Tere õhtust.
Tagasi taas. Tänane päev lõppes kell üheksa. Ikka õhtul, õhtul. Pidi lõppema seitse aga no mis see paar tundi siia sinna ära ei ole eksju. Meeee oleme lõunas, meeeil on aega küll.
Aga ma vannun kui tänu neile hilinemistele jäävad meil tasuta õhtusöögid ja hinna sees olevad spaad ja saunad proovimata. Vannun, kohe maapõhja vannun need türklased.
Aga enne kui vandumiseks läheb, siis tänasest päevast ka.
Algas see koolis, taaskord pooletunnise hilinemisega, kuid algas. Töötoaga. Lapsed tegid katseid. Äädika ja küpsetuspulbri ja seebi ja värvainetega ja millegi muuga ka. Ma pole keemik, ma ei tea millega. Aga lõpuks olid lauad värvilisi vulkaane täis, see oli vinge, nalja sai.
Peale katsetusi kerge kohvi (ja uskuge mind kui ma ütlen, et Türgi kohvi on kõike muud kui kerge) ja siis pärast väikest jalutuskäiku ootas meid Euroopa suurim tunnel akvaarium. Mul pole muud öelda kui, et Helsingi SeaLife on selle kõrval kulles. Lihtsalt nii vinge oli. Akvaariumeid kümneid ja suuremaid ja hiiglaslikumaid ja paksult igasugu kalu täis. Ja tunnel oli ikka tunneli nime väärt.
Peale tunnelit ootas samas keskuses 4D kino merepõhjast - puhas jura, minu 3D prillid ei töötanud ja süda läks pahaks ja oligi kõik.
Kerge põige ka roomajate majja ei pakkunud suurt pinget, tehtud, nähtud.
Siis bussiga koolimajja lõunat sööma. Kõht sai täis, guljaššist ja võdisevast riisist. Kanasupi esimene lonks ei tahtnud minul aga alla minna - sööks nagu vedelat tatti. Aga Aili seeeest vitsutas mõnuga :D rohkem ei kommenteeri.
Kõht täis suundusime vanalinna ja enne paadisõitu anti meile poolteist tundi, et rahakotti kergendada. Nohhh. Mis ma oskan öelda, hotelli jõudsid tagasi kaks koormaeeslit.
Kogemus, kitsad keerduvad tänavakesed, paksult igasugu poekesi täis ja kõik tahavad, et sa just nende juurde sisse astud. No päris mitmesse astusime kaa. Nalja sai. Üks onkel vist solvus ja kui ma tema 50ne eurost "firma" kotti kümnega tahtsin osta, pakkus mulle selle hinna eest vaid väikest rahakotti. Ja sinna ta minust jäi.
Ameeriklasest Antalyas elav personal shopper kaasas liikusime rahulikult sadama poole. Ikka poekesest poekesse. Kui nüüd küsite, mis me siis ostsime, siis unistage edasi. Ehk ootate meid nii rohkem koju :) kannatust kallikesed, kõigile on ikka midagi. Võibolla ;)
Pea pool tundi enne õiget aega olid meil jäsemed vabast ruumist otsas ja kuumust aitas peletada värskelt pressitud greibimahl (Aili granaatõun oli parem!).
Parkisime end aga renditud laevale, et nautida 45 minutit Antalyat merelt. Mõnna, tuuleke juustes ja pehme tagumikualune ja vaade. Idüll, mis muud.
Kuna randumise hetkeks olid kõik päris väsinud siis järgnev jalgsimatk treppidest ÜLES tekits vaid urinaid. Kuskilt tagant poolt kostis Horvaatia aktsendiga ka Shaisze (see on saksa keel kui keegi ei tea).
Ähkisime mis me puhkisime aga tuhat (more or less) trepiastet hiljem jõudsime kohalikku kultuuri dialekti keskusesse. (okei, äkki päris tuhandet trepiastet polnud, ma väga ei lugenud).
Seal räägiti meile mida muust kultuurist inimesed Antalyas teevad ja üks Mustafa nimeline onu mängis meile pilli ja laulis. Pakuti ka täidetud viinamarjalehti ja mingit suppi ja baklavaad (lehttaigen vedela suhkrulögaga annab ehk pildi).
Peale seda 5minutiline jalutuskäik (mis ikka traditsionnide järgi venis pooletunniseks) ja buss sõidutas meid taas hotelli.
Ailil on päris nutikas telefon, ütles, et käisime peaaegu 12 TUHAT sammu.
Uskuda või mitte? Kuid vaadates juuresolevat pilti kus ühel löövad jalad tuld välja ja teine südamest norskab, siis tehke omad järeldused. :) PS! Mina veel ei maga ;)
Aga kohe lähen. Naaber mul siin pidi omi mõtteid jagama mida kirja panna kuid pole hetkel kontaktivõimeline. Niietsiis homseni ;)
Tagasi taas. Tänane päev lõppes kell üheksa. Ikka õhtul, õhtul. Pidi lõppema seitse aga no mis see paar tundi siia sinna ära ei ole eksju. Meeee oleme lõunas, meeeil on aega küll.
Aga ma vannun kui tänu neile hilinemistele jäävad meil tasuta õhtusöögid ja hinna sees olevad spaad ja saunad proovimata. Vannun, kohe maapõhja vannun need türklased.
Aga enne kui vandumiseks läheb, siis tänasest päevast ka.
Algas see koolis, taaskord pooletunnise hilinemisega, kuid algas. Töötoaga. Lapsed tegid katseid. Äädika ja küpsetuspulbri ja seebi ja värvainetega ja millegi muuga ka. Ma pole keemik, ma ei tea millega. Aga lõpuks olid lauad värvilisi vulkaane täis, see oli vinge, nalja sai.
Peale katsetusi kerge kohvi (ja uskuge mind kui ma ütlen, et Türgi kohvi on kõike muud kui kerge) ja siis pärast väikest jalutuskäiku ootas meid Euroopa suurim tunnel akvaarium. Mul pole muud öelda kui, et Helsingi SeaLife on selle kõrval kulles. Lihtsalt nii vinge oli. Akvaariumeid kümneid ja suuremaid ja hiiglaslikumaid ja paksult igasugu kalu täis. Ja tunnel oli ikka tunneli nime väärt.
Peale tunnelit ootas samas keskuses 4D kino merepõhjast - puhas jura, minu 3D prillid ei töötanud ja süda läks pahaks ja oligi kõik.
Kerge põige ka roomajate majja ei pakkunud suurt pinget, tehtud, nähtud.
Siis bussiga koolimajja lõunat sööma. Kõht sai täis, guljaššist ja võdisevast riisist. Kanasupi esimene lonks ei tahtnud minul aga alla minna - sööks nagu vedelat tatti. Aga Aili seeeest vitsutas mõnuga :D rohkem ei kommenteeri.
Kõht täis suundusime vanalinna ja enne paadisõitu anti meile poolteist tundi, et rahakotti kergendada. Nohhh. Mis ma oskan öelda, hotelli jõudsid tagasi kaks koormaeeslit.
Kogemus, kitsad keerduvad tänavakesed, paksult igasugu poekesi täis ja kõik tahavad, et sa just nende juurde sisse astud. No päris mitmesse astusime kaa. Nalja sai. Üks onkel vist solvus ja kui ma tema 50ne eurost "firma" kotti kümnega tahtsin osta, pakkus mulle selle hinna eest vaid väikest rahakotti. Ja sinna ta minust jäi.
Ameeriklasest Antalyas elav personal shopper kaasas liikusime rahulikult sadama poole. Ikka poekesest poekesse. Kui nüüd küsite, mis me siis ostsime, siis unistage edasi. Ehk ootate meid nii rohkem koju :) kannatust kallikesed, kõigile on ikka midagi. Võibolla ;)
Pea pool tundi enne õiget aega olid meil jäsemed vabast ruumist otsas ja kuumust aitas peletada värskelt pressitud greibimahl (Aili granaatõun oli parem!).
Parkisime end aga renditud laevale, et nautida 45 minutit Antalyat merelt. Mõnna, tuuleke juustes ja pehme tagumikualune ja vaade. Idüll, mis muud.
Kuna randumise hetkeks olid kõik päris väsinud siis järgnev jalgsimatk treppidest ÜLES tekits vaid urinaid. Kuskilt tagant poolt kostis Horvaatia aktsendiga ka Shaisze (see on saksa keel kui keegi ei tea).
Ähkisime mis me puhkisime aga tuhat (more or less) trepiastet hiljem jõudsime kohalikku kultuuri dialekti keskusesse. (okei, äkki päris tuhandet trepiastet polnud, ma väga ei lugenud).
Seal räägiti meile mida muust kultuurist inimesed Antalyas teevad ja üks Mustafa nimeline onu mängis meile pilli ja laulis. Pakuti ka täidetud viinamarjalehti ja mingit suppi ja baklavaad (lehttaigen vedela suhkrulögaga annab ehk pildi).
Peale seda 5minutiline jalutuskäik (mis ikka traditsionnide järgi venis pooletunniseks) ja buss sõidutas meid taas hotelli.
Ailil on päris nutikas telefon, ütles, et käisime peaaegu 12 TUHAT sammu.
Uskuda või mitte? Kuid vaadates juuresolevat pilti kus ühel löövad jalad tuld välja ja teine südamest norskab, siis tehke omad järeldused. :) PS! Mina veel ei maga ;)
Aga kohe lähen. Naaber mul siin pidi omi mõtteid jagama mida kirja panna kuid pole hetkel kontaktivõimeline. Niietsiis homseni ;)
Comments
Post a Comment