Viimane päev algas varakult. Äratus pool kolm, start hotellist pool neli ja lennuk õhku pool kuus.
Aga öö möödus nii ja naa. Sveti Nikole omad olid ikka mõnusad ja üle prahi. Seal oli kõik paigas - voodi oli paras, voodipesu oli pehme ja ei ajanud higistama, temperatuur oli täpselt paigas ja üleüldss sai seal mõnusalt välja puhatud. Aga selles Mirroris. Okei. Tuba oli superluks. Uhke ja avar ja lutikaid ei tulnud isegi pähe otsida. Aga voodi oli kõva, liiga kitsas ja jube higistama ajas. Mingi hetk panime kliimat vähemaks aga siis jäi Triinul kurk valusaks. Ühesõnaga kõige meeldivam ei olnud.
Hommikusöögiks saime ühe vorsti ja juustuga täidetud SAIA 😅, banaani, šokolaadipiima ja mahlakese.
No nii vara ei lähe mul ju midagi alla. Nii ma siis oma kodinatele lisaks kandsin kaasas ka toidukotikest.
Lennujaamas selgus kardetud tõde, uus käsipagasi kohver on liiga kaalukas, tuli kibekiiresti ümber pakkida. Esialgu küll mõtlesin, et saab kohvrikese üles kaasa võtta, kuid tädike check-innis ütles, et targem on ära anda, sest lend on täis ja ruumi pole. Ja kuna seda sai tasuta teha, siis rändas väiksem sinna kuhu just siirdus suurem. Teadmatusse, kas kohtume taas Tallinnas 🙂.
Skopje lennujaama turvakontroll oli naljanumber. Pudel vett (mitte minu) läks läbi nii, et keegi ei teinud teist nägugi. Viimane võimalus ainsast poekesest (tundus vähemalt nii) midagi kaasa osta. Mina loobusin aga nii mõnigi Aivar hakkas kodu poole lendama.
Lend Frankfurti ise oli meeldiv, veidi üle kahe tunni ja päikesepaistest oli saanud pilvisus ja tunduvalt madalam tempetatuur.
Selleks, et õige värava juurde jõuda pidi ikka mitu kontrolli läbima. Paar passikontrolli, paar skännimismasinat. Kaasareisivad Aivarid võeti põhjalikule testimisele aga anti ikka omanikele tagasi. Kui ikka väljaspoolt Euroopa Liitu tulla, siis peab kõigeks valmis olema.
Kuid tegelikult läks hästi ja saime taas võimaluse šopata 😁 seekord andsin järgi ja vedasin koju paar kilo kummikomme 😅.
Õige värava leidsime kergelt üles, küll pidi sinna pikalt astuma, kuid sammud loevad niiet pole hullu 🙃.
Mina seekord otsustasin kotivalvur olla ja lasin Triinul ise ringi siblida.
Väike viietunnine ootepaus sai läbitud ja viimane sõit võis alata.
Enamus sellest möödus mõnusas suikumises kuid lõpp oli selline mida mina pole varem kogenud. Teada oli, et ilm Eestis just kõige parem pole ja nii me sealt siis korralikult laperdades ja loperdades ja küüsi istmesse kaevates alla tulime. Ja kujutate ette, pagas jõudis ka õigel ajal õigesse kohta 😃 - parim tunne kui näed, et sealt pimedast august ilmub midagi tuttavat.
Tallinn lajatas korraliku külma ja tuulega ja me kõik olime valmis kohe otsa ringi keetama ja tagasi minema.
Kuid reaalsus võttis võimust ja hakkasime kodu poole vurama. Kerge peatus Tikupoisis. Saiake 3.50 😵💫 (Makedoobias maksis lõuna koos joogiga sama palju ja pool lõuna kogusest jäi veel järgigi).
Kanepis autode vahetus ja kodu uksest sisse sai veidi üheksa läbi.
Väsitav oli ja ilm on õudne aga maru hea on ikka kodus olla.
Makedoonia lõi mälestused mida ma kunagi ei unusta. Mul oli suurepärane reisikaaslane. Meil oli parim seltskond ja me saime ainulaadsed kogemused. Fanta, sai ja lutikad on meie 😌 igavesest ajast igaveseks.
Hoiame seda Makedoonia naeratust ja päikest endas nii kaua kui võimalik ja anname oma parima, et jõuame risotto ja järgmise reisini.
Maani kummardus ja suurim tänu Teile Triinu, Kerli, Mariann, Elina, Annika, Sanna, Kristi ja Taavi ☀️.
