Heiheiadiheihei.
Tänane postitus ei tule ehk nii pikk kui varasemad. Seda sellepärast, et pole enam suurt midagi rääkida.
Uni oli öösel hea. Kuigi üle kõige igatseme ikka oma voodit. Ja oma patja ja oma tekki jne. Kõike oma.
Tänane hommik algas pilviselt. Küll oli ikka hea, et eile päikesetõusu ära nägime, täna poleks mitte muhvigi paistnud.
Ma tahaksin vahepeal ikka taaskord kirjavigade pärast vabandada. Tahvliga pole üldse see trüükkimine nii lihtne. Ja väsinud silm kohe kuidagi ei seleta kas läks nüüd õigesti, või läks nüüd valesti. Palun andeks.
Tänane programm oli hoopis midagi muud kui esialgu plaanutud, õnneks või kahjuks, ei tea. Hommikul kooli, viimased ettekanded ja esitlused ja vaidlemised ja ametliku poole sai kokku tõmmata. Tore sünnipäevatort ja laul Eliisele (järgmisel päeval, et ikka rohkem üllatust oleks, ja siin nii või naa kõik venib, ka sünnipäevad) ja siis bussi ja linnatsentrumisse minek.
Anti pauk ja neli tundi shoppamist võis alata. No millega sa shoppad kui midagi enam alles pole? Meil oli tunniga oma ring tehtud. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et kallid abikaasad, nüüd on teil aeg minna panka röövima. Kaasa toome valiku trussikutest aroomiõlideni, vahepeale veel Lukummi ja guccit ja luiii vitooni ja halvaad ja viigimarjamoosi ja kolmandat silma ja nii edasi kuni kohvrid tühjaks saavad. Pakkimisega oli küll probleeme kuid tonnaasi kasutades läksid lõpuks kõik lukud kinni. Kas nad ka kinni püsivad, on teine teema.
Kauplemine tehtud (mis mul kusjuures mingil imelikul põhjusel üllatavalt hästi välja tuleb), tegime läheduses asuvas kebabirestos jätsipausi. Aili veel kalpsas vahepeal üle aia maasikakärumüüjale järele. Pani nagu noor jãnes, niiet Kaido, maasikad on võlusõna. Igaksjuhuks võib vahukoor ka juures olla ja naine on nagu kahekümnene ;)
Poseeritud ja selfitud ja lõpuks tuli ka buss. Koolis saime lõunat, igasugust veidrat head ja paremat ja siis tänusõnad ja sertifikaafid ja kingid (maapõhja vannun selle pagana viigimarjamoosi, lõpuks ikka sunnikas mahtus kohvrisse - aga mis higi ja vaevaga? Otseses mõttes!). Ja saimegi hotelli, et oma kompsud homseks kokku pakkida.
Pakkimine ise käis ikka nii, et kord kohver all ja pakkija peal ja siis jälle pakkija all ja kohver peal. No lõpuks jäi ikka higist tilguv ja pingutusest nõretav pakkija peale.
Kerge õhtusöök ja nüüd on lebo. Seni kuni homme väljub lõunane lennuk kodu poole.
Suure hooga muud nagu ei tulegi pähe. Ja ehk pole vajagi. Järgmise korrani ja kõike head.
Tänane postitus ei tule ehk nii pikk kui varasemad. Seda sellepärast, et pole enam suurt midagi rääkida.
Uni oli öösel hea. Kuigi üle kõige igatseme ikka oma voodit. Ja oma patja ja oma tekki jne. Kõike oma.
Tänane hommik algas pilviselt. Küll oli ikka hea, et eile päikesetõusu ära nägime, täna poleks mitte muhvigi paistnud.
Ma tahaksin vahepeal ikka taaskord kirjavigade pärast vabandada. Tahvliga pole üldse see trüükkimine nii lihtne. Ja väsinud silm kohe kuidagi ei seleta kas läks nüüd õigesti, või läks nüüd valesti. Palun andeks.
Tänane programm oli hoopis midagi muud kui esialgu plaanutud, õnneks või kahjuks, ei tea. Hommikul kooli, viimased ettekanded ja esitlused ja vaidlemised ja ametliku poole sai kokku tõmmata. Tore sünnipäevatort ja laul Eliisele (järgmisel päeval, et ikka rohkem üllatust oleks, ja siin nii või naa kõik venib, ka sünnipäevad) ja siis bussi ja linnatsentrumisse minek.
Anti pauk ja neli tundi shoppamist võis alata. No millega sa shoppad kui midagi enam alles pole? Meil oli tunniga oma ring tehtud. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et kallid abikaasad, nüüd on teil aeg minna panka röövima. Kaasa toome valiku trussikutest aroomiõlideni, vahepeale veel Lukummi ja guccit ja luiii vitooni ja halvaad ja viigimarjamoosi ja kolmandat silma ja nii edasi kuni kohvrid tühjaks saavad. Pakkimisega oli küll probleeme kuid tonnaasi kasutades läksid lõpuks kõik lukud kinni. Kas nad ka kinni püsivad, on teine teema.
Kauplemine tehtud (mis mul kusjuures mingil imelikul põhjusel üllatavalt hästi välja tuleb), tegime läheduses asuvas kebabirestos jätsipausi. Aili veel kalpsas vahepeal üle aia maasikakärumüüjale järele. Pani nagu noor jãnes, niiet Kaido, maasikad on võlusõna. Igaksjuhuks võib vahukoor ka juures olla ja naine on nagu kahekümnene ;)
Poseeritud ja selfitud ja lõpuks tuli ka buss. Koolis saime lõunat, igasugust veidrat head ja paremat ja siis tänusõnad ja sertifikaafid ja kingid (maapõhja vannun selle pagana viigimarjamoosi, lõpuks ikka sunnikas mahtus kohvrisse - aga mis higi ja vaevaga? Otseses mõttes!). Ja saimegi hotelli, et oma kompsud homseks kokku pakkida.
Pakkimine ise käis ikka nii, et kord kohver all ja pakkija peal ja siis jälle pakkija all ja kohver peal. No lõpuks jäi ikka higist tilguv ja pingutusest nõretav pakkija peale.
Kerge õhtusöök ja nüüd on lebo. Seni kuni homme väljub lõunane lennuk kodu poole.
Suure hooga muud nagu ei tulegi pähe. Ja ehk pole vajagi. Järgmise korrani ja kõike head.
Comments
Post a Comment