Osbaniibu, osmaniibu!
Või mis iganes moodi seda kuuevarbaliste tähelepanu kirjutatakse.
Igatahes on projekti "Teaduslabor köögis" eelviimane kohtumisreis alanud. Hetkel kirjutan seda postitust Istambuli lennujaamas. Aega on veel 2 tundi niiet targem on midagi tarka teha. Kuna internet siin nõuab mingisuguseid kahtlasi salasõnasid siis postitada veel ei saa, kuid selleks ajaks kui mõned silmad seda siin loevad on järelikult internetimaailmaga ühendus loodud.
Alustame algusest. Kolm musketäri, koosseisus Triinu ja Aili ja Anete-Eliise alustasid oma sõitu Laadi bussipeatusest kell 11 pühapäeva hommikul.
Käis esimene väike pauk (ei, mitte avarii) ja vähemolulisematel põhjustel sai meie ratsuks Aili Kia-masin. Paak pilgeni ning sõit võis alata.
Aili pani isegi kuskil Läti kandis prillid päge, et paremini sõita näeks ;) ja nägime. Mairo gepsi asemel ajas asja roosa Samsung mis Riiga sisse sõites muidugi loobus teed näitamast. Otseloomulikult just siis kui kõige rohkem vaja.
Vagur ja püüdlikult abivalmis õpilane tagapingil ning veidi omajagu närvis vene keele õps rooli taga said mõlemad kergemalt hingata kui inka õps pärast kerget valepööret rooli oma kätte käsutas. Tsiteerin, "Võttis auto nagu vana safjor kunagi ja sõitis nagu oleks professional."
:) lennujaam sai leitud ja auto sai pargitud. 4 euri päev ja muret ei miskit.
Lidostas kohal ja siis käis teine pauk. Miks pole meie lendu seal kus ta olema peaks???? Paanika.
Ja mis selgus, vahendaja kelle käest piletid ostsin kas ei kirjutanud teadet või läks see kuhugi kust minu pedagoogiline aju seda leida ei suuda. Anyway, lend kolm tundi edasi lükatud.
Ei noh, mis seal ikka. Kes kannatab see kaua elab. Ja õige lennu peale jõuab. Väike dinee ja tegelikult oli päris mõnus aega mööda saata ja mööduvaid inimesi ning nende aksessuaare komenteerida (heas usus, et eesti keele mõistjaid ehk väga ligiduses pole :D).
Avanesid siis registreerimisväravad ja käis kolmas pauk (seda ma muidugi kartsin, et kaks ilma kolmandata ei jää).
Jah, Teie lend Riia-Istambul väljub 18.45. Piiks, piiks ja teie lend Istambul- Antalya väljub kell 19.00. ??????????
Olen m midagi maha maganud või on vahepeal leiutatud teleporteerumine.
Ei. lihtsalt suur segadus on sündinud.
Kalpsadi, kalpsadi Turkish Airlinesi kontorisse aru pärima. Ja teate ma ütlen, ON oma nime väärt. Ja kôiki kiidusõnu mida kuulnud olen. Missugune suhtumine, missugune teenindus, missugune inimlikkus. Kõik sai korda ja kuigi vahepeal ilmnes, et tagasisõidupilet mille mina olin ostnud 9ndaks aprilliks kehtis hoopis 8sanda kohta, läks kõik ometgi väga hästi. Lennud said muudetud, ja kõike seda ilma lisatasudeta. Super, super, super nagu ma ka kohapeal kiitustega kitsi polnud.
Ja sellega saime oma mured lahendatud ja kenasti lennukisse. Eliisel esimene lendamine ja põnevus oli näost näha, ja nauding. Tubli laps, mul on hea meel, et kaasa said ;)
.......
Blogi jätkub nüüd juba Antalyast.
Lennud möödusid hästi. Kõik manustatu jäi sinna kuhu pidi ja kujutate ette, Istambuli lennujaam polegi nii sur kui Frankfurt (minu suurim hirm), kolm tundi lennujaamas läks nagu naksti. Riias ühines meiega veel ka Leegu grupp ja nii me siis kuuekesi jalutasime ja otsisime kohata kuhu saame..... oma kannid jälle maha parkida :D
Ja saime ka Antalyasse kohale. Teenindus lennukis superluks, süüa sai ka kogu raha eest. Ei ûhtegi halba sõna. Eliisel küll hakkasid kõrvad lõpuks valutama kuid see kõik on praegu juba möödanik.
Antalya oli öösel mõnusalt soe. Meid sõidutas Eliise võõrustaja oma isaga (ei saa mitte mainimata jätta, et viimase peal VW Touraegiga - hele sisu, nahkistmed, mmmmm. Kallis, millal poodi läheme, naine tahab uut autot???
Sõit kulges kiirelt, kuigi kahtlasel kombel lülitati auto iga punase tule taga seisma, et see siis rohelise tulles uuesti käima keerata. Äkki mingi säästureziim???
Jõudsime siis hotelli. Mmmmm, ponksud poisid kohe kohvrite juurde, fuajee kümneid valgeid diivaneid ja lilli ja kommilaudu täis, vastuvõtus veel ponksumad valges riietuses poisid ja nalja nabani - VALE HOTELL :D :D :D
Lõpuks jõudsime õigesse kohta ja kõik lahenes. Eliise siirdus edasi oma sihtkohta ja meil Ailiga oli käes nokaut.
.....
Kerge kolm tundi und, pool tundi silmade lahti kangutamist ja peale kiiret dušši läksime hommikust sööma.
Sa pühade vahe mida hommikusööki. Ei oska kohe kust seinast alustada. Kümned ja kümned ja kümned valikud. Ei hakka teid siin menüüga kadedaks tegema aga 5e tärni hottell peaks olema ;)
Tegelt leppisime Ailiga kokku, et parem on kõigile rääkida, et pole siin üldse nii hea kui arvata võiks, niiet Antalya sakib sajaga sõbrad. (kes seda usub on durakas)
"Väike" hilinemine bussi poolt, nagu ikka türklastel kombeks ja sõit kooli läks lahti.
Ja Jeesus Maria ma ütlen. Ma ei imesta enam miks need kohalikud siin hilinevad. Kerge jalutuskäik oleks ka meie "sõidu" kõrval sprindina paistnud.
Ummikud! Ummikud ma räägin. Liiklusmärke ei tunnistata, kes ees see mees ja alati pole see suurema eesõigus ja muudkui tuut ja tuut ja tuut ja tuut ja....
Üllataval kombel oli väga vähe mõlkis autoosasid paista. Aga autod on siin puhtad, väga puhtad. Kas see tuleb sellest, et need kes ummikus ei viitsi istuda istuvad autopesulates ei tea. Kuid nii on.
Aga lõpuks, pärast 15teise minutilise jalutuskäigu läbimist tunnise autosõiduga jõudsime kooli. Vastvõtt oli roosiline. sõna otseses mõttes, lapsed roosidega vastas ja igale õis näppu. Mis lillest edasi sai, see enam ei huvitanud kedagi, minu õieke sai mälestuseks ühe raamatu vahele pistetud.
Järgnes direktsooni vastuvõtt ja eeskava.
Vahemärkus, Eliise on superrahul.
Direktsiooniga sai kiirelt ühele poole kuid see eeskava. Oi jeerum. Miks on vaja põhimõtteliselt ühte ja sama tantsu kümme korda tantsida. Ma saan aru, et armas ja kena ja nunnud lapsed kes isetegevust teevad aga liigutused olid ju kõik ühed ja samad.
Aga no mis ma siin virisen, ise ei suutnud silmigi lahti hoida, et ärkvel püsida.
Õnneks ikka õhtuni ei läinud ja peetud sai esimene õpside koosolek oma vaidlemiste ja muuga.
Peale seda GMOdest jutustav onkel muidugi andis oma parima, et mind taas uinutada kui ikka veel ei läinud õnneks.
Ja käes oligi SHOPPAMISE aeg :D ostukeskusesse ja 2 tundi aega. Tund ja meil oli juba valma. No mis sa ikka ostad kui midagi osta pole. Keskus kõik brändide poode täis (ei ma ei räägi alkoholist). Paar asjakest küll kotti rändasid kuid õnneks muud midagi.
Õhtusöök aga tehti välja ja ilmselt eesmärgiga külalised lõhki sööta. Kõik kohalikud toidud ja värgid ja särgid ja üks paras oigamine järgnes sellele.
Ei ega me ei kurda :D söök oli hea, mitmel moel tehtud köögiviljad ja lammas ja kõrvitsamagustoit ja vedel luuüdi ja basiiliku jogurtijook ja maaaaaru kange türgi tee ja nii edasi vaarusime bussi.
Vahepeatus teeklaaside ostmiseks jääb esialgu osaliste teada ;)
Ja nii me siis hotellis tagasi oleme. Kes endiselt võitlemas unega, kes jalapakkudel ringi liikumas. Homme ootab uus päev ja uued seiklused, küllap kuulete neist teiegi.
Head ööd :)
Või mis iganes moodi seda kuuevarbaliste tähelepanu kirjutatakse.
Igatahes on projekti "Teaduslabor köögis" eelviimane kohtumisreis alanud. Hetkel kirjutan seda postitust Istambuli lennujaamas. Aega on veel 2 tundi niiet targem on midagi tarka teha. Kuna internet siin nõuab mingisuguseid kahtlasi salasõnasid siis postitada veel ei saa, kuid selleks ajaks kui mõned silmad seda siin loevad on järelikult internetimaailmaga ühendus loodud.
Alustame algusest. Kolm musketäri, koosseisus Triinu ja Aili ja Anete-Eliise alustasid oma sõitu Laadi bussipeatusest kell 11 pühapäeva hommikul.
Käis esimene väike pauk (ei, mitte avarii) ja vähemolulisematel põhjustel sai meie ratsuks Aili Kia-masin. Paak pilgeni ning sõit võis alata.
Aili pani isegi kuskil Läti kandis prillid päge, et paremini sõita näeks ;) ja nägime. Mairo gepsi asemel ajas asja roosa Samsung mis Riiga sisse sõites muidugi loobus teed näitamast. Otseloomulikult just siis kui kõige rohkem vaja.
Vagur ja püüdlikult abivalmis õpilane tagapingil ning veidi omajagu närvis vene keele õps rooli taga said mõlemad kergemalt hingata kui inka õps pärast kerget valepööret rooli oma kätte käsutas. Tsiteerin, "Võttis auto nagu vana safjor kunagi ja sõitis nagu oleks professional."
:) lennujaam sai leitud ja auto sai pargitud. 4 euri päev ja muret ei miskit.
Lidostas kohal ja siis käis teine pauk. Miks pole meie lendu seal kus ta olema peaks???? Paanika.
Ja mis selgus, vahendaja kelle käest piletid ostsin kas ei kirjutanud teadet või läks see kuhugi kust minu pedagoogiline aju seda leida ei suuda. Anyway, lend kolm tundi edasi lükatud.
Ei noh, mis seal ikka. Kes kannatab see kaua elab. Ja õige lennu peale jõuab. Väike dinee ja tegelikult oli päris mõnus aega mööda saata ja mööduvaid inimesi ning nende aksessuaare komenteerida (heas usus, et eesti keele mõistjaid ehk väga ligiduses pole :D).
Avanesid siis registreerimisväravad ja käis kolmas pauk (seda ma muidugi kartsin, et kaks ilma kolmandata ei jää).
Jah, Teie lend Riia-Istambul väljub 18.45. Piiks, piiks ja teie lend Istambul- Antalya väljub kell 19.00. ??????????
Olen m midagi maha maganud või on vahepeal leiutatud teleporteerumine.
Ei. lihtsalt suur segadus on sündinud.
Kalpsadi, kalpsadi Turkish Airlinesi kontorisse aru pärima. Ja teate ma ütlen, ON oma nime väärt. Ja kôiki kiidusõnu mida kuulnud olen. Missugune suhtumine, missugune teenindus, missugune inimlikkus. Kõik sai korda ja kuigi vahepeal ilmnes, et tagasisõidupilet mille mina olin ostnud 9ndaks aprilliks kehtis hoopis 8sanda kohta, läks kõik ometgi väga hästi. Lennud said muudetud, ja kõike seda ilma lisatasudeta. Super, super, super nagu ma ka kohapeal kiitustega kitsi polnud.
Ja sellega saime oma mured lahendatud ja kenasti lennukisse. Eliisel esimene lendamine ja põnevus oli näost näha, ja nauding. Tubli laps, mul on hea meel, et kaasa said ;)
.......
Blogi jätkub nüüd juba Antalyast.
Lennud möödusid hästi. Kõik manustatu jäi sinna kuhu pidi ja kujutate ette, Istambuli lennujaam polegi nii sur kui Frankfurt (minu suurim hirm), kolm tundi lennujaamas läks nagu naksti. Riias ühines meiega veel ka Leegu grupp ja nii me siis kuuekesi jalutasime ja otsisime kohata kuhu saame..... oma kannid jälle maha parkida :D
Ja saime ka Antalyasse kohale. Teenindus lennukis superluks, süüa sai ka kogu raha eest. Ei ûhtegi halba sõna. Eliisel küll hakkasid kõrvad lõpuks valutama kuid see kõik on praegu juba möödanik.
Antalya oli öösel mõnusalt soe. Meid sõidutas Eliise võõrustaja oma isaga (ei saa mitte mainimata jätta, et viimase peal VW Touraegiga - hele sisu, nahkistmed, mmmmm. Kallis, millal poodi läheme, naine tahab uut autot???
Sõit kulges kiirelt, kuigi kahtlasel kombel lülitati auto iga punase tule taga seisma, et see siis rohelise tulles uuesti käima keerata. Äkki mingi säästureziim???
Jõudsime siis hotelli. Mmmmm, ponksud poisid kohe kohvrite juurde, fuajee kümneid valgeid diivaneid ja lilli ja kommilaudu täis, vastuvõtus veel ponksumad valges riietuses poisid ja nalja nabani - VALE HOTELL :D :D :D
Lõpuks jõudsime õigesse kohta ja kõik lahenes. Eliise siirdus edasi oma sihtkohta ja meil Ailiga oli käes nokaut.
.....
Kerge kolm tundi und, pool tundi silmade lahti kangutamist ja peale kiiret dušši läksime hommikust sööma.
Sa pühade vahe mida hommikusööki. Ei oska kohe kust seinast alustada. Kümned ja kümned ja kümned valikud. Ei hakka teid siin menüüga kadedaks tegema aga 5e tärni hottell peaks olema ;)
Tegelt leppisime Ailiga kokku, et parem on kõigile rääkida, et pole siin üldse nii hea kui arvata võiks, niiet Antalya sakib sajaga sõbrad. (kes seda usub on durakas)
"Väike" hilinemine bussi poolt, nagu ikka türklastel kombeks ja sõit kooli läks lahti.
Ja Jeesus Maria ma ütlen. Ma ei imesta enam miks need kohalikud siin hilinevad. Kerge jalutuskäik oleks ka meie "sõidu" kõrval sprindina paistnud.
Ummikud! Ummikud ma räägin. Liiklusmärke ei tunnistata, kes ees see mees ja alati pole see suurema eesõigus ja muudkui tuut ja tuut ja tuut ja tuut ja....
Üllataval kombel oli väga vähe mõlkis autoosasid paista. Aga autod on siin puhtad, väga puhtad. Kas see tuleb sellest, et need kes ummikus ei viitsi istuda istuvad autopesulates ei tea. Kuid nii on.
Aga lõpuks, pärast 15teise minutilise jalutuskäigu läbimist tunnise autosõiduga jõudsime kooli. Vastvõtt oli roosiline. sõna otseses mõttes, lapsed roosidega vastas ja igale õis näppu. Mis lillest edasi sai, see enam ei huvitanud kedagi, minu õieke sai mälestuseks ühe raamatu vahele pistetud.
Järgnes direktsooni vastuvõtt ja eeskava.
Vahemärkus, Eliise on superrahul.
Direktsiooniga sai kiirelt ühele poole kuid see eeskava. Oi jeerum. Miks on vaja põhimõtteliselt ühte ja sama tantsu kümme korda tantsida. Ma saan aru, et armas ja kena ja nunnud lapsed kes isetegevust teevad aga liigutused olid ju kõik ühed ja samad.
Aga no mis ma siin virisen, ise ei suutnud silmigi lahti hoida, et ärkvel püsida.
Õnneks ikka õhtuni ei läinud ja peetud sai esimene õpside koosolek oma vaidlemiste ja muuga.
Peale seda GMOdest jutustav onkel muidugi andis oma parima, et mind taas uinutada kui ikka veel ei läinud õnneks.
Ja käes oligi SHOPPAMISE aeg :D ostukeskusesse ja 2 tundi aega. Tund ja meil oli juba valma. No mis sa ikka ostad kui midagi osta pole. Keskus kõik brändide poode täis (ei ma ei räägi alkoholist). Paar asjakest küll kotti rändasid kuid õnneks muud midagi.
Õhtusöök aga tehti välja ja ilmselt eesmärgiga külalised lõhki sööta. Kõik kohalikud toidud ja värgid ja särgid ja üks paras oigamine järgnes sellele.
Ei ega me ei kurda :D söök oli hea, mitmel moel tehtud köögiviljad ja lammas ja kõrvitsamagustoit ja vedel luuüdi ja basiiliku jogurtijook ja maaaaaru kange türgi tee ja nii edasi vaarusime bussi.
Vahepeatus teeklaaside ostmiseks jääb esialgu osaliste teada ;)
Ja nii me siis hotellis tagasi oleme. Kes endiselt võitlemas unega, kes jalapakkudel ringi liikumas. Homme ootab uus päev ja uued seiklused, küllap kuulete neist teiegi.
Head ööd :)
Comments
Post a Comment