Tere hommikust (või siis noh, kell näitab juba 12 läbi) sõbrad. Käes on esmaspäev ja jumal tänatud, et mina tööl pole. Lihtsalt ei jaksaks ja lapsed jääksid lolliks :)
Suured tänud kolleegidele, kes te mulle vastu tulite ja minu tunnid endale võtsite. Südamlikud kummardused teile, olete parimad.
Aga asja juurde. Jutt jookseb ja oi kuidas kibeleb välja.
Eilne viimane päev Sloveenias osutus uskumatuks. Start kell seitse ja buss koos õpetajate ja õpilastega hakkas meid sõidutama peaaegu riigi teise otsa Postojnasse. Kes on ehk kuulnud (leidub ehk mõni haritum ;)) siis Postojna on kuulus oma karstikoobaste poolest. Olla need isegi ühed Euroopa suurimad (vist).
Mina muidugi püüdsin terve tee magaga (kohati õnnestus ka) - enesetunne kiskus alla nulli, kuid, kui kaks Coldrexi tabletti sisse sai siis võis täitsa elama hakata. Kuid see selleks.
Pagan, see Sloveenia on ikka ilus, no tõsiselt, mäed ja orud ja veel suuremad mäed ja veel suuremad orud. I-me-i-lus.
Postojnasse jõudsome enne kümmet ja siis sai põnevus alata. Meid sõidutati lahtise rongi moodi asjaga kaks kilomeetrit mäes sisse maa alla. W-O-W. Kes pole käinud see ei kujuta ette. Jumalik. Meil Enega pole elus sellist kogemust olnud. Seda ei oska muudmoodi kirjeldada kui et ma panen pildid üles. Meil eksisteerib karsti minivorm ma ütleks, lausa luubi-vorm. See oli ikka meeletu. Sinna maa alla on rajatud betoonrajad käsipuudega kus sa siis saad üles ja alla ronida. Max 160 meetri sügavusel maa all. Ja siis sa kõnnid mingi kilomeeter poolteist mööda neid teid ja lihtsalt vahid suu ammuli. Kui ilus. Ja seda kõike pidi olem akuni 20 kilomeetri ulatuses.
Laes ripivad need jääpurikalaadsed (vabandan, õiget nimetust ei mäleta) moodustised kus vihmavesi on läbi pinnase läinud ja sellist kunsti teinud. Ja maast kasvavad samasugused jääpurikalaadsed (vabandan taas, ei mäleta mõistet) moodustised ja siis vahepeal on nad kokku kasvanud ja ainsamat samasugust moodustist ei leia ja neid on kümnetes erinevates toonides ja koopas on pea aasta läbi 10 plusskraadi ja ohhhhh. Oodake pilte siis näete ja küsige mõne geograafi või bioloogi või kellegi käest need täpsed mõisted üle ;)
Niiet seal maa all läks meil pea kaks tundi enne kui päikest nägime. Lõpuotsas muidugi oli ka suveniiripoeke ;)
Aga. Saanud välja, viidi meid vaatama ühte näitus nö maa ajaloost ja jääajal Sloveenias elanud loomadest. Noh, otseselt targemaks ei saanud :)
Kuid siis viidi meid vaatame neid loomi kes seal koobastes elavad. Kuulsaim neist on Inimkala, ehk koopa-salamander. See on selline naljaks väike elukas kes pooledi nagu meenukas mingit ussikest ja pooleldi nagi mingit draakonit. Võib ta kasvada kuni poole meetri pikkuseks (meie nägime mingi 20cm pikkusied isendeid) ja oma nime, Inimkala, on ta saanud sellest, et tema nahk on nagu inimese naha tooni. Või noh, nii meile räägiti. Lisaks veel teisi putukaid, lutikaid, uissikesi.
Pärast seda lõunale kus minipitsa osutus kolmekordseks minipitsaks (me ei üllatunud) ja kiirelt suveniirijahile. Poekesi jagus kuid aega mitte, seega sai tormatud bussile, et türklased õigeks ajaks oma lennukile jõuaksid, ja meie ka.
Ilm oli ilus, kardeti küll vihma aga vihmavarjud olid kaasas ja seega vihma ei tulnud. Mariboris tagasi ja headaega-soovid-tänud edasi antud hakkasime taaskord Grazi poole vurama.
Seal väike armas lennujaam ja oodatud propeller-lennuk ning 25 minuti pärast olime Viinis. Nii, siinkohal hingan veel rahulikult*.
35 minutit oli aega, et järgmisele lennule jõuda. Kiire sörk ja jõudsime täpselt pardalemineku ajaks. Siikohal jumal tänatud veelkord, et Fraknfurdis ei olnud.
Saime starditud ja lennatud ja maandutud ja mis selle kõige ajal toimus, sellest ma ei räägi, hakkab keerama. Ühesõnaga minu siiani kõige jubedam kogemus. Kes teada tahab, küsib.
Kuid Riiga me saime. Nii, ma nüüd hingan veel korralikult*.
Hea meel, et kindel maa jalge all ja siis vutt vutt kohvrite järgi, Mairo juba ootas.
Ja ootasime ka meie, oma kohvreid. Ja ootasime. Ja ootasime. Ja siis ootasime natuke veel. Miks me ikka veel ootasime??? Ma nüüd hingan veel korra sügavalt sisse*.
Need kuradi austerlased ei jõudnud neid kuradi kohvreid selleks kuradi õigks ajaks selle kuradi lennuki peale ümber laadida!!!!!!!!!!!!
Niiet, kui kella vaadata, siis meie kaks väikest kohvrikest (üks neid ilusate punaste lipsukestega ja teine kena rohelise paelakesega),loodetavasti lendavad hetkel Riia poole ja meieni peaks need jõudma kolmapäeval. :D
Ärge laske ennast sellest viimasest naerunäost eksitada. PÜHA VIHA oli see mis meid valdas. Ma tahtsin juba eile seda blogi kirjutada aga hirmus, et see tuleb ebatsensuursuse pärast hommikul kohe kustutada, siis tegin seda alles täna.
Tänu sellele kõigele jõudsime pea poolteist tundi hiljem koju kui plaanitud. Ma ma loodan, et Mairo ka ühes tükis Tõrvasse jõudis. Suurimad tänud sulle kõige eest Mairo. Vii nüüd auto ilusti remonti :)
Vot, ja nii oligi. Loodan pildid siia postitada õhtu lõpuks, nüüd aga kiirustan oma pisipoja juurde. Mõnel on emme-isu peal. :) Pole ju pea nädal teist näinud.
Järgmine elamus peaks toimuma mai viimasel nädalal Horvaatias. Ma juba vaatan rongiaegu või mõtlen, et ehk peaks hakkama jala millalgi astuma.
Aitähh sõbrad, et olete olemas. Aitähh Ene, et tegid selle reisi väga mõnusaks, palun apteegi arvet. Ja aitähh kõigile kes selle ära on teeninud. Need kuradima austerlased välja arvatud.
Ilusat päikselist kevadet ;)
Suured tänud kolleegidele, kes te mulle vastu tulite ja minu tunnid endale võtsite. Südamlikud kummardused teile, olete parimad.
Aga asja juurde. Jutt jookseb ja oi kuidas kibeleb välja.
Eilne viimane päev Sloveenias osutus uskumatuks. Start kell seitse ja buss koos õpetajate ja õpilastega hakkas meid sõidutama peaaegu riigi teise otsa Postojnasse. Kes on ehk kuulnud (leidub ehk mõni haritum ;)) siis Postojna on kuulus oma karstikoobaste poolest. Olla need isegi ühed Euroopa suurimad (vist).
Mina muidugi püüdsin terve tee magaga (kohati õnnestus ka) - enesetunne kiskus alla nulli, kuid, kui kaks Coldrexi tabletti sisse sai siis võis täitsa elama hakata. Kuid see selleks.
Pagan, see Sloveenia on ikka ilus, no tõsiselt, mäed ja orud ja veel suuremad mäed ja veel suuremad orud. I-me-i-lus.
Postojnasse jõudsome enne kümmet ja siis sai põnevus alata. Meid sõidutati lahtise rongi moodi asjaga kaks kilomeetrit mäes sisse maa alla. W-O-W. Kes pole käinud see ei kujuta ette. Jumalik. Meil Enega pole elus sellist kogemust olnud. Seda ei oska muudmoodi kirjeldada kui et ma panen pildid üles. Meil eksisteerib karsti minivorm ma ütleks, lausa luubi-vorm. See oli ikka meeletu. Sinna maa alla on rajatud betoonrajad käsipuudega kus sa siis saad üles ja alla ronida. Max 160 meetri sügavusel maa all. Ja siis sa kõnnid mingi kilomeeter poolteist mööda neid teid ja lihtsalt vahid suu ammuli. Kui ilus. Ja seda kõike pidi olem akuni 20 kilomeetri ulatuses.
Laes ripivad need jääpurikalaadsed (vabandan, õiget nimetust ei mäleta) moodustised kus vihmavesi on läbi pinnase läinud ja sellist kunsti teinud. Ja maast kasvavad samasugused jääpurikalaadsed (vabandan taas, ei mäleta mõistet) moodustised ja siis vahepeal on nad kokku kasvanud ja ainsamat samasugust moodustist ei leia ja neid on kümnetes erinevates toonides ja koopas on pea aasta läbi 10 plusskraadi ja ohhhhh. Oodake pilte siis näete ja küsige mõne geograafi või bioloogi või kellegi käest need täpsed mõisted üle ;)
Niiet seal maa all läks meil pea kaks tundi enne kui päikest nägime. Lõpuotsas muidugi oli ka suveniiripoeke ;)
Aga. Saanud välja, viidi meid vaatama ühte näitus nö maa ajaloost ja jääajal Sloveenias elanud loomadest. Noh, otseselt targemaks ei saanud :)
Kuid siis viidi meid vaatame neid loomi kes seal koobastes elavad. Kuulsaim neist on Inimkala, ehk koopa-salamander. See on selline naljaks väike elukas kes pooledi nagu meenukas mingit ussikest ja pooleldi nagi mingit draakonit. Võib ta kasvada kuni poole meetri pikkuseks (meie nägime mingi 20cm pikkusied isendeid) ja oma nime, Inimkala, on ta saanud sellest, et tema nahk on nagu inimese naha tooni. Või noh, nii meile räägiti. Lisaks veel teisi putukaid, lutikaid, uissikesi.
Pärast seda lõunale kus minipitsa osutus kolmekordseks minipitsaks (me ei üllatunud) ja kiirelt suveniirijahile. Poekesi jagus kuid aega mitte, seega sai tormatud bussile, et türklased õigeks ajaks oma lennukile jõuaksid, ja meie ka.
Ilm oli ilus, kardeti küll vihma aga vihmavarjud olid kaasas ja seega vihma ei tulnud. Mariboris tagasi ja headaega-soovid-tänud edasi antud hakkasime taaskord Grazi poole vurama.
Seal väike armas lennujaam ja oodatud propeller-lennuk ning 25 minuti pärast olime Viinis. Nii, siinkohal hingan veel rahulikult*.
35 minutit oli aega, et järgmisele lennule jõuda. Kiire sörk ja jõudsime täpselt pardalemineku ajaks. Siikohal jumal tänatud veelkord, et Fraknfurdis ei olnud.
Saime starditud ja lennatud ja maandutud ja mis selle kõige ajal toimus, sellest ma ei räägi, hakkab keerama. Ühesõnaga minu siiani kõige jubedam kogemus. Kes teada tahab, küsib.
Kuid Riiga me saime. Nii, ma nüüd hingan veel korralikult*.
Hea meel, et kindel maa jalge all ja siis vutt vutt kohvrite järgi, Mairo juba ootas.
Ja ootasime ka meie, oma kohvreid. Ja ootasime. Ja ootasime. Ja siis ootasime natuke veel. Miks me ikka veel ootasime??? Ma nüüd hingan veel korra sügavalt sisse*.
Need kuradi austerlased ei jõudnud neid kuradi kohvreid selleks kuradi õigks ajaks selle kuradi lennuki peale ümber laadida!!!!!!!!!!!!
Niiet, kui kella vaadata, siis meie kaks väikest kohvrikest (üks neid ilusate punaste lipsukestega ja teine kena rohelise paelakesega),loodetavasti lendavad hetkel Riia poole ja meieni peaks need jõudma kolmapäeval. :D
Ärge laske ennast sellest viimasest naerunäost eksitada. PÜHA VIHA oli see mis meid valdas. Ma tahtsin juba eile seda blogi kirjutada aga hirmus, et see tuleb ebatsensuursuse pärast hommikul kohe kustutada, siis tegin seda alles täna.
Tänu sellele kõigele jõudsime pea poolteist tundi hiljem koju kui plaanitud. Ma ma loodan, et Mairo ka ühes tükis Tõrvasse jõudis. Suurimad tänud sulle kõige eest Mairo. Vii nüüd auto ilusti remonti :)
Vot, ja nii oligi. Loodan pildid siia postitada õhtu lõpuks, nüüd aga kiirustan oma pisipoja juurde. Mõnel on emme-isu peal. :) Pole ju pea nädal teist näinud.
Järgmine elamus peaks toimuma mai viimasel nädalal Horvaatias. Ma juba vaatan rongiaegu või mõtlen, et ehk peaks hakkama jala millalgi astuma.
Aitähh sõbrad, et olete olemas. Aitähh Ene, et tegid selle reisi väga mõnusaks, palun apteegi arvet. Ja aitähh kõigile kes selle ära on teeninud. Need kuradima austerlased välja arvatud.
Ilusat päikselist kevadet ;)
Comments
Post a Comment