Thursday, 16 April 2015

Nonii, tere head lugejad kes te juba natuke kärsituks olete muutunud :)
Palun kergemat karistust! Inimorganismi võimete piirid ei suuda imesid korda saata.
Ah aga aitab tühjast jutust. Alustame taas algusest.

Eilse päeva varahommik. Kohver pakitud, telefonitirin, et 20 minuti pärast on auto kohal. Noh, selle peale tuli kiiresti riidesse panna ja minema hakata, eksju. Astun mina siis majauksest välja, ja hea, et pe....li ei käi. Ja vahin suu lahti, kuidas sajab LUND. Lund, kui eile näitas kraadiklaas +17. Kõik kes antud piirkonnas elasid ilmselt usuvad mind ja imestasid kaasa. Ei noh, nalja nabane, pole ikka õnnistatud see meie Riiga reisimine, eelmine kord kiilakas ja lumetuisk, nüüd hanged aprilli kuus, mis siis järgmine kord tuleb -lähme jala või??? 😁
Ühesõnaga, mehed musitatud ja sõit võis alata. Võrreldes eelmise korra sõidutempoga (tingitud asfaldile rajatud uisuväljast) olime Hummulis 20 minutit enne planeeritud väljasõitu. Väike auring Hummuli vahel (Ene tuulekas otsustas ennast maha jätta) ja nii ma saimegi õigel ajal liikuma, minuti pealt :)

Kuid, millest ma üldse räägin. Ikka sellest, et sain taas väikesele reisile tuldud. Meie kooli Erasmus+ projekt "Teaduslabor köögis" jätkub ja sedakorda Sloveenia suuruselt teises linnas Mariboris. Kohalik eliitgümnaasium on meie võõrustajaks ning kõik sujub. Seekord reisin koos bossiga, kes hädasti päikest vajas ja kes hetkel küll iga kiirekest naudib :) Aitäh Ene, et sa minuga kaasa tulid, väga tore on koos sinuga. 😊

Kuid tagasi sinna kus pooleli jäin. Tubli vormeli-testpiloot Mairo viis meid taaskord Riia lennujaama ja järjekordne pilvedevallutamine võis alata. Kell 7.45 alustasime Airbaltiku pardal lendu Viini poole (jumal tänatud, seekord Frankfurdist pãäseme). Tund ja 40 õhus, väike uinak ja maaliliselt rirgete põldude imetlus lõppes Viini lennujaama kohvikus mõnusa võileiva ja koogiga. Eelinfo kena väikse lennujaama kohta ei pidanud välisvaatlusel sugugi paika kuid siseuuring näitab, et tagasitulles peaks kahe lennu vahelisest 35st minutist piisama.
Eine nahka pistetud ronisime väikesesse, kuidas seda öeldagi, propellerlennukisse??!! Ja sõit Grazi võis alata. Pooletunnine õhusõit tõotas kiiret lõppu. Noh, ja kiiretest lõppudest me ei räägi. Nagu teatud Mamma on juba jõudnud infot jagada siis hüvasti õunakook ja võiku. ☺

See selleks. Propelleril olid omad võlud ja endiselt kuulub Alpidele minu süda. Seda ei oska kirjeldada kui ise ei näe, hingemattev vaade õhust. Aga läks õnneks ja MEIE piloodil suitsiidseid mõtteid ei olnud (musta humori nurk).
Grazis paigutati meid kohe kenakesse minibussi ja Hummuli-Tartu ots oli alla tunniga tehtud. Lühike vastuvõtt ja hotelli ennast värskendama. Seejärel lõunasòök kohaliku bossiga. Maribori gümnaasiumi direktori pilgu all avastasime, et plaanitud toidu piiramisest ja maovaludest pääsemisest pole juttugi. Kanasalat oli TAKOINE.

VaheinfokS muidugi niipalju, ei mina siit ära ei tule! Ja ma ei viita "lennumõnudele". SiiN on lihtsalt niiiii ilus. Ma pakun, et +20 ja +. Puud on hiirekõrvus, kõik õitseb, kollastes, valgetes, roosades, punastes ja teab mis veel toonides. Inimesed on nii soojad ja ülekäigurajal antakse sulle teed ka siis kui sa seda kohe ei soovi. Kõigil on aega ja ikka jõutakse õigeks hetkeks kohale. 😀Imeline.

Aga, kõht pungil täis, tähtsad jutud aetud ja siis kooli. Vahemärkusena peab mainima, et selle hooaja esimene päikesepõletus annab ennast tunda - poolteist tundi lauspäikest otse näkku. Mmõnuus :)
Koolis väike aktiivne majaga tutvumine. Ja tervitussõnad ja loeng toidu teemal. Ja siis hakkas väsimus vaikselt murdma. Kuid, ei antud meile aega sellest mõelda. Pakiti autosse ja sõidutati Austria piiri äärde einestama. Bussisõit oli mõnus. Kas ma juba ütlesin, et siis on lihtsalt niiiii ilus?! Armsad majad ja puhas ja värviline ja kuhu iganes vaatad on kõikjal Munamãe suured vennad. Alpe küll ei näe aga mägine on küll. Ja kõik mäeperved on viinamarjaistandusi täis. Külavaheteed tunduvad küll olevat mõeldud mänguautodele kuid juhid paistavad olevat kogenud. ;)

Aga jõudsime siis ühe kohaliku "künka" otsa ja hubases veiniistandusse rajatud hotell-restoran pakkus meile suurepärast vaadet ja head (loe:suht haput ja kui kuiva) veini ja õhtusööki. Khmmm, NELJAKÃIGULIST!!! See oli minu rekord. Maribori gümnaasium tegi selle välja ja ei koonerdanud. Eelroaks kohalik roog mingisuguse liha ja küüslauguvõide ja lisanditega. Meil Enega hea meel, et jess, selle jaksab ära süüa küll. Oh õnnis teadmatus selle ees mis tulema hakkas.
Maitsev eelroog taldrikult kokku kraabitud, toodi meile metsiku küüslaugu supp (hooajaroog, pidi saama vaid aprillis). Maitsest väga meeldivalt vürtsikalt kuid kogus ja oma korda ootavad nuga ja kahvel sundisid poolt jãrele jätma. Siis pearoog - kanarullid koos mingisuguse imehea kodujuusturulli ja köögiviljakoogikestega. Ja ärgem unustagem salatit.... hmm, lisan pildi ;)
Kõik see sisse surutud hakkasime unistama esemest padja ja tekiga. Unistasime mis me unistasime, padja ja teki asemel toodi meile magustoit. Võite ette kujutada meie oigeid. Ene loobus, mina mitte. Ei teagi kas kahetsen või mitte. Moonikook sorbetiga oli jumalik kuid ma seedin ikka veel (pm 24 tundi hiljem).
Kuid siis unistused täitusid ja buss hakkas meid tagasi kodupoole sõidutama. Aitähh head kaitseinglid, et see sõit pikem polnud. Vastasel juhul ..... Pagan ma olen ikka nõrguke.

Kuid voodisse me jõudsime ja mul pole aimugi millest mehega telefonis rääkisin. Mäletan vaid, et ütlesin mmhmmh. :)
Head ööd ja selline oli meie esimene päev. Jäãme ootama mida toovad järgmised neli 😊

No comments:

Post a Comment