Wednesday, 11 May 2016

Tere mõnusat kolmapäeva õhtut.
On vist ikka kolmapäev, või? Nii sassis on päevad :)

Aga eilne võlg vaja tasuda. Jõudsime kûll pool üheksa tagasi kuid üks teine asi oli veidi tähtsam ja nii lükkasin blogimise hommikusse.
Noooojahh, nii sest hommikust õhtu saigi :D

Aga lähme siis tagasi eilse pãeva algusesse. Äratus pool seitse ja siis algas sõit Vilniusesse. Kolm pool tundi "mõnusal" bussiistmel andis tunda. Kuid õnneks olen ülikooliaastatel Haapsalu vahet bussiga vurades omandanud teatud oskused silm looja lasta kui vähegi aga kiskuma hakkab. Kas see just 100 % välja tuleb on teine asi aga Kevinid olid ikka kadedad küll. "On teile õpetaja ikka seda unekest antud" kuulsin ma rohkem kui korra :D , hehh, ei tea kes tagasitulles põõnasid nii, et ila suunurgas vãlkumas :D

Aga see selleks, jõudsime Leedu pealinna. Uhke ma ütlen. Klaasist pilvelõhkujaid ikka mitmeid, viadukt viadukti otsa ja kauguses poseerimas uhke teletorn.

Meie suundusime vanalinna. Mis pole küll nii vana kui meie vanalinn Tallinnas kuid siiski omajagu eakas ütleme siis. Kuna jõudsime veidi enna lõunat kohale, siis oli ju vaja minna keha kinnitama. Meile oli valitud restoran Grey (Liisu ;) ).

Grey siis tähendab teadupärast halli. Ja neid halle oli seal ikka mitukümmend varjundit. Seinad olid hallid, lagi oli hall, lambid olid hallid, toolid olid hallid, linad olid hallid, ettekandjate põlled olid hallid, nõud olid hallid ja tagatipuks oli magustoiduks tellitud jäätis ka täiesti hall. Kevin R ütles, et oli alkoholi maitsega, ma kahtlen, ilmselt hakkas hall pãhe :)
Aga soovitud kanasalat oli maitsev, Kevin P küll väitis, et tuunikala maitsega ja jättis pool söömata kuid ma kahtlustan, et ka seal hakkas hall pähe :)

Kui kõht on mõnusalt täis ja suur soov pikali visata ning seedida hinges, siis polegi muud õigemat teha kui mööda linna vantsima hakata. Ojaa, algus ei olnud eriti meeldiv aga lõpus läks ikka kuidagi kergemaks.
Giid võttis meid sappa ja kaks tundi värskes õhus polnudki nii hull kui esialgu tundus. Nalja sai ja targemaks sai ja õpetaja oleks endale ka briljandipoest briljandi saanud kui oleks poistel lubanud sms-laenu võtta. Hmmmm, poleks pidanud vist nii range olema ;)

Mis me siis nägime. Uhkeid kirikuid, vanu maju, rõdu kus eelmine paavst kõnet pidas, ûhte paljajalu jorutavat hipit, ühte kahe õllekõhu ja S-suuruses maikaga klouni zonglöörimas, ühte blondi metsjeesust ennustusi pakkumas ja mida kõike veel. Kirju on see issanda loomaaed ma ütlen. Aga ilus oli, ei kahetse, vähemalt praegu enam mitte.

Kui tuur läbi sai anti paariks tunniks vabad jalad ja looooomulikult maandusime meie kolmekesi esimeses ettejuhtuvas jäätisekohvikus. Minul jäi pool söömata, Kevin P sai oma sinisest nätsukommijäätisest sinised hambad ja Kevin R, tema oli oma apelsinijäätisega väga rahul :)
Pool tunnikest kohustuslikku suveniirikraami kammides ja nii maandusime kohtumiskohas, et lihtsalt olla.

Olemine oli mõnna, ei ma üldse ei kiitle aga paremat reisiseltskonda poleks osanud valida ;). Need kaks küll otsustasid omavahel, et pistavad ühe tuvi kaasaantud lõunakarpi kodustele kingituseks ja ärandavad järgneva ettejuhtuva koeranunnuka (oli vist pomerjaani tõug, aga võin eksida) aga lõppkokkuvõttes jäid kõik koerad ja tuvid sinna kus olid ja tuleb välja, et lapsed polegi nii hirmsad inimeselomad kui õpetajatele tunduda võivad. Minu omad vähemalt mitte. Aitähh Kevinid, teiega on väga tore, ausalt ;)

Kuid lõpuks pidi ikka kokkusaamisaja kell kukkuma ja tradistsionilise türklaste hilinemise järel alustasime bussisõitu. Sedapuhku oli õpetaja uni nakanud lastele nagu juba mainitud sai.
Koduteel sai buss veidi vihma kuid voodisse jõudsime kõik kuiva jalaga. :)

Ja nii lõppes teisipäev, et võiks alata kolmapäev.

Algas see hilinenud tervituskontserdiga. Et ikka kõik külalised näeksid, sest Sloveenia saabus ûleeile väga hilja.

Aga kontsert oli vägev. See kool kus me oleme, Lieporiu gümnaasium on gümnaasium kus on lapsed 10-12 klassis ja neid on sadu. Kool on suur ja karbi kujuline nagu nad väidavad (ma pakun pigem hulknurka) ja võimalused on siin head. Meile esinesid rahvatantsijad, lauljad, peotantsijad, 20nepealine kooli bänd ja no vägev oli. Siiani minu lemmik vastuvõtt.

Kuid seegi sai läbi, et siirduda kohalikku turmismiatraktsiooni, Leiva tallu. See on selline hektariline maalapikene keset tööstushooneid kus on tuuleveski ja vana majakene vanaaegse sisustuse ja kolme kitsega. Tädikene rahvariietes rääkis soravas inglise keeles kuidas vanasti leiba tehti ja mis tähendused sellel kõigel olid ja kui ikka väkk leiba tegid siis mehele ei saanud jne. Saime ka meie proovida. Igaüks tegi endale pätsikese ja peale pooletunnist ootamist (loe: kitsepaitamist, karuselli seljas elamist, peaga vastu posti lendamist ja kiikumist ja mida kõike veel) olid soojad leivad valmis ja sai minna kooli lõunat sööma. Kevin P-l muhku ei tuvastanud, seega on oletused peapõrutusest enneaegsed :) eks ta ise räägib kuidas asi oli, kui mäletab :D

Koolis kõht lõunat täis, suundusime töötuppa. Erinevate katsetuste alusel näidati mida kõike ja kui palju sisaldab keefir, kodujuust ja kurk. Pole keemik, ärge rohkem küsige.

See sissejuhatus viis selleni, et pool külaliste rühmast hakkas roosat Leedu suppi tegema ja pool hakkas Leedu kohupiimapontsikuid tegema. Me kolmekesi saime selle parema poole ;)

Aga jah, muna lahti lüüa hästi ei oska, vispeldada hästi ei oska, supi- ja teelusikal hästi vahet ei tee aga õlis pontsikute keeramises on mu poisid maailmameistrid ;) müts maha, meie rühma pontsikud olid ju võidu väärilised ;)

Kõht roosat suppi ja pontsikuid täis oli tiitšeritel väike koosolek ja peale seda ootas meid Ruta.
Mis on Ruta küsite? Eks ikka Leedu üks parimaid šokolaaditehaseid mis asub siinsamas Siauliais. Fatzer pidi poiste arvates selle kõrval jura olema kus vaadati vaid filmikest  ja sai vaid kommi maitsta ja isegi vett ei antud. Siin aga algas ringkäik korraliku muuseumitutvustusega, siis oli väga asjalik filmike ja siis sa tavaari täis laua taga ise endale niipalju erinevaid komme kaasa teha kui soovi oli (loe:materjali jätkus, ja seda jätkus).
Loomulikult rändas midagi ka põske ja siis võis vett võtta nipalju kui soovi oli.

Ja nii see päevake lõppes, osad läksid šoppama, osad uisutama (loodan, et ilma muhkudeta), osad restoraaani ja üks ullike siirdus ilma nutiseadme / kaardita Leedu suuruselt teises linnas pipragaas Keeni kodus riiulil umbestäpselt selles suunas hotelli poole.
Kas ma pole öelnud, et pole hea orienteeruja. No problems :)  olen oma voodikeses, ilma ühegi valesammuta.

Ja homme ootab meid Palanga :D jaa, ja mina ootan Palangat kaa.

PS! Tahtsin aga rääkida natuke oma hotellitoast. Tuba ise on kuskil iks teed pidi neljandal korrusel kuid maja ausõna on kahekorruseline. Väljanägemine on esmapilgul väga hea, kuid mind valdas küsimus, et kuidas ma küll siia tuppa õhku saan. Eksisteerib mul vaid 2 katuseakent ja kohe voodi kohal. Ja ka parima tahtmise juures ei ulatu mööda mööblit ronides käepidemeni. Ja siis täna hommikul avastasin, et nurgas seisab üks kahtlane konksuga toigas. Polnud geeniust vaja, et selle otstarve välja selgitada, nüüd on õhku niiet tapab ;)

Siit moraal, tuleb ikka tähele panna mis nurgas seisab.

Järgmise korrani!

No comments:

Post a Comment