Tere hommikust Biljest
Kuna eile õhtul oli voodi kutsuvam kui trükkimine siis saabub esimese päeva ülevaade väikese hilinemisega. Annate andeks, teil ei jää muud üle :)
Nimelt, mis siis toimub eksju. Olen saabunud Horvaatiasse. Siin toimub järgneva, nüüd küll juba nelja päeva jooksul kolmas projektikohtumine ettevõtmisele "Teaduslabor köögis". Üksi ma ei julgenud tulla seega võtsin kaasa meie algklassideõpetaja Katrini. Tundub, et oli hea valik ;)
Reis algas eile kell kolm Tõrvast. Mina ühinesin suure rutuga pool neli. Siinkohal näpunäide. Kui on ikka vaja äratus panna poole kolmeks ei tasu sisse trükkida 3:30. :) aga jõudsin, napilt. *Mairo, ilma sinuta oli nii imelik :) ei suitsupause, ei lund ega kiilasjääd.
Suvekleit seljas ja päikeseprillid kotis leidsime ennast õige kiiresti Riiast. Ja õige lennuki leidsime ka üles. Ei tea kas mängisid rolli rahustid ja iiveldusrohi või nn äiklassis istumine aga nii meeldivat lendu pole mul varem olnud. "Mugaval" lennukiistmel sai isegi magada. Aitähh Katrin, et olid nõus istmeid vahetama, olen teinekordki nõus saba nina vastu vahetama :)
Jõudsime Viini ja seal sadas lund. No, mitte päriselt aga niimoodi paistis küll. Mingisuguse puu (puhas eeldus) needsamused noh teate küll lendasid õhus ringi nagu ilusad heljuvad lumehelbekesed. Aga tund ja peale läksid kiiresti ja varsti suundusime järgmise lennu peale mis meid Zagrebisse viis. Suur oli minu "rõõm" kui leidsime eest Propelleri. Võite juba kujutada mis tore tunne kõhus tekkima hakkas. Aga ei, seekord oskas vist piloot lennata ja minu meeldiv reis jõudsis ilusti Horvaatia pealinna (ps, salaja võtsin veel ühe iiveldusrohu sisse aga see ei saanud ju ometi mõjuda ;)).
Ning hurraaaa, meie pagas oli koos meiega (palun aidake palvetada, et tagasitulles juhtuks sama, aitäh). Vastas kohalik projektikoordinaator ja nagu naksti (loe: poolunes) sai 300 km 3-e tunniga läbitud. Küsite kuidas see võimalik on? Meil Eestis 90 kilomeetrit tunnis kehtiva sõidukiiruse peale tehti suured silmad. Neil seisavad teede ääres ilusad suured kettad mille peal ilutseb number 130. Vot nii :)
Aga kohale saime ilusti ja kiiresti ja see andis meile 2 tundi leboaega. Ei me üldse ei proovinud visata silma looja. :) Jah, aga see ei andnud väga tulemusi seega otsisime üles nurgapealse poekese - noh, võrdluseks ehk Hummuli pood kuid kaks (või isegi kolm) korda väikskem ja paksult asju täis.
Saime sealt oma nänni kätte ja kebisime tagasi teki alla.
Ahjaa, siin sadas, terve päev, mõnuga, ja järgi ei jäänudki. Tuli aga suvekleit teksadega asendada.
Täna hommikul ei ole veel nina ukse vahelt välja pistnud ning ainukesest aknast paistab vaid uks :) niiet ei oska veel öelda mis seis on.
Kuid Katrini nänni hulka kuulus ka väike 3eurone vihmavari mis loodetavasti peab need 5 päeva vastu (kes soovib võib panused teha, tulu läheb kobedama vihmavarju soetamiseks ;)).
Aga edasi. Kella viieks pidime koolis olema (5minutilise jalutuskäigu kaugusel), seega oli loogiline, et kell 16:40 astusime juba uksest sisse :) Varajane linnuke leiab tera eksju. Meie leidsime umbse fuajeetäie lärmakaid lapsi :)
Aga üldse ei kurda, lapsed on ju igal pool suht lärmakad ja meie kutsehaigus on juba selle vastu immuunsuse välja arendanud.
Lastel aga oli oma eesmärk. Kohe kui lärm vaibus, ehk siis maha sussutati algas meile pühendatud eeskava. Laul ja tants ja pillimängu ka. Hoolimata sellest, et helitehnik oli vist elevandi kõrva unustanud, said kõik etteasted tehtud. Tore oli ja lapsed ise nautisid.
Pärast seda väike snäkk koosolekuruumis ja sai hakata õhtusööki ootama.
Õhtusöögiks viidi meid kohalikku restorani kus meie tellisime kana, riisi ja köögiviljad tartari kastmega. Mahl juurde ja 10ne euro eest saime väga maitsva ja korraliku kõhutäie. Seejärel muidugi eirates viisakusreegleid kobisime ära koduteele. Väike jalutuskäik öises Biljes ja teki alla me saimegi.
Siin tundub kõik olevat suht käe ja jala juures. Selline väike eeslinn, madalate, võiks isegi öelda natuke vahemere stiilis majadega. Pojengid on juba ära õitsenud, murelid on valmis ja väga paljudes aedades kasvatatakse roose. *Mamma, sulle need aiad meeldiksid ;).
Aga piirkond tundub olevat ilus, uduvihma tõttu lihtsalt ei paistnud suurt midagi ja temperatuur oli kuskil 15ne peal. Inimesed on toredad ja väga abivalmis ja saab näha mida tänane päev toob. Loodetavasti mitte vihma :)
Kuulmiseni õhtul.
Kuna eile õhtul oli voodi kutsuvam kui trükkimine siis saabub esimese päeva ülevaade väikese hilinemisega. Annate andeks, teil ei jää muud üle :)
Nimelt, mis siis toimub eksju. Olen saabunud Horvaatiasse. Siin toimub järgneva, nüüd küll juba nelja päeva jooksul kolmas projektikohtumine ettevõtmisele "Teaduslabor köögis". Üksi ma ei julgenud tulla seega võtsin kaasa meie algklassideõpetaja Katrini. Tundub, et oli hea valik ;)
Reis algas eile kell kolm Tõrvast. Mina ühinesin suure rutuga pool neli. Siinkohal näpunäide. Kui on ikka vaja äratus panna poole kolmeks ei tasu sisse trükkida 3:30. :) aga jõudsin, napilt. *Mairo, ilma sinuta oli nii imelik :) ei suitsupause, ei lund ega kiilasjääd.
Suvekleit seljas ja päikeseprillid kotis leidsime ennast õige kiiresti Riiast. Ja õige lennuki leidsime ka üles. Ei tea kas mängisid rolli rahustid ja iiveldusrohi või nn äiklassis istumine aga nii meeldivat lendu pole mul varem olnud. "Mugaval" lennukiistmel sai isegi magada. Aitähh Katrin, et olid nõus istmeid vahetama, olen teinekordki nõus saba nina vastu vahetama :)
Jõudsime Viini ja seal sadas lund. No, mitte päriselt aga niimoodi paistis küll. Mingisuguse puu (puhas eeldus) needsamused noh teate küll lendasid õhus ringi nagu ilusad heljuvad lumehelbekesed. Aga tund ja peale läksid kiiresti ja varsti suundusime järgmise lennu peale mis meid Zagrebisse viis. Suur oli minu "rõõm" kui leidsime eest Propelleri. Võite juba kujutada mis tore tunne kõhus tekkima hakkas. Aga ei, seekord oskas vist piloot lennata ja minu meeldiv reis jõudsis ilusti Horvaatia pealinna (ps, salaja võtsin veel ühe iiveldusrohu sisse aga see ei saanud ju ometi mõjuda ;)).
Ning hurraaaa, meie pagas oli koos meiega (palun aidake palvetada, et tagasitulles juhtuks sama, aitäh). Vastas kohalik projektikoordinaator ja nagu naksti (loe: poolunes) sai 300 km 3-e tunniga läbitud. Küsite kuidas see võimalik on? Meil Eestis 90 kilomeetrit tunnis kehtiva sõidukiiruse peale tehti suured silmad. Neil seisavad teede ääres ilusad suured kettad mille peal ilutseb number 130. Vot nii :)
Aga kohale saime ilusti ja kiiresti ja see andis meile 2 tundi leboaega. Ei me üldse ei proovinud visata silma looja. :) Jah, aga see ei andnud väga tulemusi seega otsisime üles nurgapealse poekese - noh, võrdluseks ehk Hummuli pood kuid kaks (või isegi kolm) korda väikskem ja paksult asju täis.
Saime sealt oma nänni kätte ja kebisime tagasi teki alla.
Ahjaa, siin sadas, terve päev, mõnuga, ja järgi ei jäänudki. Tuli aga suvekleit teksadega asendada.
Täna hommikul ei ole veel nina ukse vahelt välja pistnud ning ainukesest aknast paistab vaid uks :) niiet ei oska veel öelda mis seis on.
Kuid Katrini nänni hulka kuulus ka väike 3eurone vihmavari mis loodetavasti peab need 5 päeva vastu (kes soovib võib panused teha, tulu läheb kobedama vihmavarju soetamiseks ;)).
Aga edasi. Kella viieks pidime koolis olema (5minutilise jalutuskäigu kaugusel), seega oli loogiline, et kell 16:40 astusime juba uksest sisse :) Varajane linnuke leiab tera eksju. Meie leidsime umbse fuajeetäie lärmakaid lapsi :)
Aga üldse ei kurda, lapsed on ju igal pool suht lärmakad ja meie kutsehaigus on juba selle vastu immuunsuse välja arendanud.
Lastel aga oli oma eesmärk. Kohe kui lärm vaibus, ehk siis maha sussutati algas meile pühendatud eeskava. Laul ja tants ja pillimängu ka. Hoolimata sellest, et helitehnik oli vist elevandi kõrva unustanud, said kõik etteasted tehtud. Tore oli ja lapsed ise nautisid.
Pärast seda väike snäkk koosolekuruumis ja sai hakata õhtusööki ootama.
Õhtusöögiks viidi meid kohalikku restorani kus meie tellisime kana, riisi ja köögiviljad tartari kastmega. Mahl juurde ja 10ne euro eest saime väga maitsva ja korraliku kõhutäie. Seejärel muidugi eirates viisakusreegleid kobisime ära koduteele. Väike jalutuskäik öises Biljes ja teki alla me saimegi.
Siin tundub kõik olevat suht käe ja jala juures. Selline väike eeslinn, madalate, võiks isegi öelda natuke vahemere stiilis majadega. Pojengid on juba ära õitsenud, murelid on valmis ja väga paljudes aedades kasvatatakse roose. *Mamma, sulle need aiad meeldiksid ;).
Aga piirkond tundub olevat ilus, uduvihma tõttu lihtsalt ei paistnud suurt midagi ja temperatuur oli kuskil 15ne peal. Inimesed on toredad ja väga abivalmis ja saab näha mida tänane päev toob. Loodetavasti mitte vihma :)
Kuulmiseni õhtul.
Comments
Post a Comment