Tänane päev algas minul ka ikka päikesetõusuga. Kaks Triinut koos rõdul, unest uimas näod peas 🤪.
Hommikusöök oli sama mis eile ja tundub siiani olevat kõige mõistlikum toidukord päevas.
Kõht täis, vurasime kella üheksaks siis kõige suurema lasteaia juurde. Nad on kõik siin ühe juhtimise all kui ma õigesti aru sain.
Oi kui hästi me ikka elame 🫣. Lasteaed oli küll tunduvalt paremas konditsioonis kui kool ... aga. Lapsed õues ei käi, kui siis vaid nö rahunemas. Lasteaeda tuuakse juba poole seitsmest, õpetajad tulevad kuueks. Noorimad rühmad on 8-kuustele 🤯 (sest emad saavad töölt kodus olla kuni 9 kuud), rühmas 20 kuni 30 last, ühe rühma ruum nii 6x6 meetrit ehk 🤔 no väiksed. Kõrval väiksed garderoobid ja vetsud. Kaks õpetajat rühma peale ja terve linna laste peale üks eripedagoog. Ruumid muidugi paksult näitmaterjale ja pilte ja kaunistusi täis. Aga ikka ei suuda peita seda kulumist ja pragunenist ja no nõukaaegsust (jugoslaavia aegsust). Väga hea kogemuse sai.
Vaatlesime tunnikesi ja õpilasi ja tõesti nautisime, et saime võimaluse seda näha ja kogeda.
Peale lasteaeda võtsime suuna suuremasse kooli mis on sama juhtimise all mis meie väike kool. Meie Triinuga saime näha eripedagoogi tundi ühe lapsega. Oli äratundmist, kaasa tundmist ja ilma igasuguse filtrita (kui ruumis valitsev sinine valgus) ausust.
Pärast kooli läksime linna keskusesse linnapea vastuvõtule. Saime mõnusat cappucinot ja paar suveniiri ja poliitilise jutu kuidas neil eluolu käib. Oli tegelikult väga informatiivne ja saime taas aru, et meil on ikka väga hästi kõik.
Seejärel oli käes lõuna aeg.
Teate söömine on siis meil ikka tõsine teema. Kõht pole tühjakski läind kui uuesti on söömaminek. Ja söögid on... oi kui suured (õnneks küll ka odavad). No ei jõua süüa noh. Supid puuduvad, salativalik on kesine ja iga roog sisaldab mingit saialist osa (ja mitte väikest). Me reaalselt veereme siit minema 🥴.
Seekord oli lõuna linnapea poolt ja ette tellitud, seega polnud mitmetunnist ootamist.
Otsustasime, et teeme enne hotelli minekut ja õhtusöögile siirdumist siis selle shoppamise osa ära. Poolteist tundi on naistele ikka vähe 😅.
Hotellis saime pooltest tundi puhata ja siis läksime õhtust sööma, linna nö uhkeimasse kohta. Sissepääs oli eriline, väike lilleline sapakas (ma arvan) ukse ees, igal pool potililled ja kõrvitsad ja purskkaevukesed. Seest meenutas Püssirohu keldrit.
Sööki pidi taas võrdlemisi pikalt ootama, sest koht oli puupüsti täis.
Ja söögid. Me ei tea kas kohalikud söövadki palju või itsitavad, et näe lollid eestlased sööva ühekaupa seda mida nemad kamba peale. Ma pole elus pidand nii suurt Caesari salatit sööma. Ühe kolmandikuga sain ehk hakkama.
Ja nii me siis majutusse jälle veeresime ja hirmuga mõtleme, mis numbreid kaal kodus näitab.
Ps! Lutikaid pole enam nähtud, kuid igaõhtune kontroll jätkub 😁.
Head ööd!
Õhtusöögi sissepääs.
Kõige pisemad lasteaednikud
Õpetajate tuba 😁
Linnapea cappucino 😋
Õhtusöögi sissepääs õhtuhämaruses
"Väike" Caesari salat 🥴
No comments:
Post a Comment