Tere reede õhtust.
Patune nagu ma olen, sain aega ja jaksu viimast postitust kirjutada alles nüüd. Kes sõber, see annab andeks :)
Lähme tagasi kolmapäevasesse päeva. Varane äratus. Kohver pakkida ja siis viimast korda Harlausse. Terve hommikupoolik oli planeeritud järgmiste kohtumiste planeerimiseks, veidi vaidlusi, rohkem nõusolekuid ja nii need plaanid paika said. Samuti sa valitud projektilogo. Võitjaks osutus Sloveenia, õige otsus, ka meil olid head variandid kuid võidutöö oli ideaalne. :)
Pärast heade soovide jagamist, kingituste vahetamist, erinevate riikide maiustuste degusteerimist, siirdusime hüvastijätupeole. Õpilased, kes hommikul taas tunde vaatasid said ka võimaluse peoga ühineda. Pidu ise toimus ühes kohalikus pika ajalooga hoones mis oli üks kenamaid kohti mida antud riigis visiteerisin. Ilus, puhas, uhke sisutusega, no superluks ma räägin. Selline vana perekonnamõis mis tegutses hotellina - selles oleks hea meelega ööbinud kui veidi kopsakam rahakott oleks kaasas olnud ;)
Pidu ise oli ka täitsa okkk. Esinesid kohaliku kooli rahvatantsijad, lauldi karaoket, ja tehti aeroobikat. Söögiks pakuti kohalikku rooga. Veise ahjukiha, kitsejuust ja kohalik maisipuder. Esimene oli mingi imeliku maitsega ja tükkis suus ringi käima, kitsejuust oli kergelt liiga soolane ja see maisipuder meenutas tatti mida sai noaga lõigata. Väga hea, kui oleks meeldinud :)
Lisaks kannuga veini ja seda ploomisamakat ja näkse kõrvale. Käidi ka küsimas kas õpilastele tohib veini pakkuda - kostis ühehäälne pedagoogiline EI.
Saime torti ja nii see lahkumishetk tuli. Lastel tuli muidugi pisarapidu ja minu vapper tüdruk ei tahtnud ka sugugi bussi istuda. Kuid tehtud see sai ja nii läks lahti viimane sõit Iasisse. Kohale jõudes tuli hotellis tunnike oodata, et minna bussijaama mis pidi kohe nurga taga olema. Nurga taga jee, pool linna sai kandamit veetud, vere maitse oli juba suus kui igatsevalt mööduvaid tramme sai vaadatud. Aga mis teha, kui enamus tahab jala minna, siis tuleb jala minna. Mis sest et see oli puhas lollus. Aga kes meist ikka julgeb tunnistada, et tark on :)
Bussijaama me aga lõpuks jõudsime ja bussi peale saime. Ja buss oli tasemel, suur, lai, paksult täis kuid õhk liikus ja kui kõrvalistmel istuv kohalik laiutaja välja arvata, siis oli päras hea 6,5 tunnine sõit. Isegi magada sai.
Pool neli olime Bukaresti lennujaamas ja kui seal sai ootamisest kõrini siis 7.10 startis lennuk Frankfurdi poole. Ka seekord sai lennukis isegi magada.
Fraknfurdis aga oli pinget piisavalt, lend veidi hilines ja igas teises lennujaamas oleks tund ja 10 minutit olnud liiga pikk aeg oodata. Aga mitte siin. Buss viis meid B terminali ja meie pidime Asse jõudma. Seega, padavai minema. Oodatud passikontrollile järgnes aga ka ootamatu turvakontroll. Ja no võtab vanduma, ei saa läbi. Suures ähmis unustasin püksirihma eemaldada ja masin kukkus piiksuma. No siis tädike käsutas kõrvale ja vaja ikka kõik üle kontrollida. Siis tuli välja, et saapad mille peale Riia lennujaam ei reageerinud kuidagi piiksusid siin nagu segased. Tuli siis need ka ära võtta. Rammus juusthais hirmutas ka tädikese eemale ja nii ma lõpuks läbi sain. Need röntgeni masinad aga tõrkusid ja kuidagi ei jõudnud kotte ära oodata.
Nutt juba kurgus, et jäämegi maha (kohe pidi hakkama pardalevõtmine ja meie olime ikka B terminalis ja ei teadnud kuhu minna) panime siis jooksujalu siltide järgi minema. Kõrvus kohisemas leidsime pika distantsi lõpuks õige värava. Ja mis selgus, kõik seisid ikka järjekorras kuna lennuki ettevalmistus viibis. Oh oleks vaid seda teadnud, oleks nii mõned sajad närvirakud säästnud. Lõpuks saime ka lennukisse ja selle korra viimane ebamugavus võis alata. Läks päris hästi, vaade oli super, päikesetõus ja all lumised mäed. Lihtsalt viimased kümme minutit rikkusid asja ära - Krislinil kõrv valusalt lukus ja minu manustatud jogurt müsliga otsustas kolimise ette võtta. Kuid pagasi saime ülikiirelt kätte ja Riia tundus nagu kodu. Me pole kunagi oodanud ühe inimese nägemist nii palju nagu nüüd. Pugas rõõm oli Mairot näha. Kodu oli lähemal kui kunagi varem. :)
Kerge linnaekskursioon ummikutes ja sassi läinyd geps ja nalja nabani. Aitähh sõber Mairo :) sõidu eest ja burksi eest ja vana tallinaga jõulukuuse asemel männi koju toomise eest ;) kevadel uuesti!
Kell viis olime Hummulis, reis läbi, laps üle antud. Ja on mida meenutada.
Ühtegi lennukit ei taha enne järgmist korda nähagi ja lõpuks sain oma voodisse.
Aitäh kõigile kes toeks olid. Loodan, et järgmine kord on taas mida lugeda :) Sloveeni-Horvaatia peaks hakkama 15.04.2015.
Armastusega, teie Triinu!
Patune nagu ma olen, sain aega ja jaksu viimast postitust kirjutada alles nüüd. Kes sõber, see annab andeks :)
Lähme tagasi kolmapäevasesse päeva. Varane äratus. Kohver pakkida ja siis viimast korda Harlausse. Terve hommikupoolik oli planeeritud järgmiste kohtumiste planeerimiseks, veidi vaidlusi, rohkem nõusolekuid ja nii need plaanid paika said. Samuti sa valitud projektilogo. Võitjaks osutus Sloveenia, õige otsus, ka meil olid head variandid kuid võidutöö oli ideaalne. :)
Pärast heade soovide jagamist, kingituste vahetamist, erinevate riikide maiustuste degusteerimist, siirdusime hüvastijätupeole. Õpilased, kes hommikul taas tunde vaatasid said ka võimaluse peoga ühineda. Pidu ise toimus ühes kohalikus pika ajalooga hoones mis oli üks kenamaid kohti mida antud riigis visiteerisin. Ilus, puhas, uhke sisutusega, no superluks ma räägin. Selline vana perekonnamõis mis tegutses hotellina - selles oleks hea meelega ööbinud kui veidi kopsakam rahakott oleks kaasas olnud ;)
Pidu ise oli ka täitsa okkk. Esinesid kohaliku kooli rahvatantsijad, lauldi karaoket, ja tehti aeroobikat. Söögiks pakuti kohalikku rooga. Veise ahjukiha, kitsejuust ja kohalik maisipuder. Esimene oli mingi imeliku maitsega ja tükkis suus ringi käima, kitsejuust oli kergelt liiga soolane ja see maisipuder meenutas tatti mida sai noaga lõigata. Väga hea, kui oleks meeldinud :)
Lisaks kannuga veini ja seda ploomisamakat ja näkse kõrvale. Käidi ka küsimas kas õpilastele tohib veini pakkuda - kostis ühehäälne pedagoogiline EI.
Saime torti ja nii see lahkumishetk tuli. Lastel tuli muidugi pisarapidu ja minu vapper tüdruk ei tahtnud ka sugugi bussi istuda. Kuid tehtud see sai ja nii läks lahti viimane sõit Iasisse. Kohale jõudes tuli hotellis tunnike oodata, et minna bussijaama mis pidi kohe nurga taga olema. Nurga taga jee, pool linna sai kandamit veetud, vere maitse oli juba suus kui igatsevalt mööduvaid tramme sai vaadatud. Aga mis teha, kui enamus tahab jala minna, siis tuleb jala minna. Mis sest et see oli puhas lollus. Aga kes meist ikka julgeb tunnistada, et tark on :)
Bussijaama me aga lõpuks jõudsime ja bussi peale saime. Ja buss oli tasemel, suur, lai, paksult täis kuid õhk liikus ja kui kõrvalistmel istuv kohalik laiutaja välja arvata, siis oli päras hea 6,5 tunnine sõit. Isegi magada sai.
Pool neli olime Bukaresti lennujaamas ja kui seal sai ootamisest kõrini siis 7.10 startis lennuk Frankfurdi poole. Ka seekord sai lennukis isegi magada.
Fraknfurdis aga oli pinget piisavalt, lend veidi hilines ja igas teises lennujaamas oleks tund ja 10 minutit olnud liiga pikk aeg oodata. Aga mitte siin. Buss viis meid B terminali ja meie pidime Asse jõudma. Seega, padavai minema. Oodatud passikontrollile järgnes aga ka ootamatu turvakontroll. Ja no võtab vanduma, ei saa läbi. Suures ähmis unustasin püksirihma eemaldada ja masin kukkus piiksuma. No siis tädike käsutas kõrvale ja vaja ikka kõik üle kontrollida. Siis tuli välja, et saapad mille peale Riia lennujaam ei reageerinud kuidagi piiksusid siin nagu segased. Tuli siis need ka ära võtta. Rammus juusthais hirmutas ka tädikese eemale ja nii ma lõpuks läbi sain. Need röntgeni masinad aga tõrkusid ja kuidagi ei jõudnud kotte ära oodata.
Nutt juba kurgus, et jäämegi maha (kohe pidi hakkama pardalevõtmine ja meie olime ikka B terminalis ja ei teadnud kuhu minna) panime siis jooksujalu siltide järgi minema. Kõrvus kohisemas leidsime pika distantsi lõpuks õige värava. Ja mis selgus, kõik seisid ikka järjekorras kuna lennuki ettevalmistus viibis. Oh oleks vaid seda teadnud, oleks nii mõned sajad närvirakud säästnud. Lõpuks saime ka lennukisse ja selle korra viimane ebamugavus võis alata. Läks päris hästi, vaade oli super, päikesetõus ja all lumised mäed. Lihtsalt viimased kümme minutit rikkusid asja ära - Krislinil kõrv valusalt lukus ja minu manustatud jogurt müsliga otsustas kolimise ette võtta. Kuid pagasi saime ülikiirelt kätte ja Riia tundus nagu kodu. Me pole kunagi oodanud ühe inimese nägemist nii palju nagu nüüd. Pugas rõõm oli Mairot näha. Kodu oli lähemal kui kunagi varem. :)
Kerge linnaekskursioon ummikutes ja sassi läinyd geps ja nalja nabani. Aitähh sõber Mairo :) sõidu eest ja burksi eest ja vana tallinaga jõulukuuse asemel männi koju toomise eest ;) kevadel uuesti!
Kell viis olime Hummulis, reis läbi, laps üle antud. Ja on mida meenutada.
Ühtegi lennukit ei taha enne järgmist korda nähagi ja lõpuks sain oma voodisse.
Aitäh kõigile kes toeks olid. Loodan, et järgmine kord on taas mida lugeda :) Sloveeni-Horvaatia peaks hakkama 15.04.2015.
Armastusega, teie Triinu!
Comments
Post a Comment