Hommik hakkas täna väga imeliselt. Äratus viis minutit enne kuut. Küsite miks? Sellepärast, et oli ju vaja minna päikesetõusu vaatama. Tipatapa üle tee ja natuke ootamist ning sealt see päikeseketas välja vupsaski :) Väga kaunis oli.

Liskas said ka jalad Vahemerre kastetud :) vesi ma pakun oli kuskil 18 kraadi niiet kui oleks suurem isu olnud, siis oleks ka korraks üleni sisse roninud. Isu ei olnud.
Aga tehtud sai ja ei kahetse.

Seejärel hommikusöök ja riidesse ning oh seda ilmaimet, buss oli 5 minutit enne õiget aega kohal. Sõit Alanyasse võis alata. Sõit kestis ikka üle kahe tunni ja silmakenegi kiskus vahepeal looja, kuid mida lähemale jõudsime, seda ärksamaks muutusime. Ja imestasime, et missuguseid hotelliüllitisi küll ära ei tehta. Üks ilusam kui teine. Ja nõnda üle saja kilomeetri, hotell hotellis kinni.

Kõigepealt oli väike peatus sõsarkoolis. Erakool, aastamaks 5000 euri ja ruumi tuhande ühesajale. Kohalik direktor pakkus küpsist ja Türgi teed ja andis ka väikse kingituse kaasa. Tore oli.

Värskendus tehtud, ootas meid Alanya kindlus. Issand kui ilus see linn ikka on. Tee kindlusesse (mis otseloomulikult asub ikka võimalikult kõrge mäe tipus) kulges mööda kitsaid teekesi ja kurvikesi, mööda pöörastest autojuhtidest. Hinge kinni pidades jõudsime kohale ja ega siiski hingata veel ei saanud. Vaade oli võr-ra-tu!

Sõnad lihtsalt puuduvad, seda peab ise nägema.

Veidi aega ringi vaatamiseks ja sama käänuline tee viis ka alla. Et siis jälle üles sõita. Alanya karstikoopa juurde. Väljast suured ja vägevad kaljud ja miljonivaade. Sees piisas mulle paarikümnest meetrist, et aru saada - olen näinud sada korda paremat asja. Aasta tagasi, Sloveenias, Postojna koobastes. Ma lubasin, et kunagi lähen sinna tagasi, ja lähen ka, pange tähele!

Koopast väljas ootas meid taaskord buss, et mäest alla sõita. Sööma. Oru põhjas leidsime ühe veekogu ääres restorani moodi asjanduse ja asutasime ennast ühte nn telki patjade peale tellitud kanasašlõkki ootama. Kann jäi kangeks küll aga tore oli. Külje all ujusid ahned pardikesed ja kärestikust üritasid üles saada vaprad kalakesed (tulutult). Söök oli hea ja aeg möödus lennates. Liigagi. Niiet oodatud (vähemalt enamuse poolt) shoping jäeti ära ja asuti koduteele.

Lõpuks, napilt enne üheksat jõudsime hotelli. Ja päevake sai punkti proovipakkimisega. Hetke seisuga lisakohvrit pole vaja, see seis võib aga homme muutuda :)

Mis veel. Ma ei tea kes neile Türklastele load andis. Meie bussijuht oli väga tore ja osav aga kõik ülejäänud. Sõita ei oska, joonte vahel pole seda mingil põhjusel vaja teha, pidevjoon pole mingi joon, ette nähtud kahe sõidurea asemel pole probleemi neli moodustada ja üldse on tore mööda jooni sõita nii, et keegi mööda ei saa.

Rollerijuhid kiivrit ei kanna (valdav enamus), sõidavad 90nega autoda vahel nagu muuseas ja kui vaja siis on ka kõnnitee kuningad. Napakad ma ütlen. Ja kõik see tuututamine ja piipitamine ja signaalitamine. Ühed lollakad tahtsid üle kiirtee ka joosta. Kas see neil õnnestus, ei tea.
Kolme avariid nägime ka. Ühe puhul oli meedik ametis ka elustamisega. Loodame väga, et läks õnneks.

Aga banaaniistandusi nägime, kohalikke kitsi-lambaid nägime, meeletutes kogustes apelsinipuid nägime. Ja mägesid, ilusaid, suuri mägesid. Muna"mägi" on nende kõrval lihtsalt üks kivi.

Tegelikult on meil ikka tihe ja hea programm kokku pandud, mõni ime siis, et see venib. Aga venimine on lõunamaale omane ja nii me siis venime edasi. Venime seni kuni ülehomme kodu poole venima hakkame.

Head ööd!