25.10.2023
Nonii. Tere neljapäeva lõunat 😊🥴
Alustame Agu Sihkvaga.
Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama algusest. Eilse päeva algusest. Öö oli okei, küll veidi soe, sest kliima puhus ka cool asendis ja +10 variandiga sooja õhku, niiet see viis viimase öö kvaliteedi veits alla, kuid oli siiski peale akna avamist päris hea.
Aga kohvrid olid paikud, nii et pakkisime ennast ka ja saime kenasti kotid hotelli pakihoidu jätta. Vastasel juhul oleksime täna ennast ilmselt kuskilt intensiivist leidnud 😄 Katre komps oli pm 7 kilo ja minul tubli 9. Olgu mainitud, et lubatud oli 8 😬.
Hommikusööki ka selles hotellis me ei soovinud osta vaid piirdusime 3 korda odavama variandiga nurgapealses võileivakohvikus 😋 mäkki ei tulnud meeldegi, sest polnud läheduses ilmselt 😄.
Igatahes, kõht täis, mõtlesime mis teha. Eile paar varianti torkas pähe ja seadsime sammud kesklinna ja peale sealsest korraks poodihüppamist Madame Tussaud muuseumi poole. Kuid, kuna kohapealse 30 eurise pileti asemel tahtsime netist ostetud 25esega hakkama saada, siis läks asi vähe sassi. Makse ei töötand ja külastuse broneeringu aeg tiksus läbi ja närvid kippusid juba turtsuma, nii et võtsime seda kui märki, et ju siis seekord ei ole vaja. Selle asemel leidsime ühe teistsuguse sortimendiga suveniiripoekese 😁 ja otsustasime hoopis paadisõidule minna.
Enne seda tegime ühe väikse koogiampsu teepeale jäävas restoranis. Amps oli päris suur, mul jäi täitsa osa alles, kuigi oli maitsev. Koht ise oli väga fäänsi ja tippi PIDI jätma ja ei mingit leti ääres maksmist ja wc lisaks 1 euro kus tädi näitab kohe kuhu istuda jne. Huvitav kogemus 😄
Aga paadisõidule läksime Toomi kõrvalt. Üks mu raudselt lemmikhooneid Berliinis. Tunni aja jooksul sõidutati meid Spree peal ühele poole ja siis teisele poole ja siis tagasi kaa ja kõige selle juures juttu majadest mis kallastele jäid. Oleks olnud lamamistoolid ja tekike oleks idüll olnud 😊
Aga paadisõit pidi mingi hetk lõppema ja ühistransporti ikka maksimaalselt ära kasutades siirdusime oma kompsudele järgi. Ahjaa, hommikul nägime esimest ja viimast korda piletikontrolli. Hüppasid korraks metroosse, küsisid mõnelt piletit, ei süvenenudki neisse ja hüppasid kohe välja tagasi. Aga see selleks.
Nüüd oli vaja kõik turjalihased tööle panna ja õige trammi (või oli see hoopis maapealne U 🤔) suunas liikuma hakata. Lihased said vatti, umbes veerand tundi marssimist ja jõudsime ikka kohale. Kuigi mul oli vahepeal tunne, et no ei jõuagi, aga ma ei näidand seda välja 😅 ise panin oma 9 kg kokku. Käekott ja kotid ise panid julge 2 juurde. Ma olin lihtsalt kindel, et hommikul vaid veeren voodist põrandale ja sinna ma jään.
Etteruttavalt võin öelda, et nii ei läinud.
Õige sõiduriistani aga õnneks jõudsime ja nii tunnise sõidu kaugusel oli ka lennujaam. Suur, ikka suur. Tulime korraliku 3h + varuga niiet meil kiiret polnud. Ja oi kui hea, et tulime. Ühest otsast saime sisse ja suunati meid turvakontrollidest muudkui järgmistesses, sest kõik olid täis. Ja see viimane, oh jah. Kõva tund läks sabas seismisele enne kui sai hakata nö paljaks võtma. Kerge tantsupoos skännerite vahel ja loooomulikult läksid meie kotid kõrvalliinile 🤣
Õnneks olime selleks vaimselt valmistunud. Tegelased tegid kotid lahti ja lasid oma julladega asjad üle ja kujutate ette. Ei leidnudku lõhkeainet 😆😆😆.
Panime siis kotid muheledes kinni tagasi, nüüd võis minna hinge tõmbama ja ikka õiges väravas lennukit ootama.
Paar tutufree poekest ja miskit hamba alla (kes rohkem, kes kartlikult vähem 🫢) ja juba me klõpsasimegi turvavööd kinni.
Validool aitas ka sel korral peadtõstvast iiveldusest üle olla, lend läks kiirelt ja sujuvalt kui viimane ots välja arvata. Enne maandumist oli paar õhuauku ja raputas ka päris hästi, õnneks mitte pikalt. Ja siis laksaki, +17 (umbes) kraadist pm nulli peale 🥶. No võttis lõdisema küll. Aga Sirkli wrap tegi sooja ja hea tunde ja seega ülemineku paremaks.
Nüüd oli Katre vaja bussijaama saada. Tal täna Tallinnas oluline koolitus, sellepärast siis nii. Taksojuht Tõnis andis pika pusimise peale oma parima ja saime ta õigesse kohta, et seal veits külmetada ja pm kolm tundi bussi oodata. Aga bussi peale ta sai ja Tallinnasse jõudis ka ja kuulu järgi ka tublisti koolitusele. Minul läks tagasisõit Tõnise seltskonnas kiirelt ja mõnusalt. Kell 02.56 panin tule kustu, et kell 5.30 äratuse peale voodist välja roomata. Kiire suts koolimajja tõestas arvatut- mina oma metoodikapäevale Võrru ei jõua, sõnad ei seisa enam silme ees sirgelt ja tunne on selline nagu oleks nädal aega pidu pannud.
Tulin koju magama.
Aga selline oli meie viiepäevane reis. Mina ei kahetse sellest hetkegi (kuigi lennata mulle endiselt ei meeldi), Berliin on super ja Katrega oli ülitore ja ma kahtlustan, et see ei jää viimaseks selliseks korraks 😊
Loodan, et teil oli tore lugeda. Andke andeks kirjavead ja lonkav grammatika, panen alati puhtalt emotsiooni pealt ja parandan vaid seda mis väga silma karjub.
Berliini soovitan soojalt 😉
Järgmise korrani 🤗
Üks maja
Teine maja
Kolmas maja - riigipäeva hoone Bundestag
Tagasiteel koju 🙂
Alustame Agu Sihkvaga.
Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama algusest. Eilse päeva algusest. Öö oli okei, küll veidi soe, sest kliima puhus ka cool asendis ja +10 variandiga sooja õhku, niiet see viis viimase öö kvaliteedi veits alla, kuid oli siiski peale akna avamist päris hea.
Aga kohvrid olid paikud, nii et pakkisime ennast ka ja saime kenasti kotid hotelli pakihoidu jätta. Vastasel juhul oleksime täna ennast ilmselt kuskilt intensiivist leidnud 😄 Katre komps oli pm 7 kilo ja minul tubli 9. Olgu mainitud, et lubatud oli 8 😬.
Hommikusööki ka selles hotellis me ei soovinud osta vaid piirdusime 3 korda odavama variandiga nurgapealses võileivakohvikus 😋 mäkki ei tulnud meeldegi, sest polnud läheduses ilmselt 😄.
Igatahes, kõht täis, mõtlesime mis teha. Eile paar varianti torkas pähe ja seadsime sammud kesklinna ja peale sealsest korraks poodihüppamist Madame Tussaud muuseumi poole. Kuid, kuna kohapealse 30 eurise pileti asemel tahtsime netist ostetud 25esega hakkama saada, siis läks asi vähe sassi. Makse ei töötand ja külastuse broneeringu aeg tiksus läbi ja närvid kippusid juba turtsuma, nii et võtsime seda kui märki, et ju siis seekord ei ole vaja. Selle asemel leidsime ühe teistsuguse sortimendiga suveniiripoekese 😁 ja otsustasime hoopis paadisõidule minna.
Enne seda tegime ühe väikse koogiampsu teepeale jäävas restoranis. Amps oli päris suur, mul jäi täitsa osa alles, kuigi oli maitsev. Koht ise oli väga fäänsi ja tippi PIDI jätma ja ei mingit leti ääres maksmist ja wc lisaks 1 euro kus tädi näitab kohe kuhu istuda jne. Huvitav kogemus 😄
Aga paadisõidule läksime Toomi kõrvalt. Üks mu raudselt lemmikhooneid Berliinis. Tunni aja jooksul sõidutati meid Spree peal ühele poole ja siis teisele poole ja siis tagasi kaa ja kõige selle juures juttu majadest mis kallastele jäid. Oleks olnud lamamistoolid ja tekike oleks idüll olnud 😊
Aga paadisõit pidi mingi hetk lõppema ja ühistransporti ikka maksimaalselt ära kasutades siirdusime oma kompsudele järgi. Ahjaa, hommikul nägime esimest ja viimast korda piletikontrolli. Hüppasid korraks metroosse, küsisid mõnelt piletit, ei süvenenudki neisse ja hüppasid kohe välja tagasi. Aga see selleks.
Nüüd oli vaja kõik turjalihased tööle panna ja õige trammi (või oli see hoopis maapealne U 🤔) suunas liikuma hakata. Lihased said vatti, umbes veerand tundi marssimist ja jõudsime ikka kohale. Kuigi mul oli vahepeal tunne, et no ei jõuagi, aga ma ei näidand seda välja 😅 ise panin oma 9 kg kokku. Käekott ja kotid ise panid julge 2 juurde. Ma olin lihtsalt kindel, et hommikul vaid veeren voodist põrandale ja sinna ma jään.
Etteruttavalt võin öelda, et nii ei läinud.
Õige sõiduriistani aga õnneks jõudsime ja nii tunnise sõidu kaugusel oli ka lennujaam. Suur, ikka suur. Tulime korraliku 3h + varuga niiet meil kiiret polnud. Ja oi kui hea, et tulime. Ühest otsast saime sisse ja suunati meid turvakontrollidest muudkui järgmistesses, sest kõik olid täis. Ja see viimane, oh jah. Kõva tund läks sabas seismisele enne kui sai hakata nö paljaks võtma. Kerge tantsupoos skännerite vahel ja loooomulikult läksid meie kotid kõrvalliinile 🤣
Õnneks olime selleks vaimselt valmistunud. Tegelased tegid kotid lahti ja lasid oma julladega asjad üle ja kujutate ette. Ei leidnudku lõhkeainet 😆😆😆.
Panime siis kotid muheledes kinni tagasi, nüüd võis minna hinge tõmbama ja ikka õiges väravas lennukit ootama.
Paar tutufree poekest ja miskit hamba alla (kes rohkem, kes kartlikult vähem 🫢) ja juba me klõpsasimegi turvavööd kinni.
Validool aitas ka sel korral peadtõstvast iiveldusest üle olla, lend läks kiirelt ja sujuvalt kui viimane ots välja arvata. Enne maandumist oli paar õhuauku ja raputas ka päris hästi, õnneks mitte pikalt. Ja siis laksaki, +17 (umbes) kraadist pm nulli peale 🥶. No võttis lõdisema küll. Aga Sirkli wrap tegi sooja ja hea tunde ja seega ülemineku paremaks.
Nüüd oli Katre vaja bussijaama saada. Tal täna Tallinnas oluline koolitus, sellepärast siis nii. Taksojuht Tõnis andis pika pusimise peale oma parima ja saime ta õigesse kohta, et seal veits külmetada ja pm kolm tundi bussi oodata. Aga bussi peale ta sai ja Tallinnasse jõudis ka ja kuulu järgi ka tublisti koolitusele. Minul läks tagasisõit Tõnise seltskonnas kiirelt ja mõnusalt. Kell 02.56 panin tule kustu, et kell 5.30 äratuse peale voodist välja roomata. Kiire suts koolimajja tõestas arvatut- mina oma metoodikapäevale Võrru ei jõua, sõnad ei seisa enam silme ees sirgelt ja tunne on selline nagu oleks nädal aega pidu pannud.
Tulin koju magama.
Aga selline oli meie viiepäevane reis. Mina ei kahetse sellest hetkegi (kuigi lennata mulle endiselt ei meeldi), Berliin on super ja Katrega oli ülitore ja ma kahtlustan, et see ei jää viimaseks selliseks korraks 😊
Loodan, et teil oli tore lugeda. Andke andeks kirjavead ja lonkav grammatika, panen alati puhtalt emotsiooni pealt ja parandan vaid seda mis väga silma karjub.
Berliini soovitan soojalt 😉
Järgmise korrani 🤗
Õhupall millega sai linna kohale minna.
Comments
Post a Comment