Noniii, tere jälle.
Lubasin tubli blogija olla ja seda ma ka hetkel olen. Mis siis täna toimus. Uskumatu oli see, et hommikul läks uni ära enne äratuskella ja peavalu ei olnudki :) vist jäin ikka ellu.
Pärast hommikusööki siis kogunesid õpetajad hotelli fuajees, et minna lastega kohtuma. Täna oli noorsugu see kes bussiistmeid nühkis ja Harlaust Iasisse tuli. Küll oli hea teadmine, et tänane päev piirdub vaid trammiga.
Aga see selleks. Saime siis õpetajatega kokku ja kõik kukkusid vadistama, et kas sa tundsind ja kuidas sul oli jne. Ma siis küsisin, et mida. Ja kujutate ette, maavärin oli eile õhtul olnud. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda, teistel tahtsid tubades telekad riiulilt alla kukkuda ja mina ei tundnud MITTE MI-DA-GI. Ma ei suuda seda siiamaani uskuda, mismoodi sain ma MAAVÄRINA maha magada. Ja seda enam, et ma EI maganud.
Ainus seletus mille ma välja mõtlesin, et olin oma blogimisega pehme madratsi peal nii ametis, et ei pannud lihtsalt tähele. Aga no ikkagi, selleks olen vaid mina võimeline - magada maha maavärin. Ühesõnaga olin ma väga pettunud ja mossis, missest, et kohalikud seletasid, et tegelt see polnud üldse väga tugev ja mis veel. Ainus lohutus on see, et Krislinini see ka ei jõudnud. :)
Aga noh, ma sain sellest üle ja ette tuli võtta väike jalutuskäik trammijaama kust sõitsime Iasi botaanikaaeda. Ja vot see oli botaanikaaed, kohe korralik AED. Panen pildid ka juurde ja no teate kui mõnus oli seal värskes õhus kõndida. Paar kasvuhoonet oli ka kus käisime vaatamas kõrvitsate näitust ja eksootilisi taimi ja sügislillede näitust. Saatjaks muidugi üks tubli kohalik omanikuta kutsa. (Uskumatu kui palju neid siin on) Paar tundi värskes õhus ja tagasi trammi peale, et lõunat süüa. Meie oma pealinna asukate sugulane (tramm :) ) sõidutas meid kesklinna tagasi, kus me pärast korralikku jalutuskäiku jõudsime viikordsesse lõunakeskusesse. Sellest kui aeglased mõne riigi saadikud olla viivad ma ei räägi, muidu võin räuskama hakata, kuid kui tagumine ots jõuab esimesele järgi alles poole tunni pärast, siis paneb ikka urisema küll.
Aga las ta on. Niisiis jõudsime sinna... eee ütleme poodide ...eee pesasse??!!? Ok vahet pole, viiekordne lõunakeskus ütleb kõik. Kilomeeter- kaks tuli kõndida, et toitlustuse tiiba jõuda. (Ok tegelt pigem ikka kümnekordne lõunakeskus)
Ma ei tea miks meid sinna viidi kuid mis siis ikka, kolmekümnene inimgrupp pidi endale iga jorss oma koha leidma ja süüa hankima. Kujutage nüüd ette kahekordset (ei pigem kolmekordset) lõunaka uisuvälja mis on paksult laudu ja diivaneid täis ja selle uisuvälja ümber olev äär on ümbritsetud mitmete kümnete erinevate kiirtoidu pakkujatega -ohh jah, koht käes valisin mina esimese ettejuhtuva ja sain oma kanajuusturulli koos lisanditega ilusti kätte.
Krislin liikus ja einestas koos oma võõrustaja ja teiste õpilastega ja sai ka ilusti kõhu täis. Enne seda mainiti mulle, et õpetaja, süüa tahaks. :) Küll mul oli hea meel seda kuulda :)
Pärast seda lahkusid neiud šoplema ja rohkem ma neid täna näinud pole. Paari tunni pärast võttis buss nad peale ja viis tagasi Harlausse. Õpetajad said ka paar tundi, et oma rahakotte kergendada, et siis hotellis koosolekut pidada.
Aga natuke sellest vabast ajast mis meile pärast lõunat anti. Minu eesmärk oli leida midagi mida kodustele viia ja endale mälestuseks hankida. Ja mis järeldusele ma jõudsin. Rumeeniast pole põhimõtteliselt mitte midagi peale veini kaasa tuua. Ja seda fakti kinnitasid ka kohalikud. Kuid ei, ma ei andnud alla ja pärast korralikku otsimist õnnestus mul üks suveniiride poeke leida. Üürke oli minu rõõm kui leidsin riiulitel reast matrjoskad ja hiina elevandid. Õnneks, kui silm oli selle sigrimigri sees selginenud, leidsin ka veidi Rumeeniat. Niiet, päris tühjade kätega ma tagasi ei tule.
Rõõmsalt tagasi sai tehtud kiire kontroll, et ega mamma vahepeal last pole ära kaotanud ja siis koosolekule. Vaidlused kandsid vilja ja kõik projektikohtumiste kuupäevad said paika. Yei :)
Ja siin ma olen, üldsegi mitte enam nii väsinud ja igatsen juba kodu järele.
Krislinil palusin ka öelda, et mida ma tema poolt kirja võiks panna. Ta lubas mõelda.... noh, mõtleb siiamaani :) Igatahes, sõbrad on ta endale leidnud ja probleeme ei ole :)
Lisan siia illustreerimiseks ka mõned pildid.
PS! Kallis abikaasa, kui me ka endale kunagi oma aia saame, siis usu, see saab ka kapsaid täis olema :D
Tervitused kõigile omadele, ilusat und ;)
Lubasin tubli blogija olla ja seda ma ka hetkel olen. Mis siis täna toimus. Uskumatu oli see, et hommikul läks uni ära enne äratuskella ja peavalu ei olnudki :) vist jäin ikka ellu.
Pärast hommikusööki siis kogunesid õpetajad hotelli fuajees, et minna lastega kohtuma. Täna oli noorsugu see kes bussiistmeid nühkis ja Harlaust Iasisse tuli. Küll oli hea teadmine, et tänane päev piirdub vaid trammiga.
Aga see selleks. Saime siis õpetajatega kokku ja kõik kukkusid vadistama, et kas sa tundsind ja kuidas sul oli jne. Ma siis küsisin, et mida. Ja kujutate ette, maavärin oli eile õhtul olnud. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda, teistel tahtsid tubades telekad riiulilt alla kukkuda ja mina ei tundnud MITTE MI-DA-GI. Ma ei suuda seda siiamaani uskuda, mismoodi sain ma MAAVÄRINA maha magada. Ja seda enam, et ma EI maganud.
Ainus seletus mille ma välja mõtlesin, et olin oma blogimisega pehme madratsi peal nii ametis, et ei pannud lihtsalt tähele. Aga no ikkagi, selleks olen vaid mina võimeline - magada maha maavärin. Ühesõnaga olin ma väga pettunud ja mossis, missest, et kohalikud seletasid, et tegelt see polnud üldse väga tugev ja mis veel. Ainus lohutus on see, et Krislinini see ka ei jõudnud. :)
Aga noh, ma sain sellest üle ja ette tuli võtta väike jalutuskäik trammijaama kust sõitsime Iasi botaanikaaeda. Ja vot see oli botaanikaaed, kohe korralik AED. Panen pildid ka juurde ja no teate kui mõnus oli seal värskes õhus kõndida. Paar kasvuhoonet oli ka kus käisime vaatamas kõrvitsate näitust ja eksootilisi taimi ja sügislillede näitust. Saatjaks muidugi üks tubli kohalik omanikuta kutsa. (Uskumatu kui palju neid siin on) Paar tundi värskes õhus ja tagasi trammi peale, et lõunat süüa. Meie oma pealinna asukate sugulane (tramm :) ) sõidutas meid kesklinna tagasi, kus me pärast korralikku jalutuskäiku jõudsime viikordsesse lõunakeskusesse. Sellest kui aeglased mõne riigi saadikud olla viivad ma ei räägi, muidu võin räuskama hakata, kuid kui tagumine ots jõuab esimesele järgi alles poole tunni pärast, siis paneb ikka urisema küll.
Aga las ta on. Niisiis jõudsime sinna... eee ütleme poodide ...eee pesasse??!!? Ok vahet pole, viiekordne lõunakeskus ütleb kõik. Kilomeeter- kaks tuli kõndida, et toitlustuse tiiba jõuda. (Ok tegelt pigem ikka kümnekordne lõunakeskus)
Ma ei tea miks meid sinna viidi kuid mis siis ikka, kolmekümnene inimgrupp pidi endale iga jorss oma koha leidma ja süüa hankima. Kujutage nüüd ette kahekordset (ei pigem kolmekordset) lõunaka uisuvälja mis on paksult laudu ja diivaneid täis ja selle uisuvälja ümber olev äär on ümbritsetud mitmete kümnete erinevate kiirtoidu pakkujatega -ohh jah, koht käes valisin mina esimese ettejuhtuva ja sain oma kanajuusturulli koos lisanditega ilusti kätte.
Krislin liikus ja einestas koos oma võõrustaja ja teiste õpilastega ja sai ka ilusti kõhu täis. Enne seda mainiti mulle, et õpetaja, süüa tahaks. :) Küll mul oli hea meel seda kuulda :)
Pärast seda lahkusid neiud šoplema ja rohkem ma neid täna näinud pole. Paari tunni pärast võttis buss nad peale ja viis tagasi Harlausse. Õpetajad said ka paar tundi, et oma rahakotte kergendada, et siis hotellis koosolekut pidada.
Aga natuke sellest vabast ajast mis meile pärast lõunat anti. Minu eesmärk oli leida midagi mida kodustele viia ja endale mälestuseks hankida. Ja mis järeldusele ma jõudsin. Rumeeniast pole põhimõtteliselt mitte midagi peale veini kaasa tuua. Ja seda fakti kinnitasid ka kohalikud. Kuid ei, ma ei andnud alla ja pärast korralikku otsimist õnnestus mul üks suveniiride poeke leida. Üürke oli minu rõõm kui leidsin riiulitel reast matrjoskad ja hiina elevandid. Õnneks, kui silm oli selle sigrimigri sees selginenud, leidsin ka veidi Rumeeniat. Niiet, päris tühjade kätega ma tagasi ei tule.
Rõõmsalt tagasi sai tehtud kiire kontroll, et ega mamma vahepeal last pole ära kaotanud ja siis koosolekule. Vaidlused kandsid vilja ja kõik projektikohtumiste kuupäevad said paika. Yei :)
Ja siin ma olen, üldsegi mitte enam nii väsinud ja igatsen juba kodu järele.
Krislinil palusin ka öelda, et mida ma tema poolt kirja võiks panna. Ta lubas mõelda.... noh, mõtleb siiamaani :) Igatahes, sõbrad on ta endale leidnud ja probleeme ei ole :)
Lisan siia illustreerimiseks ka mõned pildid.
PS! Kallis abikaasa, kui me ka endale kunagi oma aia saame, siis usu, see saab ka kapsaid täis olema :D
Tervitused kõigile omadele, ilusat und ;)
Comments
Post a Comment