Alustame seda bogi siis ühe pisikese projektireisiga. Kes siis veel ei tea, mina koos oma tubli õpilase Krisliniga võtsin ette reisi Rumeeniasse. Ohh ja kui ma ütlen pisike reis, mõtle ma kõike muud vastupidist. Neljapäev (20.11) olime ilusti koolis ära - kes õppimas, kes õpetamas. Õhtul koju ja seal paar tundi ärkvel und. Pool üks öösel sai peale võetud autojuht kes mind Hummulisse viis. Suured tänud talle, et külma närvi ei kaotanud - just seekord kui kõik dokumendid (juhil) koju jäid pidi pimedas Soorus patrull kontrolli tegema. Aga see selleks, probleeme ei tekkinud. Pool üks võttis meid meie suurepärane (selle igas heas mõttes) "lennujaamatakso" peale ja Riiga sõit võis alata. Mairo, ma võin öelda, et see ei jää viimaseks korraks :) keegi peab vastu ka tulema :) loodetavasti ilma selle aasta esimese korraliku lumesajuta ja teega mille peal EI anna uisutada ;).
Neli viisteist olime Riia lennujaamas ja asusime ootama lendu Frankfurti mis pidi minema 6.35. Läks ka, aga pea pool tundi hiljem - linnuke oli vaja jääst ja lumest puhtaks rookida. Kuid seegi sai tehtud ja nii ta tuli. Selgus, et mulle ikka ei meeldi eriti lennata. Kolmeaastataguse esimese korraga võrreldes oli küll nagu lust ja lillepidu kuid ma jään oma arvamuse juurde.
Kell kaheksa maandusime Euroopa suurimas lennujaamas. Vähemalt nii räägitakse ja tundub, et kõnelejatel on õigus. No on ikka SUUR küll, üle veerand tunni läks aega kuni buss jõudis lennuki juurest terminali ja vahepeal vaatad aknast välja ja näed lennuk, ja lennuk, ja lennuk, ja lennuk ja mõned KÜMNED lennukid veel. Ja terminalist tuli veel järgmise värava juurde saada - pool tundi kõndimist julgelt, hea noh, et kohati olid need liikuvad põrandad (no sellised lapikud eskalaatorid ilma astmeteta, ei tea mina mis nende nimi on). Targad nagu me oleme, ei eksinudki ära, ootasime õiges kohas oma kaks tundi ja kümme minutit ära ja istusime samasuguse Lufhansa peale millelt olime just tulnud. Ja jälle õhku, päikesepaiste ja mõnusa sooja ilma saatel. See kaks tundi ja kakskümmend minutit läks kuidagi ludinamalt. Tabasin end mõttelt, et ehk polegi lendamine nii hull kui olin arvanud. Aga see mõte jäi pooleli.
Kell pool kaks päeval (reedesel päeval) maandusime Bukarestis. Ja seal tuli teha seda mis meil siiani ikka kõige paremini välja oli tulnud - oodata! Mida? Mitte mida vaid keda. Nimelt türklasi. Ja nende lennuk, kuulake nüüd, maandus alles kell viis.
Siinkohal tuleb vaid mõelda, et tore, et me Sloveeniast pole, nemad ootasid juba kella kümnest hommikul (sellel ajal kui meie pilvipiiril crossainti mugisime ja mahla peale jõime). Õnneks Türgi tulemata ei jäänud ja saime tellitud bussile kõik koos minna.
Ohhhhh ja vot siin kohal ma juba ohkan tõsiselt. Sihtkoht Iasi - 7 tunni kaugusel :S
Aga mis seal ikka, polnud valikut, vihma ja sombususega bussi ronides sai vaid mõeldud sellest, et annaks vaid kõigevägevam und. No andis, kuid need Rumeenia bussijuhid, neil hakkas kade meel. Seega mõtles meie oma, et istuks vähe ummikus ja liiguks tunnike niimodi edasi, et meeter ja pidur, kaks meetrit ja pidur, meeter ja pidur, kaks meetrit ja pidur.... Crossaikntil kiskus asi täbaraks ja mõtles juba, et tuleb ehk värsket õhku hingama - mina olin tugevam ja ummik sai läbi. Mõtlete, et edasi läheb paremini? Eksite. Väike buss, 20 hinge sees, temperatuur tõuseb, 20kraadi, 22 kraadi, 26 kraadi, 28,7kraadi - viisaka küsimise peale pandi konditsioneer sisse ja sai hakata elama. Vot nüüd sai uni tulla ja crossaint läks ka magama.
Heh, kuid kussa sellega. Hullud on need rumeenlased ma ütlen. Miks nii? Kes on näinud toredat saadet "Võimalik vaid venemaal" mõistab. Kiiruspiirangud on vaid märgi peal, eraldusjooned on joonistatud millegiga mida rumeenlase silm ei seleta ja noh, tugevam (loe: nahaalsem) jääb peale. Kohale jõudsime ühes tükis ja sellest me ei räägi, et vahepeal tuli taas õhku käia küsimas, sest kont pandi lihtsalt kinni.
Kell üks saabusime sihtkohta - te ei kujuta ette kui hea tunne see oli. Õpetajatel muidugi, nemad ööbisid siin. Krislin koos teistega aga pidi poolteist tundi veel kannatama ja sinna linna sõitma kus kool asub ja nende pered neid ootasid.
Minu tugev tüdruk kes siiamaani vapralt vastu pidas (vapramalt kui mina) ei jaksanud enam. Süda paha, saime juhiga jutu peale, et kui tuleb "Driver stop" saab ennast kergendada. Pool kolm sain sõnumi, et seda stoppi polnud vaja kasutada. Küll ma oskasin ikka tubli reisikaaslase valida :)
Seda sõnumit nägin ma alles hommikul ärgates, sest mis juhtus vahemikus kui pea patja puutus ja kell seitse äratuse kinni panin, ei tea ma midagi.
Viis pool tundi und, pole paha. Jaajaa, on ikka küll. Näpistasin tunni veel ja pool kümme tuli taas bussi tuttavat istet testida, et jõuda sinna kus Krislin oli. Ja sugugi mitte kiiremini. Tulles tagasi selle Rumeenia liikluse juurde on päevavalguses asi veel hullem. Kehtib kõik see mida enne mainisin, kuid pole probleemi vastassuunas sõita, kaasliiklejate peale karjuda ja punase tule alt tumalt läbi sõita. Kümme minutit pärast sõidu algust, vaatan, tee peal sõidab hobune, vanker taga (siuke tore, heinane ja räbal), juht istub vankri otsas helkurvest seljas. Mõtlesin, et äge, ei tea kust teine linna ära eksinud. Kümne minuti pärast, uus hobune. Kahekümne minuti pärast, veel üks. Ja noh säästan teid üleslugemisest - hobuvanker Rumeenia liikluses on sama tavaline (naljakas) nähtus kui kohvimasinajärjekord õpetajate toas pärast esimest tundi. Tervitused kollegidele ;) olete parimad!
Lähme edasi. Mis siis aknast paistis. Prügi, suur hulk hulkuvaid koeri, räämas majafassaadid (uute euroakende ja roostetavate metalllisanditega). Kuskil vilksas Lenini kuju, eeldusel, et ära tundsin, pole olnud au härrat kohata. Ja lisaks liiklushullusele on rumeenlastel ka värvipimedus. Pole mingit probleemi oma maja beebiroosaks värvida ja selle aknaraamid kärtsiniseks võõbata kui naabri elamu on põhimõtteliselt neoonroheline ja helelillade lisadega. :) ma rohkem ei kommenteeri, saate ise pildile pihta.
Ahjaa. Munamägi ei ole mägi! Alpe küll ei paista, kuid maastik lainetab ikka vägevalt.
Jõudsime üheteistkümneks Harlausse. Vastuvõtt oli muljetavaldav, kooli tähtsaim personal maja ees vastas ja kaks rahvariides noort pakkusid saia ja soola. Kahju, et meil selliseid asju pole. Tunne oli hea :) Äkki peaks meie juurde tulijatele kama ja karaskit pakkuma. Ene, teeme ära? Ma arvan, et pettuma ei pea keegi :)
Lapsed magasid veel õndsat und kui meid tervitas direktsioon ja tutvustati kooli ning partnerriigid esitlesid endid.
Lõuna. 21 lei eest (umbkaudu 4 euri) sai kaheliitrise kausitäie salatit, kaks 20sentimeetrist kanafileetükki, kannuga haput/kuiva veini, väiksema kannuga joo-palju-tahad ploomisamakat ja vett takka otsa. Õhtusöögiks ruumi ei olnud.
Läksime siis nüüd oma lapsi üle vaatama. Kuna projekti teema on teaduslabor köögis siis olid nemad juba kahanud katsetama- köögis. Koolis oli püsti korralik köök kus iga osalejariigi lapsed tegid süüa. Retsept pidi olema nö keemiline. Et midagi millegagi kuidagi kuskil toimub. Krislin tegi kukekomme. Pean siinkohal tänama oma kallist kokast abikaasat, kasu ka tema ideedest vahel ;)
Retsept oli lihtne, võta suhkur, pane pannile, sulata ära, vala küpsetuspaberile, oota kuni kivistub ja naudi. Kõik seda ka tegid, isegi retsepti küsiti ;)
Kui kõigi osalejate vaimuüllitised valmis said ja roovid läbisid, läksid lapsed koju ja õpetajad hakkasid tagasi hotelli poole liikuma. Ja siin ma olen, väga väsinud, kuid selline tuhin sees, et teeme blogi ja kukume kohe romaani kirjutama. Loodetavasti hea lugeja, jaksasid ikka lõpuni vastu pidada. Kellele meeldis, see saab homme lisa. :)
Aga veidi Krislinist. Armas Natalja, sinu tütrekesega on kõik korras. Ta on küll veel väga väsinud, kuid sel ajal kui mina seda juttu kirjutan, magab ta juba sügavalt. Tema majutaja on tore 16aastane tüdruk. Tema taustast on Krislin kindlasti juba rääkinud. Reisi siia pidas ilusti vastu kuid lõpus hakkas paha. Täna tal eriti söögiisu ei olnud, kuid see oli magamatusest. Tema eest hoolitsetakse ja talle meeldib siin olla. Niiet, ärge muretsega, kõik on hästi :)
Mõned pildid tulevad ka aga veel ei tea millal täpsemalt.
Ja veel, kirjavead on meelega tehtud ja komasid pole ma kunagi osanud õigesse kohta panna.
Head und kõigile ja kuulmiseni :)
Neli viisteist olime Riia lennujaamas ja asusime ootama lendu Frankfurti mis pidi minema 6.35. Läks ka, aga pea pool tundi hiljem - linnuke oli vaja jääst ja lumest puhtaks rookida. Kuid seegi sai tehtud ja nii ta tuli. Selgus, et mulle ikka ei meeldi eriti lennata. Kolmeaastataguse esimese korraga võrreldes oli küll nagu lust ja lillepidu kuid ma jään oma arvamuse juurde.
Kell kaheksa maandusime Euroopa suurimas lennujaamas. Vähemalt nii räägitakse ja tundub, et kõnelejatel on õigus. No on ikka SUUR küll, üle veerand tunni läks aega kuni buss jõudis lennuki juurest terminali ja vahepeal vaatad aknast välja ja näed lennuk, ja lennuk, ja lennuk, ja lennuk ja mõned KÜMNED lennukid veel. Ja terminalist tuli veel järgmise värava juurde saada - pool tundi kõndimist julgelt, hea noh, et kohati olid need liikuvad põrandad (no sellised lapikud eskalaatorid ilma astmeteta, ei tea mina mis nende nimi on). Targad nagu me oleme, ei eksinudki ära, ootasime õiges kohas oma kaks tundi ja kümme minutit ära ja istusime samasuguse Lufhansa peale millelt olime just tulnud. Ja jälle õhku, päikesepaiste ja mõnusa sooja ilma saatel. See kaks tundi ja kakskümmend minutit läks kuidagi ludinamalt. Tabasin end mõttelt, et ehk polegi lendamine nii hull kui olin arvanud. Aga see mõte jäi pooleli.
Kell pool kaks päeval (reedesel päeval) maandusime Bukarestis. Ja seal tuli teha seda mis meil siiani ikka kõige paremini välja oli tulnud - oodata! Mida? Mitte mida vaid keda. Nimelt türklasi. Ja nende lennuk, kuulake nüüd, maandus alles kell viis.
Siinkohal tuleb vaid mõelda, et tore, et me Sloveeniast pole, nemad ootasid juba kella kümnest hommikul (sellel ajal kui meie pilvipiiril crossainti mugisime ja mahla peale jõime). Õnneks Türgi tulemata ei jäänud ja saime tellitud bussile kõik koos minna.
Ohhhhh ja vot siin kohal ma juba ohkan tõsiselt. Sihtkoht Iasi - 7 tunni kaugusel :S
Aga mis seal ikka, polnud valikut, vihma ja sombususega bussi ronides sai vaid mõeldud sellest, et annaks vaid kõigevägevam und. No andis, kuid need Rumeenia bussijuhid, neil hakkas kade meel. Seega mõtles meie oma, et istuks vähe ummikus ja liiguks tunnike niimodi edasi, et meeter ja pidur, kaks meetrit ja pidur, meeter ja pidur, kaks meetrit ja pidur.... Crossaikntil kiskus asi täbaraks ja mõtles juba, et tuleb ehk värsket õhku hingama - mina olin tugevam ja ummik sai läbi. Mõtlete, et edasi läheb paremini? Eksite. Väike buss, 20 hinge sees, temperatuur tõuseb, 20kraadi, 22 kraadi, 26 kraadi, 28,7kraadi - viisaka küsimise peale pandi konditsioneer sisse ja sai hakata elama. Vot nüüd sai uni tulla ja crossaint läks ka magama.
Heh, kuid kussa sellega. Hullud on need rumeenlased ma ütlen. Miks nii? Kes on näinud toredat saadet "Võimalik vaid venemaal" mõistab. Kiiruspiirangud on vaid märgi peal, eraldusjooned on joonistatud millegiga mida rumeenlase silm ei seleta ja noh, tugevam (loe: nahaalsem) jääb peale. Kohale jõudsime ühes tükis ja sellest me ei räägi, et vahepeal tuli taas õhku käia küsimas, sest kont pandi lihtsalt kinni.
Kell üks saabusime sihtkohta - te ei kujuta ette kui hea tunne see oli. Õpetajatel muidugi, nemad ööbisid siin. Krislin koos teistega aga pidi poolteist tundi veel kannatama ja sinna linna sõitma kus kool asub ja nende pered neid ootasid.
Minu tugev tüdruk kes siiamaani vapralt vastu pidas (vapramalt kui mina) ei jaksanud enam. Süda paha, saime juhiga jutu peale, et kui tuleb "Driver stop" saab ennast kergendada. Pool kolm sain sõnumi, et seda stoppi polnud vaja kasutada. Küll ma oskasin ikka tubli reisikaaslase valida :)
Seda sõnumit nägin ma alles hommikul ärgates, sest mis juhtus vahemikus kui pea patja puutus ja kell seitse äratuse kinni panin, ei tea ma midagi.
Viis pool tundi und, pole paha. Jaajaa, on ikka küll. Näpistasin tunni veel ja pool kümme tuli taas bussi tuttavat istet testida, et jõuda sinna kus Krislin oli. Ja sugugi mitte kiiremini. Tulles tagasi selle Rumeenia liikluse juurde on päevavalguses asi veel hullem. Kehtib kõik see mida enne mainisin, kuid pole probleemi vastassuunas sõita, kaasliiklejate peale karjuda ja punase tule alt tumalt läbi sõita. Kümme minutit pärast sõidu algust, vaatan, tee peal sõidab hobune, vanker taga (siuke tore, heinane ja räbal), juht istub vankri otsas helkurvest seljas. Mõtlesin, et äge, ei tea kust teine linna ära eksinud. Kümne minuti pärast, uus hobune. Kahekümne minuti pärast, veel üks. Ja noh säästan teid üleslugemisest - hobuvanker Rumeenia liikluses on sama tavaline (naljakas) nähtus kui kohvimasinajärjekord õpetajate toas pärast esimest tundi. Tervitused kollegidele ;) olete parimad!
Lähme edasi. Mis siis aknast paistis. Prügi, suur hulk hulkuvaid koeri, räämas majafassaadid (uute euroakende ja roostetavate metalllisanditega). Kuskil vilksas Lenini kuju, eeldusel, et ära tundsin, pole olnud au härrat kohata. Ja lisaks liiklushullusele on rumeenlastel ka värvipimedus. Pole mingit probleemi oma maja beebiroosaks värvida ja selle aknaraamid kärtsiniseks võõbata kui naabri elamu on põhimõtteliselt neoonroheline ja helelillade lisadega. :) ma rohkem ei kommenteeri, saate ise pildile pihta.
Ahjaa. Munamägi ei ole mägi! Alpe küll ei paista, kuid maastik lainetab ikka vägevalt.
Jõudsime üheteistkümneks Harlausse. Vastuvõtt oli muljetavaldav, kooli tähtsaim personal maja ees vastas ja kaks rahvariides noort pakkusid saia ja soola. Kahju, et meil selliseid asju pole. Tunne oli hea :) Äkki peaks meie juurde tulijatele kama ja karaskit pakkuma. Ene, teeme ära? Ma arvan, et pettuma ei pea keegi :)
Lapsed magasid veel õndsat und kui meid tervitas direktsioon ja tutvustati kooli ning partnerriigid esitlesid endid.
Lõuna. 21 lei eest (umbkaudu 4 euri) sai kaheliitrise kausitäie salatit, kaks 20sentimeetrist kanafileetükki, kannuga haput/kuiva veini, väiksema kannuga joo-palju-tahad ploomisamakat ja vett takka otsa. Õhtusöögiks ruumi ei olnud.
Läksime siis nüüd oma lapsi üle vaatama. Kuna projekti teema on teaduslabor köögis siis olid nemad juba kahanud katsetama- köögis. Koolis oli püsti korralik köök kus iga osalejariigi lapsed tegid süüa. Retsept pidi olema nö keemiline. Et midagi millegagi kuidagi kuskil toimub. Krislin tegi kukekomme. Pean siinkohal tänama oma kallist kokast abikaasat, kasu ka tema ideedest vahel ;)
Retsept oli lihtne, võta suhkur, pane pannile, sulata ära, vala küpsetuspaberile, oota kuni kivistub ja naudi. Kõik seda ka tegid, isegi retsepti küsiti ;)
Kui kõigi osalejate vaimuüllitised valmis said ja roovid läbisid, läksid lapsed koju ja õpetajad hakkasid tagasi hotelli poole liikuma. Ja siin ma olen, väga väsinud, kuid selline tuhin sees, et teeme blogi ja kukume kohe romaani kirjutama. Loodetavasti hea lugeja, jaksasid ikka lõpuni vastu pidada. Kellele meeldis, see saab homme lisa. :)
Aga veidi Krislinist. Armas Natalja, sinu tütrekesega on kõik korras. Ta on küll veel väga väsinud, kuid sel ajal kui mina seda juttu kirjutan, magab ta juba sügavalt. Tema majutaja on tore 16aastane tüdruk. Tema taustast on Krislin kindlasti juba rääkinud. Reisi siia pidas ilusti vastu kuid lõpus hakkas paha. Täna tal eriti söögiisu ei olnud, kuid see oli magamatusest. Tema eest hoolitsetakse ja talle meeldib siin olla. Niiet, ärge muretsega, kõik on hästi :)
Mõned pildid tulevad ka aga veel ei tea millal täpsemalt.
Ja veel, kirjavead on meelega tehtud ja komasid pole ma kunagi osanud õigesse kohta panna.
Head und kõigile ja kuulmiseni :)
Comments
Post a Comment