa hästi ei oska, vispeldada hästi ei oska, supi- ja teelusikal hästi vahet ei tee aga õlis pontsikute keeramises on mu poisid maailmameistrid ;) müts maha, meie rühma pontsikud olid ju võidu väärilised ;)
Kõht roosat suppi ja pontsikuid täis oli tiitšeritel väike koosolek ja peale seda ootas meid Ruta.
Mis on Ruta küsite? Eks ikka Leedu üks parimaid šokolaaditehaseid mis asub siinsamas Siauliais. Fatzer pidi poiste arvates selle kõrval jura olema kus vaadati vaid filmikest ja sai vaid kommi maitsta ja isegi vett ei antud. Siin aga algas ringkäik korraliku muuseumitutvustusega, siis oli väga asjalik filmike ja siis sa tavaari täis laua taga ise endale niipalju erinevaid komme kaasa teha kui soovi oli (loe:materjali jätkus, ja seda jätkus).
Loomulikult rändas midagi ka põske ja siis võis vett võtta nipalju kui soovi oli.
Ja nii see päevake lõppes, osad läksid šoppama, osad uisutama (loodan, et ilma muhkudeta), osad restoraaani ja üks ullike siirdus ilma nutiseadme / kaardita Leedu suuruselt teises linnas pipragaas Keeni kodus riiulil umbestäpselt selles suunas hotelli poole.
Kas ma pole öelnud, et pole hea orienteeruja. No problems :) olen oma voodikeses, ilma ühegi valesammuta.
Ja homme ootab meid Palanga :D jaa, ja mina ootan Palangat kaa.
PS! Tahtsin aga rääkida natuke oma hotellitoast. Tuba ise on kuskil iks teed pidi neljandal korrusel kuid maja ausõna on kahekorruseline. Väljanägemine on esmapilgul väga hea, kuid mind valdas küsimus, et kuidas ma küll siia tuppa õhku saan. Eksisteerib mul vaid 2 katuseakent ja kohe voodi kohal. Ja ka parima tahtmise juures ei ulatu mööda mööblit ronides käepidemeni. Ja siis täna hommikul avastasin, et nurgas seisab üks kahtlane konksuga toigas. Polnud geeniust vaja, et selle otstarve välja selgitada, nüüd on õhku niiet tapab ;)
Siit moraal, tuleb ikka tähele panna mis nurgas seisab.
Järgmise korrani!
Tuesday, 10 May 2016
Monday, 9 May 2016
Haidihoodihohoo
Viimane postitus Türgist tulles jäigi tegemata. Palume andeks, no lihtsalt polnud aega. Pedagoogi mure, aprill-mai kestaks 61 päeva asemel justkui vaid kaks.
Aga tagasi me saime, minu kohver sai kenasti prügilasse (loe papa-mamma rõdule) saadetud ja reis tehtud. Asjad kõik peaaegu terved, kui Aili taldrikukene välja arvata. Õhtul pakkisin kõik asjad tuppa laiali ja kui mees hommikul koju tuli oli kreeps kirjas. No sai natuke palju, mis siis, kes teab kas ja enam üldse sinna jallla-jalla maale saab.
Kuid ilus oli see Antalya aga paraku sai otsa.
Läks kibekiire kuukene mööda ja täna astusin koos kahe Keviniga buss peale, et Leedu poole kimama hakata. Mismoodi ma neid kahte nüüd eristama siin hakkan ei tea. Proovin. Kevin P ja Kevin R olid reisiks valmis ja kohale me jõudsime. Poolteist tundi Riia bussijaamas passimist küll entusiasmi väga ei pooldanud kuid möödakäiate kommenteerimine ja kajakate miinisööstudest hoidumine hoidis vähemalt tegevuses.
Kui Valga-Riia ots oli puhas Lux(Express)us ise siis Riia-Siauliai suunal liikuva masina juurest oli puudu vaid meie oma Kalev. Ja asi oli kollasest kaugel. Hummuli omad said aru!
Aga ei noh, eestlane pole viriseja rahvas. Kui õpetaja kõrvalpingil seni põõnas kui migratsionikontroll bussi kinni pidas, et dokumente kontrollida, oli poistel Kevin P pekipirukate seltsis kuuldavasti tore.
10 minutit enne õiget aega olime sihtkohas ja läks lahti. Ilus, roheline, kõik õitseb (kaasa arvatud raps), kraadiklaas näitab 20 ja pluss kraade ning lollakas kes musta värvi riided leiutas - või lollakas kes neid sellise ilmaga kannab ????????!!!!!!!!! :) vast leian kohvrist teisi värve ka ;)
Koolis võeti kombe kohaselt vastu soola ja leiva ja tantsuga ning kerge tunnike mööda kobakat koolimaja sai mööda veedetud. Toitev lõuna kooli sööklas ja poisid jäid oma võôrustajatega kui ülejäänud ülikooli suundusid, et sealses laboris erinevaid lõhnaaroome avastada. Sai nuusutada, palju, ja kõik lõhnas mu arust ühtemoodi. Aga mida ma ka tean, ma pole keemik. :)
Seejärel linna peale. Kuldne poiss, nato hävitajad (siinkohal kuulu järgi Portugali omad :) ei tea kelle omad meil seal Hummuli peal tiirutavad:)), rauast rebane, üks väga tore kirik ja oma mitutuhat sammu hiljem kiire paus hotellis ja õpsid sööma. Kõht täis ja jutud räägitud ning sellega saabki tänane blogi otsa.
Poisid tunduvad rahul ja homme oleme terve päev Vilniuses. Oh kallis kannike, pea ainult vastu. :)
Head ööd ;)
Viimane postitus Türgist tulles jäigi tegemata. Palume andeks, no lihtsalt polnud aega. Pedagoogi mure, aprill-mai kestaks 61 päeva asemel justkui vaid kaks.
Aga tagasi me saime, minu kohver sai kenasti prügilasse (loe papa-mamma rõdule) saadetud ja reis tehtud. Asjad kõik peaaegu terved, kui Aili taldrikukene välja arvata. Õhtul pakkisin kõik asjad tuppa laiali ja kui mees hommikul koju tuli oli kreeps kirjas. No sai natuke palju, mis siis, kes teab kas ja enam üldse sinna jallla-jalla maale saab.
Kuid ilus oli see Antalya aga paraku sai otsa.
Läks kibekiire kuukene mööda ja täna astusin koos kahe Keviniga buss peale, et Leedu poole kimama hakata. Mismoodi ma neid kahte nüüd eristama siin hakkan ei tea. Proovin. Kevin P ja Kevin R olid reisiks valmis ja kohale me jõudsime. Poolteist tundi Riia bussijaamas passimist küll entusiasmi väga ei pooldanud kuid möödakäiate kommenteerimine ja kajakate miinisööstudest hoidumine hoidis vähemalt tegevuses.
Kui Valga-Riia ots oli puhas Lux(Express)us ise siis Riia-Siauliai suunal liikuva masina juurest oli puudu vaid meie oma Kalev. Ja asi oli kollasest kaugel. Hummuli omad said aru!
Aga ei noh, eestlane pole viriseja rahvas. Kui õpetaja kõrvalpingil seni põõnas kui migratsionikontroll bussi kinni pidas, et dokumente kontrollida, oli poistel Kevin P pekipirukate seltsis kuuldavasti tore.
10 minutit enne õiget aega olime sihtkohas ja läks lahti. Ilus, roheline, kõik õitseb (kaasa arvatud raps), kraadiklaas näitab 20 ja pluss kraade ning lollakas kes musta värvi riided leiutas - või lollakas kes neid sellise ilmaga kannab ????????!!!!!!!!! :) vast leian kohvrist teisi värve ka ;)
Koolis võeti kombe kohaselt vastu soola ja leiva ja tantsuga ning kerge tunnike mööda kobakat koolimaja sai mööda veedetud. Toitev lõuna kooli sööklas ja poisid jäid oma võôrustajatega kui ülejäänud ülikooli suundusid, et sealses laboris erinevaid lõhnaaroome avastada. Sai nuusutada, palju, ja kõik lõhnas mu arust ühtemoodi. Aga mida ma ka tean, ma pole keemik. :)
Seejärel linna peale. Kuldne poiss, nato hävitajad (siinkohal kuulu järgi Portugali omad :) ei tea kelle omad meil seal Hummuli peal tiirutavad:)), rauast rebane, üks väga tore kirik ja oma mitutuhat sammu hiljem kiire paus hotellis ja õpsid sööma. Kõht täis ja jutud räägitud ning sellega saabki tänane blogi otsa.
Poisid tunduvad rahul ja homme oleme terve päev Vilniuses. Oh kallis kannike, pea ainult vastu. :)
Head ööd ;)
Friday, 8 April 2016
Heiheiadiheihei.
Tänane postitus ei tule ehk nii pikk kui varasemad. Seda sellepärast, et pole enam suurt midagi rääkida.
Uni oli öösel hea. Kuigi üle kõige igatseme ikka oma voodit. Ja oma patja ja oma tekki jne. Kõike oma.
Tänane hommik algas pilviselt. Küll oli ikka hea, et eile päikesetõusu ära nägime, täna poleks mitte muhvigi paistnud.
Ma tahaksin vahepeal ikka taaskord kirjavigade pärast vabandada. Tahvliga pole üldse see trüükkimine nii lihtne. Ja väsinud silm kohe kuidagi ei seleta kas läks nüüd õigesti, või läks nüüd valesti. Palun andeks.
Tänane programm oli hoopis midagi muud kui esialgu plaanutud, õnneks või kahjuks, ei tea. Hommikul kooli, viimased ettekanded ja esitlused ja vaidlemised ja ametliku poole sai kokku tõmmata. Tore sünnipäevatort ja laul Eliisele (järgmisel päeval, et ikka rohkem üllatust oleks, ja siin nii või naa kõik venib, ka sünnipäevad) ja siis bussi ja linnatsentrumisse minek.
Anti pauk ja neli tundi shoppamist võis alata. No millega sa shoppad kui midagi enam alles pole? Meil oli tunniga oma ring tehtud. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et kallid abikaasad, nüüd on teil aeg minna panka röövima. Kaasa toome valiku trussikutest aroomiõlideni, vahepeale veel Lukummi ja guccit ja luiii vitooni ja halvaad ja viigimarjamoosi ja kolmandat silma ja nii edasi kuni kohvrid tühjaks saavad. Pakkimisega oli küll probleeme kuid tonnaasi kasutades läksid lõpuks kõik lukud kinni. Kas nad ka kinni püsivad, on teine teema.
Kauplemine tehtud (mis mul kusjuures mingil imelikul põhjusel üllatavalt hästi välja tuleb), tegime läheduses asuvas kebabirestos jätsipausi. Aili veel kalpsas vahepeal üle aia maasikakärumüüjale järele. Pani nagu noor jãnes, niiet Kaido, maasikad on võlusõna. Igaksjuhuks võib vahukoor ka juures olla ja naine on nagu kahekümnene ;)
Poseeritud ja selfitud ja lõpuks tuli ka buss. Koolis saime lõunat, igasugust veidrat head ja paremat ja siis tänusõnad ja sertifikaafid ja kingid (maapõhja vannun selle pagana viigimarjamoosi, lõpuks ikka sunnikas mahtus kohvrisse - aga mis higi ja vaevaga? Otseses mõttes!). Ja saimegi hotelli, et oma kompsud homseks kokku pakkida.
Pakkimine ise käis ikka nii, et kord kohver all ja pakkija peal ja siis jälle pakkija all ja kohver peal. No lõpuks jäi ikka higist tilguv ja pingutusest nõretav pakkija peale.
Kerge õhtusöök ja nüüd on lebo. Seni kuni homme väljub lõunane lennuk kodu poole.
Suure hooga muud nagu ei tulegi pähe. Ja ehk pole vajagi. Järgmise korrani ja kõike head.
Tänane postitus ei tule ehk nii pikk kui varasemad. Seda sellepärast, et pole enam suurt midagi rääkida.
Uni oli öösel hea. Kuigi üle kõige igatseme ikka oma voodit. Ja oma patja ja oma tekki jne. Kõike oma.
Tänane hommik algas pilviselt. Küll oli ikka hea, et eile päikesetõusu ära nägime, täna poleks mitte muhvigi paistnud.
Ma tahaksin vahepeal ikka taaskord kirjavigade pärast vabandada. Tahvliga pole üldse see trüükkimine nii lihtne. Ja väsinud silm kohe kuidagi ei seleta kas läks nüüd õigesti, või läks nüüd valesti. Palun andeks.
Tänane programm oli hoopis midagi muud kui esialgu plaanutud, õnneks või kahjuks, ei tea. Hommikul kooli, viimased ettekanded ja esitlused ja vaidlemised ja ametliku poole sai kokku tõmmata. Tore sünnipäevatort ja laul Eliisele (järgmisel päeval, et ikka rohkem üllatust oleks, ja siin nii või naa kõik venib, ka sünnipäevad) ja siis bussi ja linnatsentrumisse minek.
Anti pauk ja neli tundi shoppamist võis alata. No millega sa shoppad kui midagi enam alles pole? Meil oli tunniga oma ring tehtud. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et kallid abikaasad, nüüd on teil aeg minna panka röövima. Kaasa toome valiku trussikutest aroomiõlideni, vahepeale veel Lukummi ja guccit ja luiii vitooni ja halvaad ja viigimarjamoosi ja kolmandat silma ja nii edasi kuni kohvrid tühjaks saavad. Pakkimisega oli küll probleeme kuid tonnaasi kasutades läksid lõpuks kõik lukud kinni. Kas nad ka kinni püsivad, on teine teema.
Kauplemine tehtud (mis mul kusjuures mingil imelikul põhjusel üllatavalt hästi välja tuleb), tegime läheduses asuvas kebabirestos jätsipausi. Aili veel kalpsas vahepeal üle aia maasikakärumüüjale järele. Pani nagu noor jãnes, niiet Kaido, maasikad on võlusõna. Igaksjuhuks võib vahukoor ka juures olla ja naine on nagu kahekümnene ;)
Poseeritud ja selfitud ja lõpuks tuli ka buss. Koolis saime lõunat, igasugust veidrat head ja paremat ja siis tänusõnad ja sertifikaafid ja kingid (maapõhja vannun selle pagana viigimarjamoosi, lõpuks ikka sunnikas mahtus kohvrisse - aga mis higi ja vaevaga? Otseses mõttes!). Ja saimegi hotelli, et oma kompsud homseks kokku pakkida.
Pakkimine ise käis ikka nii, et kord kohver all ja pakkija peal ja siis jälle pakkija all ja kohver peal. No lõpuks jäi ikka higist tilguv ja pingutusest nõretav pakkija peale.
Kerge õhtusöök ja nüüd on lebo. Seni kuni homme väljub lõunane lennuk kodu poole.
Suure hooga muud nagu ei tulegi pähe. Ja ehk pole vajagi. Järgmise korrani ja kõike head.
Thursday, 7 April 2016
Hommik hakkas täna väga imeliselt. Äratus viis minutit enne kuut. Küsite miks? Sellepärast, et oli ju vaja minna päikesetõusu vaatama. Tipatapa üle tee ja natuke ootamist ning sealt see päikeseketas välja vupsaski :) Väga kaunis oli.
Liskas said ka jalad Vahemerre kastetud :) vesi ma pakun oli kuskil 18 kraadi niiet kui oleks suurem isu olnud, siis oleks ka korraks üleni sisse roninud. Isu ei olnud.
Aga tehtud sai ja ei kahetse.
Seejärel hommikusöök ja riidesse ning oh seda ilmaimet, buss oli 5 minutit enne õiget aega kohal. Sõit Alanyasse võis alata. Sõit kestis ikka üle kahe tunni ja silmakenegi kiskus vahepeal looja, kuid mida lähemale jõudsime, seda ärksamaks muutusime. Ja imestasime, et missuguseid hotelliüllitisi küll ära ei tehta. Üks ilusam kui teine. Ja nõnda üle saja kilomeetri, hotell hotellis kinni.
Kõigepealt oli väike peatus sõsarkoolis. Erakool, aastamaks 5000 euri ja ruumi tuhande ühesajale. Kohalik direktor pakkus küpsist ja Türgi teed ja andis ka väikse kingituse kaasa. Tore oli.
Värskendus tehtud, ootas meid Alanya kindlus. Issand kui ilus see linn ikka on. Tee kindlusesse (mis otseloomulikult asub ikka võimalikult kõrge mäe tipus) kulges mööda kitsaid teekesi ja kurvikesi, mööda pöörastest autojuhtidest. Hinge kinni pidades jõudsime kohale ja ega siiski hingata veel ei saanud. Vaade oli võr-ra-tu!
Sõnad lihtsalt puuduvad, seda peab ise nägema.
Veidi aega ringi vaatamiseks ja sama käänuline tee viis ka alla. Et siis jälle üles sõita. Alanya karstikoopa juurde. Väljast suured ja vägevad kaljud ja miljonivaade. Sees piisas mulle paarikümnest meetrist, et aru saada - olen näinud sada korda paremat asja. Aasta tagasi, Sloveenias, Postojna koobastes. Ma lubasin, et kunagi lähen sinna tagasi, ja lähen ka, pange tähele!
Koopast väljas ootas meid taaskord buss, et mäest alla sõita. Sööma. Oru põhjas leidsime ühe veekogu ääres restorani moodi asjanduse ja asutasime ennast ühte nn telki patjade peale tellitud kanasašlõkki ootama. Kann jäi kangeks küll aga tore oli. Külje all ujusid ahned pardikesed ja kärestikust üritasid üles saada vaprad kalakesed (tulutult). Söök oli hea ja aeg möödus lennates. Liigagi. Niiet oodatud (vähemalt enamuse poolt) shoping jäeti ära ja asuti koduteele.
Lõpuks, napilt enne üheksat jõudsime hotelli. Ja päevake sai punkti proovipakkimisega. Hetke seisuga lisakohvrit pole vaja, see seis võib aga homme muutuda :)
Mis veel. Ma ei tea kes neile Türklastele load andis. Meie bussijuht oli väga tore ja osav aga kõik ülejäänud. Sõita ei oska, joonte vahel pole seda mingil põhjusel vaja teha, pidevjoon pole mingi joon, ette nähtud kahe sõidurea asemel pole probleemi neli moodustada ja üldse on tore mööda jooni sõita nii, et keegi mööda ei saa.
Rollerijuhid kiivrit ei kanna (valdav enamus), sõidavad 90nega autoda vahel nagu muuseas ja kui vaja siis on ka kõnnitee kuningad. Napakad ma ütlen. Ja kõik see tuututamine ja piipitamine ja signaalitamine. Ühed lollakad tahtsid üle kiirtee ka joosta. Kas see neil õnnestus, ei tea.
Kolme avariid nägime ka. Ühe puhul oli meedik ametis ka elustamisega. Loodame väga, et läks õnneks.
Aga banaaniistandusi nägime, kohalikke kitsi-lambaid nägime, meeletutes kogustes apelsinipuid nägime. Ja mägesid, ilusaid, suuri mägesid. Muna"mägi" on nende kõrval lihtsalt üks kivi.
Tegelikult on meil ikka tihe ja hea programm kokku pandud, mõni ime siis, et see venib. Aga venimine on lõunamaale omane ja nii me siis venime edasi. Venime seni kuni ülehomme kodu poole venima hakkame.
Head ööd!
Liskas said ka jalad Vahemerre kastetud :) vesi ma pakun oli kuskil 18 kraadi niiet kui oleks suurem isu olnud, siis oleks ka korraks üleni sisse roninud. Isu ei olnud.
Aga tehtud sai ja ei kahetse.
Seejärel hommikusöök ja riidesse ning oh seda ilmaimet, buss oli 5 minutit enne õiget aega kohal. Sõit Alanyasse võis alata. Sõit kestis ikka üle kahe tunni ja silmakenegi kiskus vahepeal looja, kuid mida lähemale jõudsime, seda ärksamaks muutusime. Ja imestasime, et missuguseid hotelliüllitisi küll ära ei tehta. Üks ilusam kui teine. Ja nõnda üle saja kilomeetri, hotell hotellis kinni.
Kõigepealt oli väike peatus sõsarkoolis. Erakool, aastamaks 5000 euri ja ruumi tuhande ühesajale. Kohalik direktor pakkus küpsist ja Türgi teed ja andis ka väikse kingituse kaasa. Tore oli.
Värskendus tehtud, ootas meid Alanya kindlus. Issand kui ilus see linn ikka on. Tee kindlusesse (mis otseloomulikult asub ikka võimalikult kõrge mäe tipus) kulges mööda kitsaid teekesi ja kurvikesi, mööda pöörastest autojuhtidest. Hinge kinni pidades jõudsime kohale ja ega siiski hingata veel ei saanud. Vaade oli võr-ra-tu!
Sõnad lihtsalt puuduvad, seda peab ise nägema.
Veidi aega ringi vaatamiseks ja sama käänuline tee viis ka alla. Et siis jälle üles sõita. Alanya karstikoopa juurde. Väljast suured ja vägevad kaljud ja miljonivaade. Sees piisas mulle paarikümnest meetrist, et aru saada - olen näinud sada korda paremat asja. Aasta tagasi, Sloveenias, Postojna koobastes. Ma lubasin, et kunagi lähen sinna tagasi, ja lähen ka, pange tähele!
Koopast väljas ootas meid taaskord buss, et mäest alla sõita. Sööma. Oru põhjas leidsime ühe veekogu ääres restorani moodi asjanduse ja asutasime ennast ühte nn telki patjade peale tellitud kanasašlõkki ootama. Kann jäi kangeks küll aga tore oli. Külje all ujusid ahned pardikesed ja kärestikust üritasid üles saada vaprad kalakesed (tulutult). Söök oli hea ja aeg möödus lennates. Liigagi. Niiet oodatud (vähemalt enamuse poolt) shoping jäeti ära ja asuti koduteele.
Lõpuks, napilt enne üheksat jõudsime hotelli. Ja päevake sai punkti proovipakkimisega. Hetke seisuga lisakohvrit pole vaja, see seis võib aga homme muutuda :)
Mis veel. Ma ei tea kes neile Türklastele load andis. Meie bussijuht oli väga tore ja osav aga kõik ülejäänud. Sõita ei oska, joonte vahel pole seda mingil põhjusel vaja teha, pidevjoon pole mingi joon, ette nähtud kahe sõidurea asemel pole probleemi neli moodustada ja üldse on tore mööda jooni sõita nii, et keegi mööda ei saa.
Rollerijuhid kiivrit ei kanna (valdav enamus), sõidavad 90nega autoda vahel nagu muuseas ja kui vaja siis on ka kõnnitee kuningad. Napakad ma ütlen. Ja kõik see tuututamine ja piipitamine ja signaalitamine. Ühed lollakad tahtsid üle kiirtee ka joosta. Kas see neil õnnestus, ei tea.
Kolme avariid nägime ka. Ühe puhul oli meedik ametis ka elustamisega. Loodame väga, et läks õnneks.
Aga banaaniistandusi nägime, kohalikke kitsi-lambaid nägime, meeletutes kogustes apelsinipuid nägime. Ja mägesid, ilusaid, suuri mägesid. Muna"mägi" on nende kõrval lihtsalt üks kivi.
Tegelikult on meil ikka tihe ja hea programm kokku pandud, mõni ime siis, et see venib. Aga venimine on lõunamaale omane ja nii me siis venime edasi. Venime seni kuni ülehomme kodu poole venima hakkame.
Head ööd!
Wednesday, 6 April 2016
Te ei usu seda, aga täna lõppes programm vaid 15 minutit plaanitust hiljem. Jaa, meie ka ei usu aga nii oli.
See aga viis selleni, et lõpuks saime hinnas oleva hotelli spaa ära proovida.
Nojahh. Aurusaun, super, minu lemmik, kus iganes see ka asuks. Bassein, nojah, meeter korda meeter, paksult lapsi täis. No tegelt oli suts suurem aga sulps sisse ja sulps välja sest basseini ääres istus üks morsa mõõtu tume härra kelle pilgu all oli tunne, et seljas on vaid selgroog.
Aili tahtis ka Hamam'i proovida, kui loobus. Hamam on Türgi nn vann kus sa viskad pikali ja kohalikud mehed (üliharva naised) tulevad ja su puhtaks küürivad. Nõu tänkju, 50 euri pesu eest mida oma mees kodus tasuta teeb ei ahvatlenud kuidagi.
Meil kodus on ikka paremad mõnulemise kohad.
Aga algusesse. Päev algas taaskordse hilinemisega. Süü aeti ikka ummikute kaela. Kooli jõudsime kunstiõpetuse tunniks, väga huvitava vesitehnikaga tegime pilte - veelaadne paksem vedelik kaussi, spets värvi tilgad sisse, vardaga paar tõmmet, paber peale, paber välja ja voila. Jah ma tean, mul on annet ;)
Kõige selle käigus sai Aili peaaegu munaga pähe. No istus teine puu all parasjagu kui kuskilt üks linnumunakene kukkus ja potsatades õlapõrkega asfaldile härjasilmaks libises. Vot ei tasu ikka puu all istuda, hea veel, et muna oli :)
See kiirelt tehtud läksime eksperimenteerima. Õpilased tegid ise vedelseepi, hambapastat ja muud sellist. Huvitav.
Vahemärkus, mul on kuri kahtlus. et Eliise ei taha veel koju minna :)
Peale kerget värskendust koosolek. Vist said kõik viimased asjad paika ja projekti saba hakkab paistma. Seejärel aga esitlus traditsiooniliste retseptide kohta. Suures ähmis oskab see kirjamees (naine) siis leiba juuretisest viilakani ühe päevaga teha. Ups! Omad inimesed olid vähemalt vaimustunud minu jutuoskusest ja ovotsioonid kestavad :)
Aga see selleks. Peale seda olime juba kohutavalt hiljaks jäänud nii, et meid kamandati kohe bussi, et sõita lõunale Dudeni kose juurde. Väikeste valearvestuste tõttu korraks väravatest läbi ja kohe välja, et läbi mingi slummi ja tolmust teed mööda kahtlasi nurgataguseid läbides restorani jõuda. Seda mingi kilomeeter.
Restoran ise seda nime ei väärinud. Küll aga asus see jõe kohal kohe ühe kose kõrval ja pakkus väga head toitu. Kohalik saia moodi leivaasjandus, kala, salatid, vedel halvaa. Kõht tänab siiani. Tegelikult oli kift.
Kuna olime ikka hiljaks jäänud siis anti kose juurde vaid pool tundi. Ilus oli, uhke. Asja juurde jäid ka pisikesed poekesed kõige mõnusa nänniga ja kui rahakott ikka tahab kergitamist, siis tuleb ju sõna kuulata.
Tagasi bussi ja kohalikku ülikooli. Peale pikka ülikoolilinnakus ekslemist leidsime ka õige maja. Ja kuna me olime ikka mega hiljaks jäänud siis lõpust jäeti paar asja ära ja ringkäik sisaldas vaid loengut nn võltsitud toidust ning laborite tutvustust. Keemiavõhikutele võõras maa ja igav kui aru ei saa. Kõik kohad mingeid meetreid ja graafe täis.
Ja nii me õhtale saimegi.
Lisaks veel niipalju, et ilm oli suhteliselt soe, kuuldavasti 29 pluss kraadi :D
Ümbruses olevad mäed ja meri on pidevalt kerge vine all, millest see tuleb, ei tea, pole veel küsinud.
Teeääri ääristavad palmid mis näevad välja nagu orava poolt näritud käbid millel on lehetuts ühes otsas. Tegemist on aga siiski suht suurte käbidega :)
Veel teadmieks, et Antalya on EXPO 2016 võõrustaja. Algab see aga 23 aprill, niiet reisiks veidi vale aeg :)
WCd on omamoodi, mõnes kohas potid, mõnes augus, mõnes on mõlemad. Hetke seisuga oleme vaid potte tarbinud ja suunda muuta pole plaanis.
Koliõpetajad kannavad valgeid kitleid nagu arstid, aegajalt kostab moseedest alleaatamist, mošeesid ise on siin igal teisl sammul.
Linnapildis on enamus autosid valget värvi.
Ja tegelikult me ikka tervitame kõiki koduseid ka. ;)
See aga viis selleni, et lõpuks saime hinnas oleva hotelli spaa ära proovida.
Nojahh. Aurusaun, super, minu lemmik, kus iganes see ka asuks. Bassein, nojah, meeter korda meeter, paksult lapsi täis. No tegelt oli suts suurem aga sulps sisse ja sulps välja sest basseini ääres istus üks morsa mõõtu tume härra kelle pilgu all oli tunne, et seljas on vaid selgroog.
Aili tahtis ka Hamam'i proovida, kui loobus. Hamam on Türgi nn vann kus sa viskad pikali ja kohalikud mehed (üliharva naised) tulevad ja su puhtaks küürivad. Nõu tänkju, 50 euri pesu eest mida oma mees kodus tasuta teeb ei ahvatlenud kuidagi.
Meil kodus on ikka paremad mõnulemise kohad.
Aga algusesse. Päev algas taaskordse hilinemisega. Süü aeti ikka ummikute kaela. Kooli jõudsime kunstiõpetuse tunniks, väga huvitava vesitehnikaga tegime pilte - veelaadne paksem vedelik kaussi, spets värvi tilgad sisse, vardaga paar tõmmet, paber peale, paber välja ja voila. Jah ma tean, mul on annet ;)
Kõige selle käigus sai Aili peaaegu munaga pähe. No istus teine puu all parasjagu kui kuskilt üks linnumunakene kukkus ja potsatades õlapõrkega asfaldile härjasilmaks libises. Vot ei tasu ikka puu all istuda, hea veel, et muna oli :)
See kiirelt tehtud läksime eksperimenteerima. Õpilased tegid ise vedelseepi, hambapastat ja muud sellist. Huvitav.
Vahemärkus, mul on kuri kahtlus. et Eliise ei taha veel koju minna :)
Peale kerget värskendust koosolek. Vist said kõik viimased asjad paika ja projekti saba hakkab paistma. Seejärel aga esitlus traditsiooniliste retseptide kohta. Suures ähmis oskab see kirjamees (naine) siis leiba juuretisest viilakani ühe päevaga teha. Ups! Omad inimesed olid vähemalt vaimustunud minu jutuoskusest ja ovotsioonid kestavad :)
Aga see selleks. Peale seda olime juba kohutavalt hiljaks jäänud nii, et meid kamandati kohe bussi, et sõita lõunale Dudeni kose juurde. Väikeste valearvestuste tõttu korraks väravatest läbi ja kohe välja, et läbi mingi slummi ja tolmust teed mööda kahtlasi nurgataguseid läbides restorani jõuda. Seda mingi kilomeeter.
Restoran ise seda nime ei väärinud. Küll aga asus see jõe kohal kohe ühe kose kõrval ja pakkus väga head toitu. Kohalik saia moodi leivaasjandus, kala, salatid, vedel halvaa. Kõht tänab siiani. Tegelikult oli kift.
Kuna olime ikka hiljaks jäänud siis anti kose juurde vaid pool tundi. Ilus oli, uhke. Asja juurde jäid ka pisikesed poekesed kõige mõnusa nänniga ja kui rahakott ikka tahab kergitamist, siis tuleb ju sõna kuulata.
Tagasi bussi ja kohalikku ülikooli. Peale pikka ülikoolilinnakus ekslemist leidsime ka õige maja. Ja kuna me olime ikka mega hiljaks jäänud siis lõpust jäeti paar asja ära ja ringkäik sisaldas vaid loengut nn võltsitud toidust ning laborite tutvustust. Keemiavõhikutele võõras maa ja igav kui aru ei saa. Kõik kohad mingeid meetreid ja graafe täis.
Ja nii me õhtale saimegi.
Lisaks veel niipalju, et ilm oli suhteliselt soe, kuuldavasti 29 pluss kraadi :D
Ümbruses olevad mäed ja meri on pidevalt kerge vine all, millest see tuleb, ei tea, pole veel küsinud.
Teeääri ääristavad palmid mis näevad välja nagu orava poolt näritud käbid millel on lehetuts ühes otsas. Tegemist on aga siiski suht suurte käbidega :)
Veel teadmieks, et Antalya on EXPO 2016 võõrustaja. Algab see aga 23 aprill, niiet reisiks veidi vale aeg :)
WCd on omamoodi, mõnes kohas potid, mõnes augus, mõnes on mõlemad. Hetke seisuga oleme vaid potte tarbinud ja suunda muuta pole plaanis.
Koliõpetajad kannavad valgeid kitleid nagu arstid, aegajalt kostab moseedest alleaatamist, mošeesid ise on siin igal teisl sammul.
Linnapildis on enamus autosid valget värvi.
Ja tegelikult me ikka tervitame kõiki koduseid ka. ;)
Tuesday, 5 April 2016
Tere hommikust.
Kuna Ailil on ka nüüd pea värskeid mõtteid täis siis proovime koos hommikusöögilauas eilsele postitusele lisa anda.
Alustame sellest, et oleme püüdnud ilusti arsti korraldusi täita (Aili tütar Elina on arst) - rohkelt vett tarbida ja ainult vett, mitte soola ja magusat süüa ja kogu söök peaks pihku mahtuma. Täitsa tublid olime eile selle koha pealt, no peaaegu ;)
Ja kuna üleeile üritati meid lõhki sööta siis eile ilmselt tasakaaluks püüti meid näljutada, natuke juba menüüd sai mainitud aga nii oli jah. Ei kurda, nälga päris ei jäänud.
Mis siis veel. Eliise on endiselt väga rahul ja ilmselt ootab oma homset suurt viieteistkümnendat sünnipäeva. Igaüks ikka ei võta seda teises Euroopa otsas vastu, niiet kindlasti saab tal väga eriline päev olema.
Söögilaus mainitakse ema nimetust palju (Aili on telekat vaadanud :) teadangi mida). Sultan Sukemaniga (või noh, tema pildiga) saime selfit teha.
Tänavatel õitsevad lilled milledest paljudele ei oskagi nime anda, puud, jagub apelsinipuid, sidrunipuid, igasugused palmid ja muud huvitavad taime. Tänavad on väha puhtad, harjakeste ja kühvlikestega kojamehed käivad ringi ja pühivad kõik üleliigse ära.
Teenindajad on 90 protsendi ulatuses vaid mehed. Ehk isegi rohkem. Paljud õrnema soo esindajad käivad oma rätikute ja pikkade riietega ringi.
Ja buss peaks nüüd üheksaks kohale jõudma, niiet me nüüd jookseme. Sisetunne ütleb, et kiirustada pole vaja :)
Tänane päev peaks siis ametlikult pool kuus lõppema - SAAME NÄHA :D Spa ootab meid. Endiselt.
Väikesi pildimeenutusi eilsest ...
Kuna Ailil on ka nüüd pea värskeid mõtteid täis siis proovime koos hommikusöögilauas eilsele postitusele lisa anda.
Alustame sellest, et oleme püüdnud ilusti arsti korraldusi täita (Aili tütar Elina on arst) - rohkelt vett tarbida ja ainult vett, mitte soola ja magusat süüa ja kogu söök peaks pihku mahtuma. Täitsa tublid olime eile selle koha pealt, no peaaegu ;)
Ja kuna üleeile üritati meid lõhki sööta siis eile ilmselt tasakaaluks püüti meid näljutada, natuke juba menüüd sai mainitud aga nii oli jah. Ei kurda, nälga päris ei jäänud.
Mis siis veel. Eliise on endiselt väga rahul ja ilmselt ootab oma homset suurt viieteistkümnendat sünnipäeva. Igaüks ikka ei võta seda teises Euroopa otsas vastu, niiet kindlasti saab tal väga eriline päev olema.
Söögilaus mainitakse ema nimetust palju (Aili on telekat vaadanud :) teadangi mida). Sultan Sukemaniga (või noh, tema pildiga) saime selfit teha.
Tänavatel õitsevad lilled milledest paljudele ei oskagi nime anda, puud, jagub apelsinipuid, sidrunipuid, igasugused palmid ja muud huvitavad taime. Tänavad on väha puhtad, harjakeste ja kühvlikestega kojamehed käivad ringi ja pühivad kõik üleliigse ära.
Teenindajad on 90 protsendi ulatuses vaid mehed. Ehk isegi rohkem. Paljud õrnema soo esindajad käivad oma rätikute ja pikkade riietega ringi.
Ja buss peaks nüüd üheksaks kohale jõudma, niiet me nüüd jookseme. Sisetunne ütleb, et kiirustada pole vaja :)
Tänane päev peaks siis ametlikult pool kuus lõppema - SAAME NÄHA :D Spa ootab meid. Endiselt.
Väikesi pildimeenutusi eilsest ...
Sinine vulkaan
Punane vulkaan
Roheline vulkaan
Tee järgi SeaLife
...
Tere õhtust.
Tagasi taas. Tänane päev lõppes kell üheksa. Ikka õhtul, õhtul. Pidi lõppema seitse aga no mis see paar tundi siia sinna ära ei ole eksju. Meeee oleme lõunas, meeeil on aega küll.
Aga ma vannun kui tänu neile hilinemistele jäävad meil tasuta õhtusöögid ja hinna sees olevad spaad ja saunad proovimata. Vannun, kohe maapõhja vannun need türklased.
Aga enne kui vandumiseks läheb, siis tänasest päevast ka.
Algas see koolis, taaskord pooletunnise hilinemisega, kuid algas. Töötoaga. Lapsed tegid katseid. Äädika ja küpsetuspulbri ja seebi ja värvainetega ja millegi muuga ka. Ma pole keemik, ma ei tea millega. Aga lõpuks olid lauad värvilisi vulkaane täis, see oli vinge, nalja sai.
Peale katsetusi kerge kohvi (ja uskuge mind kui ma ütlen, et Türgi kohvi on kõike muud kui kerge) ja siis pärast väikest jalutuskäiku ootas meid Euroopa suurim tunnel akvaarium. Mul pole muud öelda kui, et Helsingi SeaLife on selle kõrval kulles. Lihtsalt nii vinge oli. Akvaariumeid kümneid ja suuremaid ja hiiglaslikumaid ja paksult igasugu kalu täis. Ja tunnel oli ikka tunneli nime väärt.
Peale tunnelit ootas samas keskuses 4D kino merepõhjast - puhas jura, minu 3D prillid ei töötanud ja süda läks pahaks ja oligi kõik.
Kerge põige ka roomajate majja ei pakkunud suurt pinget, tehtud, nähtud.
Siis bussiga koolimajja lõunat sööma. Kõht sai täis, guljaššist ja võdisevast riisist. Kanasupi esimene lonks ei tahtnud minul aga alla minna - sööks nagu vedelat tatti. Aga Aili seeeest vitsutas mõnuga :D rohkem ei kommenteeri.
Kõht täis suundusime vanalinna ja enne paadisõitu anti meile poolteist tundi, et rahakotti kergendada. Nohhh. Mis ma oskan öelda, hotelli jõudsid tagasi kaks koormaeeslit.
Kogemus, kitsad keerduvad tänavakesed, paksult igasugu poekesi täis ja kõik tahavad, et sa just nende juurde sisse astud. No päris mitmesse astusime kaa. Nalja sai. Üks onkel vist solvus ja kui ma tema 50ne eurost "firma" kotti kümnega tahtsin osta, pakkus mulle selle hinna eest vaid väikest rahakotti. Ja sinna ta minust jäi.
Ameeriklasest Antalyas elav personal shopper kaasas liikusime rahulikult sadama poole. Ikka poekesest poekesse. Kui nüüd küsite, mis me siis ostsime, siis unistage edasi. Ehk ootate meid nii rohkem koju :) kannatust kallikesed, kõigile on ikka midagi. Võibolla ;)
Pea pool tundi enne õiget aega olid meil jäsemed vabast ruumist otsas ja kuumust aitas peletada värskelt pressitud greibimahl (Aili granaatõun oli parem!).
Parkisime end aga renditud laevale, et nautida 45 minutit Antalyat merelt. Mõnna, tuuleke juustes ja pehme tagumikualune ja vaade. Idüll, mis muud.
Kuna randumise hetkeks olid kõik päris väsinud siis järgnev jalgsimatk treppidest ÜLES tekits vaid urinaid. Kuskilt tagant poolt kostis Horvaatia aktsendiga ka Shaisze (see on saksa keel kui keegi ei tea).
Ähkisime mis me puhkisime aga tuhat (more or less) trepiastet hiljem jõudsime kohalikku kultuuri dialekti keskusesse. (okei, äkki päris tuhandet trepiastet polnud, ma väga ei lugenud).
Seal räägiti meile mida muust kultuurist inimesed Antalyas teevad ja üks Mustafa nimeline onu mängis meile pilli ja laulis. Pakuti ka täidetud viinamarjalehti ja mingit suppi ja baklavaad (lehttaigen vedela suhkrulögaga annab ehk pildi).
Peale seda 5minutiline jalutuskäik (mis ikka traditsionnide järgi venis pooletunniseks) ja buss sõidutas meid taas hotelli.
Ailil on päris nutikas telefon, ütles, et käisime peaaegu 12 TUHAT sammu.
Uskuda või mitte? Kuid vaadates juuresolevat pilti kus ühel löövad jalad tuld välja ja teine südamest norskab, siis tehke omad järeldused. :) PS! Mina veel ei maga ;)
Aga kohe lähen. Naaber mul siin pidi omi mõtteid jagama mida kirja panna kuid pole hetkel kontaktivõimeline. Niietsiis homseni ;)
Tagasi taas. Tänane päev lõppes kell üheksa. Ikka õhtul, õhtul. Pidi lõppema seitse aga no mis see paar tundi siia sinna ära ei ole eksju. Meeee oleme lõunas, meeeil on aega küll.
Aga ma vannun kui tänu neile hilinemistele jäävad meil tasuta õhtusöögid ja hinna sees olevad spaad ja saunad proovimata. Vannun, kohe maapõhja vannun need türklased.
Aga enne kui vandumiseks läheb, siis tänasest päevast ka.
Algas see koolis, taaskord pooletunnise hilinemisega, kuid algas. Töötoaga. Lapsed tegid katseid. Äädika ja küpsetuspulbri ja seebi ja värvainetega ja millegi muuga ka. Ma pole keemik, ma ei tea millega. Aga lõpuks olid lauad värvilisi vulkaane täis, see oli vinge, nalja sai.
Peale katsetusi kerge kohvi (ja uskuge mind kui ma ütlen, et Türgi kohvi on kõike muud kui kerge) ja siis pärast väikest jalutuskäiku ootas meid Euroopa suurim tunnel akvaarium. Mul pole muud öelda kui, et Helsingi SeaLife on selle kõrval kulles. Lihtsalt nii vinge oli. Akvaariumeid kümneid ja suuremaid ja hiiglaslikumaid ja paksult igasugu kalu täis. Ja tunnel oli ikka tunneli nime väärt.
Peale tunnelit ootas samas keskuses 4D kino merepõhjast - puhas jura, minu 3D prillid ei töötanud ja süda läks pahaks ja oligi kõik.
Kerge põige ka roomajate majja ei pakkunud suurt pinget, tehtud, nähtud.
Siis bussiga koolimajja lõunat sööma. Kõht sai täis, guljaššist ja võdisevast riisist. Kanasupi esimene lonks ei tahtnud minul aga alla minna - sööks nagu vedelat tatti. Aga Aili seeeest vitsutas mõnuga :D rohkem ei kommenteeri.
Kõht täis suundusime vanalinna ja enne paadisõitu anti meile poolteist tundi, et rahakotti kergendada. Nohhh. Mis ma oskan öelda, hotelli jõudsid tagasi kaks koormaeeslit.
Kogemus, kitsad keerduvad tänavakesed, paksult igasugu poekesi täis ja kõik tahavad, et sa just nende juurde sisse astud. No päris mitmesse astusime kaa. Nalja sai. Üks onkel vist solvus ja kui ma tema 50ne eurost "firma" kotti kümnega tahtsin osta, pakkus mulle selle hinna eest vaid väikest rahakotti. Ja sinna ta minust jäi.
Ameeriklasest Antalyas elav personal shopper kaasas liikusime rahulikult sadama poole. Ikka poekesest poekesse. Kui nüüd küsite, mis me siis ostsime, siis unistage edasi. Ehk ootate meid nii rohkem koju :) kannatust kallikesed, kõigile on ikka midagi. Võibolla ;)
Pea pool tundi enne õiget aega olid meil jäsemed vabast ruumist otsas ja kuumust aitas peletada värskelt pressitud greibimahl (Aili granaatõun oli parem!).
Parkisime end aga renditud laevale, et nautida 45 minutit Antalyat merelt. Mõnna, tuuleke juustes ja pehme tagumikualune ja vaade. Idüll, mis muud.
Kuna randumise hetkeks olid kõik päris väsinud siis järgnev jalgsimatk treppidest ÜLES tekits vaid urinaid. Kuskilt tagant poolt kostis Horvaatia aktsendiga ka Shaisze (see on saksa keel kui keegi ei tea).
Ähkisime mis me puhkisime aga tuhat (more or less) trepiastet hiljem jõudsime kohalikku kultuuri dialekti keskusesse. (okei, äkki päris tuhandet trepiastet polnud, ma väga ei lugenud).
Seal räägiti meile mida muust kultuurist inimesed Antalyas teevad ja üks Mustafa nimeline onu mängis meile pilli ja laulis. Pakuti ka täidetud viinamarjalehti ja mingit suppi ja baklavaad (lehttaigen vedela suhkrulögaga annab ehk pildi).
Peale seda 5minutiline jalutuskäik (mis ikka traditsionnide järgi venis pooletunniseks) ja buss sõidutas meid taas hotelli.
Ailil on päris nutikas telefon, ütles, et käisime peaaegu 12 TUHAT sammu.
Uskuda või mitte? Kuid vaadates juuresolevat pilti kus ühel löövad jalad tuld välja ja teine südamest norskab, siis tehke omad järeldused. :) PS! Mina veel ei maga ;)
Aga kohe lähen. Naaber mul siin pidi omi mõtteid jagama mida kirja panna kuid pole hetkel kontaktivõimeline. Niietsiis homseni ;)
Jah, ma tean - VIGU NAGU SIGU! :)
Siin blogis ma mõtlen, kirjavigu mõtlen. Anname andeks eksju. Luban, neid tuleb veel ;)
Kuid tahvliga kipub neid rohkem esineda, päriselus kirjutan ikka õigesti ;) vahel, mõnikord, kui õnneks läheb.
Siin blogis ma mõtlen, kirjavigu mõtlen. Anname andeks eksju. Luban, neid tuleb veel ;)
Kuid tahvliga kipub neid rohkem esineda, päriselus kirjutan ikka õigesti ;) vahel, mõnikord, kui õnneks läheb.
Lennukisöök, saiake ja üleval vasakus nurgas olev gemüse olid üle prahi ;)
Kolm musketäri
Antalya :)
Monday, 4 April 2016
Osbaniibu, osmaniibu!
Või mis iganes moodi seda kuuevarbaliste tähelepanu kirjutatakse.
Igatahes on projekti "Teaduslabor köögis" eelviimane kohtumisreis alanud. Hetkel kirjutan seda postitust Istambuli lennujaamas. Aega on veel 2 tundi niiet targem on midagi tarka teha. Kuna internet siin nõuab mingisuguseid kahtlasi salasõnasid siis postitada veel ei saa, kuid selleks ajaks kui mõned silmad seda siin loevad on järelikult internetimaailmaga ühendus loodud.
Alustame algusest. Kolm musketäri, koosseisus Triinu ja Aili ja Anete-Eliise alustasid oma sõitu Laadi bussipeatusest kell 11 pühapäeva hommikul.
Käis esimene väike pauk (ei, mitte avarii) ja vähemolulisematel põhjustel sai meie ratsuks Aili Kia-masin. Paak pilgeni ning sõit võis alata.
Aili pani isegi kuskil Läti kandis prillid päge, et paremini sõita näeks ;) ja nägime. Mairo gepsi asemel ajas asja roosa Samsung mis Riiga sisse sõites muidugi loobus teed näitamast. Otseloomulikult just siis kui kõige rohkem vaja.
Vagur ja püüdlikult abivalmis õpilane tagapingil ning veidi omajagu närvis vene keele õps rooli taga said mõlemad kergemalt hingata kui inka õps pärast kerget valepööret rooli oma kätte käsutas. Tsiteerin, "Võttis auto nagu vana safjor kunagi ja sõitis nagu oleks professional."
:) lennujaam sai leitud ja auto sai pargitud. 4 euri päev ja muret ei miskit.
Lidostas kohal ja siis käis teine pauk. Miks pole meie lendu seal kus ta olema peaks???? Paanika.
Ja mis selgus, vahendaja kelle käest piletid ostsin kas ei kirjutanud teadet või läks see kuhugi kust minu pedagoogiline aju seda leida ei suuda. Anyway, lend kolm tundi edasi lükatud.
Ei noh, mis seal ikka. Kes kannatab see kaua elab. Ja õige lennu peale jõuab. Väike dinee ja tegelikult oli päris mõnus aega mööda saata ja mööduvaid inimesi ning nende aksessuaare komenteerida (heas usus, et eesti keele mõistjaid ehk väga ligiduses pole :D).
Avanesid siis registreerimisväravad ja käis kolmas pauk (seda ma muidugi kartsin, et kaks ilma kolmandata ei jää).
Jah, Teie lend Riia-Istambul väljub 18.45. Piiks, piiks ja teie lend Istambul- Antalya väljub kell 19.00. ??????????
Olen m midagi maha maganud või on vahepeal leiutatud teleporteerumine.
Ei. lihtsalt suur segadus on sündinud.
Kalpsadi, kalpsadi Turkish Airlinesi kontorisse aru pärima. Ja teate ma ütlen, ON oma nime väärt. Ja kôiki kiidusõnu mida kuulnud olen. Missugune suhtumine, missugune teenindus, missugune inimlikkus. Kõik sai korda ja kuigi vahepeal ilmnes, et tagasisõidupilet mille mina olin ostnud 9ndaks aprilliks kehtis hoopis 8sanda kohta, läks kõik ometgi väga hästi. Lennud said muudetud, ja kõike seda ilma lisatasudeta. Super, super, super nagu ma ka kohapeal kiitustega kitsi polnud.
Ja sellega saime oma mured lahendatud ja kenasti lennukisse. Eliisel esimene lendamine ja põnevus oli näost näha, ja nauding. Tubli laps, mul on hea meel, et kaasa said ;)
.......
Blogi jätkub nüüd juba Antalyast.
Lennud möödusid hästi. Kõik manustatu jäi sinna kuhu pidi ja kujutate ette, Istambuli lennujaam polegi nii sur kui Frankfurt (minu suurim hirm), kolm tundi lennujaamas läks nagu naksti. Riias ühines meiega veel ka Leegu grupp ja nii me siis kuuekesi jalutasime ja otsisime kohata kuhu saame..... oma kannid jälle maha parkida :D
Ja saime ka Antalyasse kohale. Teenindus lennukis superluks, süüa sai ka kogu raha eest. Ei ûhtegi halba sõna. Eliisel küll hakkasid kõrvad lõpuks valutama kuid see kõik on praegu juba möödanik.
Antalya oli öösel mõnusalt soe. Meid sõidutas Eliise võõrustaja oma isaga (ei saa mitte mainimata jätta, et viimase peal VW Touraegiga - hele sisu, nahkistmed, mmmmm. Kallis, millal poodi läheme, naine tahab uut autot???
Sõit kulges kiirelt, kuigi kahtlasel kombel lülitati auto iga punase tule taga seisma, et see siis rohelise tulles uuesti käima keerata. Äkki mingi säästureziim???
Jõudsime siis hotelli. Mmmmm, ponksud poisid kohe kohvrite juurde, fuajee kümneid valgeid diivaneid ja lilli ja kommilaudu täis, vastuvõtus veel ponksumad valges riietuses poisid ja nalja nabani - VALE HOTELL :D :D :D
Lõpuks jõudsime õigesse kohta ja kõik lahenes. Eliise siirdus edasi oma sihtkohta ja meil Ailiga oli käes nokaut.
.....
Kerge kolm tundi und, pool tundi silmade lahti kangutamist ja peale kiiret dušši läksime hommikust sööma.
Sa pühade vahe mida hommikusööki. Ei oska kohe kust seinast alustada. Kümned ja kümned ja kümned valikud. Ei hakka teid siin menüüga kadedaks tegema aga 5e tärni hottell peaks olema ;)
Tegelt leppisime Ailiga kokku, et parem on kõigile rääkida, et pole siin üldse nii hea kui arvata võiks, niiet Antalya sakib sajaga sõbrad. (kes seda usub on durakas)
"Väike" hilinemine bussi poolt, nagu ikka türklastel kombeks ja sõit kooli läks lahti.
Ja Jeesus Maria ma ütlen. Ma ei imesta enam miks need kohalikud siin hilinevad. Kerge jalutuskäik oleks ka meie "sõidu" kõrval sprindina paistnud.
Ummikud! Ummikud ma räägin. Liiklusmärke ei tunnistata, kes ees see mees ja alati pole see suurema eesõigus ja muudkui tuut ja tuut ja tuut ja tuut ja....
Üllataval kombel oli väga vähe mõlkis autoosasid paista. Aga autod on siin puhtad, väga puhtad. Kas see tuleb sellest, et need kes ummikus ei viitsi istuda istuvad autopesulates ei tea. Kuid nii on.
Aga lõpuks, pärast 15teise minutilise jalutuskäigu läbimist tunnise autosõiduga jõudsime kooli. Vastvõtt oli roosiline. sõna otseses mõttes, lapsed roosidega vastas ja igale õis näppu. Mis lillest edasi sai, see enam ei huvitanud kedagi, minu õieke sai mälestuseks ühe raamatu vahele pistetud.
Järgnes direktsooni vastuvõtt ja eeskava.
Vahemärkus, Eliise on superrahul.
Direktsiooniga sai kiirelt ühele poole kuid see eeskava. Oi jeerum. Miks on vaja põhimõtteliselt ühte ja sama tantsu kümme korda tantsida. Ma saan aru, et armas ja kena ja nunnud lapsed kes isetegevust teevad aga liigutused olid ju kõik ühed ja samad.
Aga no mis ma siin virisen, ise ei suutnud silmigi lahti hoida, et ärkvel püsida.
Õnneks ikka õhtuni ei läinud ja peetud sai esimene õpside koosolek oma vaidlemiste ja muuga.
Peale seda GMOdest jutustav onkel muidugi andis oma parima, et mind taas uinutada kui ikka veel ei läinud õnneks.
Ja käes oligi SHOPPAMISE aeg :D ostukeskusesse ja 2 tundi aega. Tund ja meil oli juba valma. No mis sa ikka ostad kui midagi osta pole. Keskus kõik brändide poode täis (ei ma ei räägi alkoholist). Paar asjakest küll kotti rändasid kuid õnneks muud midagi.
Õhtusöök aga tehti välja ja ilmselt eesmärgiga külalised lõhki sööta. Kõik kohalikud toidud ja värgid ja särgid ja üks paras oigamine järgnes sellele.
Ei ega me ei kurda :D söök oli hea, mitmel moel tehtud köögiviljad ja lammas ja kõrvitsamagustoit ja vedel luuüdi ja basiiliku jogurtijook ja maaaaaru kange türgi tee ja nii edasi vaarusime bussi.
Vahepeatus teeklaaside ostmiseks jääb esialgu osaliste teada ;)
Ja nii me siis hotellis tagasi oleme. Kes endiselt võitlemas unega, kes jalapakkudel ringi liikumas. Homme ootab uus päev ja uued seiklused, küllap kuulete neist teiegi.
Head ööd :)
Või mis iganes moodi seda kuuevarbaliste tähelepanu kirjutatakse.
Igatahes on projekti "Teaduslabor köögis" eelviimane kohtumisreis alanud. Hetkel kirjutan seda postitust Istambuli lennujaamas. Aega on veel 2 tundi niiet targem on midagi tarka teha. Kuna internet siin nõuab mingisuguseid kahtlasi salasõnasid siis postitada veel ei saa, kuid selleks ajaks kui mõned silmad seda siin loevad on järelikult internetimaailmaga ühendus loodud.
Alustame algusest. Kolm musketäri, koosseisus Triinu ja Aili ja Anete-Eliise alustasid oma sõitu Laadi bussipeatusest kell 11 pühapäeva hommikul.
Käis esimene väike pauk (ei, mitte avarii) ja vähemolulisematel põhjustel sai meie ratsuks Aili Kia-masin. Paak pilgeni ning sõit võis alata.
Aili pani isegi kuskil Läti kandis prillid päge, et paremini sõita näeks ;) ja nägime. Mairo gepsi asemel ajas asja roosa Samsung mis Riiga sisse sõites muidugi loobus teed näitamast. Otseloomulikult just siis kui kõige rohkem vaja.
Vagur ja püüdlikult abivalmis õpilane tagapingil ning veidi omajagu närvis vene keele õps rooli taga said mõlemad kergemalt hingata kui inka õps pärast kerget valepööret rooli oma kätte käsutas. Tsiteerin, "Võttis auto nagu vana safjor kunagi ja sõitis nagu oleks professional."
:) lennujaam sai leitud ja auto sai pargitud. 4 euri päev ja muret ei miskit.
Lidostas kohal ja siis käis teine pauk. Miks pole meie lendu seal kus ta olema peaks???? Paanika.
Ja mis selgus, vahendaja kelle käest piletid ostsin kas ei kirjutanud teadet või läks see kuhugi kust minu pedagoogiline aju seda leida ei suuda. Anyway, lend kolm tundi edasi lükatud.
Ei noh, mis seal ikka. Kes kannatab see kaua elab. Ja õige lennu peale jõuab. Väike dinee ja tegelikult oli päris mõnus aega mööda saata ja mööduvaid inimesi ning nende aksessuaare komenteerida (heas usus, et eesti keele mõistjaid ehk väga ligiduses pole :D).
Avanesid siis registreerimisväravad ja käis kolmas pauk (seda ma muidugi kartsin, et kaks ilma kolmandata ei jää).
Jah, Teie lend Riia-Istambul väljub 18.45. Piiks, piiks ja teie lend Istambul- Antalya väljub kell 19.00. ??????????
Olen m midagi maha maganud või on vahepeal leiutatud teleporteerumine.
Ei. lihtsalt suur segadus on sündinud.
Kalpsadi, kalpsadi Turkish Airlinesi kontorisse aru pärima. Ja teate ma ütlen, ON oma nime väärt. Ja kôiki kiidusõnu mida kuulnud olen. Missugune suhtumine, missugune teenindus, missugune inimlikkus. Kõik sai korda ja kuigi vahepeal ilmnes, et tagasisõidupilet mille mina olin ostnud 9ndaks aprilliks kehtis hoopis 8sanda kohta, läks kõik ometgi väga hästi. Lennud said muudetud, ja kõike seda ilma lisatasudeta. Super, super, super nagu ma ka kohapeal kiitustega kitsi polnud.
Ja sellega saime oma mured lahendatud ja kenasti lennukisse. Eliisel esimene lendamine ja põnevus oli näost näha, ja nauding. Tubli laps, mul on hea meel, et kaasa said ;)
.......
Blogi jätkub nüüd juba Antalyast.
Lennud möödusid hästi. Kõik manustatu jäi sinna kuhu pidi ja kujutate ette, Istambuli lennujaam polegi nii sur kui Frankfurt (minu suurim hirm), kolm tundi lennujaamas läks nagu naksti. Riias ühines meiega veel ka Leegu grupp ja nii me siis kuuekesi jalutasime ja otsisime kohata kuhu saame..... oma kannid jälle maha parkida :D
Ja saime ka Antalyasse kohale. Teenindus lennukis superluks, süüa sai ka kogu raha eest. Ei ûhtegi halba sõna. Eliisel küll hakkasid kõrvad lõpuks valutama kuid see kõik on praegu juba möödanik.
Antalya oli öösel mõnusalt soe. Meid sõidutas Eliise võõrustaja oma isaga (ei saa mitte mainimata jätta, et viimase peal VW Touraegiga - hele sisu, nahkistmed, mmmmm. Kallis, millal poodi läheme, naine tahab uut autot???
Sõit kulges kiirelt, kuigi kahtlasel kombel lülitati auto iga punase tule taga seisma, et see siis rohelise tulles uuesti käima keerata. Äkki mingi säästureziim???
Jõudsime siis hotelli. Mmmmm, ponksud poisid kohe kohvrite juurde, fuajee kümneid valgeid diivaneid ja lilli ja kommilaudu täis, vastuvõtus veel ponksumad valges riietuses poisid ja nalja nabani - VALE HOTELL :D :D :D
Lõpuks jõudsime õigesse kohta ja kõik lahenes. Eliise siirdus edasi oma sihtkohta ja meil Ailiga oli käes nokaut.
.....
Kerge kolm tundi und, pool tundi silmade lahti kangutamist ja peale kiiret dušši läksime hommikust sööma.
Sa pühade vahe mida hommikusööki. Ei oska kohe kust seinast alustada. Kümned ja kümned ja kümned valikud. Ei hakka teid siin menüüga kadedaks tegema aga 5e tärni hottell peaks olema ;)
Tegelt leppisime Ailiga kokku, et parem on kõigile rääkida, et pole siin üldse nii hea kui arvata võiks, niiet Antalya sakib sajaga sõbrad. (kes seda usub on durakas)
"Väike" hilinemine bussi poolt, nagu ikka türklastel kombeks ja sõit kooli läks lahti.
Ja Jeesus Maria ma ütlen. Ma ei imesta enam miks need kohalikud siin hilinevad. Kerge jalutuskäik oleks ka meie "sõidu" kõrval sprindina paistnud.
Ummikud! Ummikud ma räägin. Liiklusmärke ei tunnistata, kes ees see mees ja alati pole see suurema eesõigus ja muudkui tuut ja tuut ja tuut ja tuut ja....
Üllataval kombel oli väga vähe mõlkis autoosasid paista. Aga autod on siin puhtad, väga puhtad. Kas see tuleb sellest, et need kes ummikus ei viitsi istuda istuvad autopesulates ei tea. Kuid nii on.
Aga lõpuks, pärast 15teise minutilise jalutuskäigu läbimist tunnise autosõiduga jõudsime kooli. Vastvõtt oli roosiline. sõna otseses mõttes, lapsed roosidega vastas ja igale õis näppu. Mis lillest edasi sai, see enam ei huvitanud kedagi, minu õieke sai mälestuseks ühe raamatu vahele pistetud.
Järgnes direktsooni vastuvõtt ja eeskava.
Vahemärkus, Eliise on superrahul.
Direktsiooniga sai kiirelt ühele poole kuid see eeskava. Oi jeerum. Miks on vaja põhimõtteliselt ühte ja sama tantsu kümme korda tantsida. Ma saan aru, et armas ja kena ja nunnud lapsed kes isetegevust teevad aga liigutused olid ju kõik ühed ja samad.
Aga no mis ma siin virisen, ise ei suutnud silmigi lahti hoida, et ärkvel püsida.
Õnneks ikka õhtuni ei läinud ja peetud sai esimene õpside koosolek oma vaidlemiste ja muuga.
Peale seda GMOdest jutustav onkel muidugi andis oma parima, et mind taas uinutada kui ikka veel ei läinud õnneks.
Ja käes oligi SHOPPAMISE aeg :D ostukeskusesse ja 2 tundi aega. Tund ja meil oli juba valma. No mis sa ikka ostad kui midagi osta pole. Keskus kõik brändide poode täis (ei ma ei räägi alkoholist). Paar asjakest küll kotti rändasid kuid õnneks muud midagi.
Õhtusöök aga tehti välja ja ilmselt eesmärgiga külalised lõhki sööta. Kõik kohalikud toidud ja värgid ja särgid ja üks paras oigamine järgnes sellele.
Ei ega me ei kurda :D söök oli hea, mitmel moel tehtud köögiviljad ja lammas ja kõrvitsamagustoit ja vedel luuüdi ja basiiliku jogurtijook ja maaaaaru kange türgi tee ja nii edasi vaarusime bussi.
Vahepeatus teeklaaside ostmiseks jääb esialgu osaliste teada ;)
Ja nii me siis hotellis tagasi oleme. Kes endiselt võitlemas unega, kes jalapakkudel ringi liikumas. Homme ootab uus päev ja uued seiklused, küllap kuulete neist teiegi.
Head ööd :)
Subscribe to:
Posts (Atom)
2.11.2024
Ja läbi ta ongi 😔 Viimane päev algas varakult. Äratus pool kolm, start hotellist pool neli ja lennuk õhku pool kuus. Aga öö möödus nii ja ...
-
Blogija 🤭 Hommikusöök Kooli õuekäimla 😵💫 Mänguväljak Mõtlesime kas piire jääb püsima - jäi. Põka-põka-põka Kaks T-d Meie kamp 😎 Oh see...
-
Pagasitetris Skopje Suveniirijahil Viimane ühine õhtusöök Seal kuskil me siis olime - Sveti Nikole
