Pikk päev on õhtusse saanud ja aeg teha ülevaade.
Kuna lennuk pidi hommikul startima 5.55 siis panime kella kolmeks äratuse, et neljaks lennujaama jõuda. Olles mõne tunni maganud ja pea selgemaks saanud saime me ä aru, et kui kell neli peame lennujaamas olema ja kell neli kella tunni võrra tagasi keeratakse siis oleme ju kell kolm lennujaamas ja mina isiklikult läksin ja keerasin teise külje 😁.
Tunnike lisa und oli kasuks ja jõudsime õigeks ajas sinna kus pidi. Õhku tõusime udus ja maandusime Frankfuris ka kerges udus ja sombus. Saksamaa päikest ei näinudki. Küll aga saime selle viie ootetunni ajal küllalt näha Frankfurdi lennujaama nii sisemist kui välimist suurust. Üüratu. Ja me ei jõudnud isegi ilmselt poolt läbi käia. Sest teisele poole lennuradasid ei pääsenud, õnneks ja minu varbad olid juba valusad. Sain üle soovist kõrvalviibijaid oma juustuaroomidega tappa ja viskasin jalavarjud igal võimalusel kõrvale. Õhusõit oli meeldiv, Lufthansa üllatas siiamani meie sujuvaima kogemusega üldse. Tõus, maandumine, mõlemad viis pluss, turbulentsi praktiliselt polnud, kohale jõudsime 20 minutit varem. Ei hakand üldse paha, sai pudelikese vett, väikse šokolaadi (mina kahmasin unise peaga 2 😁😋) ja uni oli hea. Ühesõnaga ülimeeldiv.
Frankfurdis siirdusime saiakesesappa. Oli selline lett mis oli paksult igasugu saiakesi ja pagaritooteid täis. Triinu maiuatas ühega kus oli kirsimoos ja mina nosisin šokolaadi kastetud croissantiga ☺️.
Viis tundi möödus tegelikult võrdlemisi kiirelt. Sama lennumasin (okei, tegelt ei olnd, lihtsalt välja nägi samasugune) võttis suuna Skopjesse. Taaskord pudelike vett ja väike šokolaad (seekord juba teadlikult 2 tükki 😉) lennusaatjate poolt ja sama õpikunäite lend. Super noh, midagi ei oska kurta. Vahtisime õhku ahmides aknast välja ja saabusime kolme paiku mõnusasse sooja päiksepaistesse. Jope jäi kindlalt kotti.
Väikese ootamise järel (ja Frankfurdist kaasa ostetud võikut järades) istusime musta opeli bussi ja meie grupi ainus mees Taavi (jah tal on ka vanem õde Triinu 😄, tervitused minu nooremale vennale Taavile 😁) hakkas meid sihtkohta roolima. Väike pooletunnine autosõit ja olime kohal.
Kohal sellises väikses räämas ja madalas euroopaliiduvälises kohas. Prügi ja hulkuvad koerad ja nn korras/ilusad maja pigem puuduvad. Metsa kui sellist ei näinud, pigem ülekasvanud võsa. Lainetav maastik on muidugi ilus, Munamägi ei ole mägi 😄, kui elektriliinid ja postid ja see silmatorkav kehvem ehituskultuur välja arvata siis on ikka täitsa ilus. Ma olen ikka mägede inimene. Austria jah paneb minestama aga siin ka süda jõnksatab kui neid "künkaid" vaadata 😇.
Aga kogemus on siiani hea. Tee-maks oli 700 kohalikku raha (esimesed kõlisevad papale on olemas 😉) ja jõudsime oma majutuskohta. Kuskil pärapees (vabandust väljenduse pärast 🤭) on kohalik majutusasutus kus pulmapeod on korralik sissetulek. Retseptsioon on põhimõtteliselt nagu kapis (esimese hooga ei saandud arugi, et oi siin saabki ennast sisse registreerida). Ja kohvrid peab mööda peegelläikivaid kitsaid treppe ise üles tassima 😅. Väljast väike, seest tunduvalt suurem. Peosaali vaipkattest ja kunstillelistest kaunistustest õhkub tubakat ja aitäh aga mina siin pulmapidu ei soovi 😅 (õnneks pole enam vaja ka).
Peremees tundub muhe sell ja pretendeerib kaasavõetud Vana Tallina pudelikestele 😉.
Võõrustajad tunduvad üli (või üle) hoolitsevad. Panime nädalaplaani paika ja jäime õhtusööki ootama. Peremees kattis korraliku laua, keegi vist ei jõudnud lõpuni kõike süüa. Kuid maja kulul raki vist sai otsa küll 😁 meie Triinuga piirdusime ühe lonksuga - puskar ikka puskar, mulle meeldib ikka seto hansa rohkem 🫠.
Ja kuna päev oli pikk ja võrdlemisi väsitav siis ütlesime head ööd ja siirdusime oma tuppa.
Tubade jagamisel saabudes jäime viimaseks, kuid viimastele jäeti peremehe sõnul kõige ilusam tuba 😄. Ja ilmselt nii ongi, meil on rõdu ja ilus maal seina peal ja föön vannitoas ja telekast tuleb kohalikku mambodzambot ja linad tunduvad jube higistamajavad ja vannitoa uksel pole lukku ja tundub, et keegi on sealt millalgi välja murdnud. Kuid muidu on täitsa vahva 😁 kraanist tuleb vajadusel tulist vett ja üle tee tunneb jäneste pidamise hõngu.
Oleme põnevil ja kogemus saab kindlasti väga huvitav ja teistmoodi olema.
🙂 Homseni.
No comments:
Post a Comment