11-13 okt

Palun kergemat karistust.

Jõuan blogipostituseni alles nüüd, 7 tundi pärast õnnelikult kojusaamist.

Miks alles nüüd? Kohe räägin.

Reedel õhtul oli mul nägemus paigas kuidas laupäeva veedan, kuid nagu ikka, kõik ei pruugi minna plaanipäraselt 🙃.

Reede öö kui selline, oli võrdlemisi lärmakas, mingi hetk oli kuulda mingisugust kõmakat (kuskil õues veidi eemal), mille tuvastamisega jään hätta. Kuid kuna pärast seda võrdlemisi tihedalt hakkas sireene kostma siis eeldan, et kuskil miskit toimus 😁. Lisada sinna juurde tavapärane tümm, siis jah.

Laupäev.

Magasin omast arust küll hästi kuid hommikuks oli kuidagi plass tunne. Ja mõtlesin, et no olen lõunani leboprogrammis ja siis vaatan mis teeb. Nii ka tegin. Kuid kuna hommikust saadik ei töötand kliima, siis kiskus olukord toas veits kleepekaks ja pläss tunne aiva süvenes (vaatasin armastust kolme apelsini vastu 😌). 

Vahepeal küll tegin akna lahti ja see andis veidi leevendust kuid lõpuks ei kannatanud enam välja ja helistasin retseptsiooni. Onuke jooksis kohe kohale, vajutas ühte nuppu ja ma mina mõtlesin, et loll on ikka nii loll olla 🙄. Ma ju käisin ja klõpsisis seina peal seda kaadervärki ja no näitab, et töötab aga ei puhu tuule raasugi. 

Mismoodi see jura ennast välja lülitas, jääbki mõistetamatuks aga inimese tunde sain laupäeva õhtuks tagasi ja jõudsin järeldusele, et juu siis pidigi nii minema 😉 loll kes vabandust ei leia 😁.

Hakkasin siis õhtul ka pakkimisega tegelema, täitsa mahtus kõik ära 😃 kuid kuidagi kahtlaselt raske tundus see kohver. Aga võtsin nn hotellipuhkusest viimast ja magasin nagu kott. 

Pühapäev.

Hommikust sööma minnes teadsin, et tahan terassil süüa ja veel vaadet nautida. Külm oli kurivaim, tuul ja jahe kuidagi. Kolm korda pikemaks plaanitud söögiaeg sai võrdlemisi kähku läbi. Aga noh, kõht sai täis 🙃

Tuba tuli lõunaks vabastada aga kuna minu lennuk pidi startima alles õhtul kell 7 siis olin pm viimase hetkeni toas. 

Vannituba mängis tünga. Asusin onju esimesel korrusel (no meie mõistes teisel) ja vannitoa akna taga ka kohe tänav ja kõrged majad ja inimesed käivad mööda jne. Oli seal siis aknal suur ruloo, noh, et päike kohe ei pimestaks ja minu mõistes, et keegi sisse ei vahiks. Ja mida vannitoas polnud, oli peegel. Ise veel mõtlesin, et napakad kreeklased, ei pane vannituppa peeglit, otse kraanikausi taga on jah aken sinna ei saa aga kõrval ju sein kus ruumi küll ja veel. Olen hotellides igasugu lahendusi näinud. Aga noh, enne minekut siis mõtlesin, et lasen päikese ka vannituppa..... ja seal ta oli, peegel, ruloo taga 🤦‍♀️

Nojah, mis seal ikka 🙃.

Aga tuba sai tühjaks ja tuli head aega jätta ühe mõnusaima hotellipesaga mis mul kunagi olnud on, häirivad faktorid on juba meelest läind 😁.

Hotelli tellisin boltiga uberi. Koos ootamise ajaga umbes 55 minuti pärast olin lennujaamas. Ja seda kell pool üks. Lennuni oli 6 ja pool tundi ja nagu sõber chatgpt rõõmaslt jagas, siis baggage drop-opp check-in ei avata enne 2,5 tundi enne lendu. Seda aimasin muidugi juba varem aga kuhu ma selle suure kohvriga lähen. Alustasin siis oma passimist. Ärkasin hommikul pool kaheksa, olgu öeldud. Väääga rahvusvaheline ja busy lennujaam. Igasuguseid karvaseid ja sulelisi nägin. Ja ekraani vahtida (telo) ei tahtnud ka. Nii ma siis jälgisin ja kuulasin lihtsalt inimesi. Täitsa huvitav tegevus 🙂.

Kui lõpuks minu lennu aeg ka tabloole ilmus otsisin pagasikaalu üles ja tuvastasin 700g ülekaalu. Paar kommipakki seljakotti ja alles jäänud sajast grammist ei teinud keegi välja 😁.

Kohvri sain ära antud pm 2 tundi enne lendu, taas palvetades, et seda ikka Tallinnas uuesti näha saab. Turvaväravatest läbi saades läks see 2 tundi kuidagi ülikiiresti, ostetud salatit sõin ka kiiruga samal ajal kui Raiti laste riiete leidmises, järgmiseks koolipäevaks, juhendasin. Natuke veel tutu freest maiustusi ja siis hakkas piha. Pulss tõusis 135eni ja ei tahtnud alla tulla. Esimest korda kasutusajaloos andis mu kellakene ka häiret. Ei teagi millest, kas pikast nö istumisest, veidi umbsest õhustikust, kiirest söömisest või tont teab millest. Paha hakkas, püsti seista ei jõudnud. Lennukisse saamine ka venis, kohad kõik täis ehk rahvast palju ja liikumine kaldteel väravast lennukisse venis teosammul. Kes teavad kui umbne ja huvitava õhustikuga olukord seal on, saavad aru. Kell andis muudkui häiret ja mina mõttes juba planeerisin, et mis asendis kukkuma peaks, et viisakas välja näha.

Õnneks nii kaugele asi ei läinud. Võtsin sisse, esimest korda ever, koha eelviimases istmereas ja sain pulsi langema.

Validiool õhkutõusul vist aitas ka, lend läks pooluimas muidu hästi aga magada ei saanud, maandumise ajal võtsin teise validooli abiks. 

Warssawis oli mõnusalt tuttav, järgmine värav kohe seal kus bussi pealt majja tagasi lasti. Jah, suur lennuk küll aga jaama külge nö ei sõitnud. 

Jõudsin oma varem vaadatud Krupniku vaarikalikööri üles otsida (loe: ära osta) ja pooliku salati pintsisse pista.

Ja siis jälle ootama, kahe lennu vahe pidi olema kaks tundi, sellest sai üle kolme tunni. Issand kuidas asi hakkas venima, 22.30 kohaliku aja järgi pidi hakkama pardale minek ja kell 23 rattad õhku. Pardale minek algas alles 23 läbi ja siis pidi bussi pikalt ootama kes lennuki juurde viiks aga ega sealgi siia kohe välja ei lastud, mingi 15 seisime umbses bussis ja vahtisime lennukit. Ei tea mis häda oli, ei saanudki teada. Pardaleminek võttis ka kaua aega, lennuk jälle puupüsti täis ja käsipagas ei tahtnud ära mahtuda ja sada häda. Aga siiski, veidi pärast keskööd me taevasse tõusime, kärjekordne validool aitamas. Magada taas ei saanud, olin jälle selline poolunes ja ei leidnud head asendit. Tallinn tundus kuidagi nii kaugel ja maandumine võttis kuidagi väga kaua, olles sealjuures võrdlemisi ebameeldiv, turbulents. 

Pärast neljandat validooli mõtlesin, et ei tea kas sellest üledoosi on võimalik saada. Aga kell kolm olime maas ja minu kohvrike tuli ka ikka pimedast august päevavalgele.

Iseenesest oli mul hea meel, et lend hilines, tegi mul otsustamise lihtsamaks. 

Mõtlesin vahepeal, et lähen venna juurde ja saan sealt ostetud kella kuuese Tartu bussi peale. Aga kuna lõppkokkuvõttes pidin kaks tundi ootama kuni takso bussijaama sõiduks kutsida siis otsustasin, et lihtsalt taas passida ja lasta magajatel rahus magada 🙃 see oli juba raske. Tolleks ajaks olin üleval olnud mingi 20 tundi.

Kuidagi see mul õnnestus, liikuvate inimestega õuest tulev õhk küll pani kohati värisema aga sain hakkama. Viis minti enne poolt kuut võtsin takso ja pool kuus olin bussi juures valmis. Bussi sain veerand tundi hiljem, sättisin ennast mõnusalt sisse ja ma vist tajusin bussi starti aga kindel pole. 7.05 vaatsin miskipärast kella ja siis ärkasin selle peale kui bussijuht teatas, et sõdame tartudsse sisse.

Ühesõnaga 2 tundi sai pealt ära magatud. Elu kiirem Tallinn-Tartu 😃 mõnus.

Vennaraas oli ka kohe varsti vastas ning pool kümme astusin koduuksest sisse. 

Issand kui hea on kodus olla 😇 soe (mul on nii tubli abikaasa), korras (mul on nii võimekas abikaasa 😘), külmkapis lasgne ootamas 😋 (mul on nii andekas abikaada). Oma teki all on ikka kõige parem ja ärkasingi kaks läbi Kaspari tuppatuleku peale.

Kokkuvõtteks võin öelda, et lahe oli. Ei tasunud mul grammigi üksi reisimist karta, sellel on omad võlud ja võin iga kell uuesti teha 😎. Koolitus - ei kahetse, kokkuvõte on vaja teha, kavatsen olla võimalikult põhjalik. 

Sain väga hea kogemuse, aitäh Võrumaa Arenduskeskus. Iga kell uuesti 😉.

Ja nüüd polegi muud, kui järgmise korrani 🫡.

Tänan tähelepanu eest! 🙂‍↕️

10.10.25

Hakkab pihta 🙄

Kella seitsme paiku hakkas keegi kuskil vaipa kloppima. No natuke kloppis siis läks üle mingi hiigel šamaanitrummi mängu peale. No trumm mängis omajagu, siis pandi aga reiv peale. No ha nüüd (kell on nõks kaheksa läbi) oleks nagu mu Hennu trummide taga ja Pepe hauguks mikrofoni abil mööduvate jalutajate peale. 

Ühesõnaga, täna jälle kuskil "akna all" pidu 😅

Millal eilne tümm lõppes, ei tea, pool neli kui ärkasin oli vaikus, või noh, tavapärane tänava mürake. Hommikul oli nats pohmaka tunne ja loppis olek. Ju see tümiramine ikka mõjus une ajal ka.

Aaga asja juurde.

Täna oli koolituse viimane päev. Ma varem vist pole rääkinud aga noh, veits nõme on see, et koolitus reklaamiti 6-11 okt. No sai siis lennukipilet ostetud 12ndaks. Loogiline onju. Paar nädalat enne tuli päevakava, et 11ndal cultural activities. No hästi, tulebki kergem viimane päev. Ja kui siis esmaspäeval üle küsisime, siis öeldi, et laupäevased tegevused on nädala peale laiali jaotatud ja reedega on kriips all 🙄.

Mitte, et mul vaba laupäeva vastu midagi oleks - Ateeeenas! Aga Arenguagentuur oleks veits vähema rahaga hakkama saanud ja ma oleks esmaspäeval tööle jõudnud ja mida kõike veel. Aga noh, praegu pole enam midagi teha. 

Tänasega jah tõmmati kriips alla, lõppes koolitus "Successful Strategies for Teaching Students with Special Needs in every classroom". Oli põnev. Palju infot mis on meil juba teada ja kasutuses aga piisavalt uut mida kodus edasi jagada. Iga päev oli palju arutlust, erinevaid grupitöid ja kogemuste jagamist. 

Täna kogunesime õppehoone ees, et koos bussiga linna suurimasse (oli vist) raamatukokku minna. Ja sihtkoht oli lahe, väga omapärane, hubane ja meeldiv. Poolteist tundi tegime nö isesevat tööd, rakendades õpitud steateegid loodavasse tunni kavasse. Õpside värk 🙃.

Seejärel liftiga peaaegu katusele vaateid imetlema, jalutuskäik läbi mingisuguse aia (erinevad oliivipuud, lavendlid jms) ja lõpppeatus välikohvikus. Tagasisidering ning tunnistused kätte. Kella üheks oli päev õhtal. Mina krabasin lähimast kohvikust kaasa ühe salati ja siirdusin esimese isetellitud taksoga tagasi hotelli. 

Ma ei tea mis homme saab. Üks variant on leedukatega Aegina saarele sõita aaaga praamipiletid paistavad otsas olevat kui mõni tund tagasi proovisin. Niiet võimalik, et leian miskit muud tegevust mandri peal. Hommik on õhtust targem. Igatahes täna äratust panema ei pea 😌.

Homseni.

9.10.25

Tere õhtust

Tuleb hambad ristis postitus täna ära kirjutada. Hommikuks on see raudselt peast pekstud 🥴 - keegi laseb kuskil siinsamas kohe juba pea kaks tundi autotümmi. Või siis pean üle tänava asuva vilkuva ettevõtte ikka mingiks ööklubiks tituleerima - aru ei saa kust tuleb ja öösärgis akna peale piiluma ka ei taha minna. Kurat vast ikka saab magada, siiamaani on parimad ööd üldse olnud kuigi magaks nagu pm ma ei tea Tallinnas Narva mnt ääres (no lärmakas noh) - seni pole häirinud.

Äratus kell 7, et taas poole kümneks koolituskohta jõuda. Hommikusöögi lauast imetlesin päikesevalguses Panthenoni seekord eriti ootusärevalt. Sissepääsupilet nagu tahtis telefoni augu põletada 😆 nii väga ootas välja pääsemist.

(*Kurat see tümm käib närvidele!)

Kõht sai õigeks ajaks täis, väikse lõuna keerasin ka tortilla sisse valmis nagu eelmistel päevadelgi ja oligi aeg minna. Ekraan näitas 17 kraadi, seekord nina ja kõrvad ei külmetand ja kohal olin pm 7 min varem. Perfecto ma ütlen. Ilma mapsita ja puha.

Aga kas oli lauspäiksest palavaks muutund klassiruum või ehk veidi igav sisu või lõunast täis laaditud kõht- no mingi hetk oleks vasaku käe andnud padja eest. Siuke uni tuli peale, et tõsiseid raskusi oli silmade lahtihoidmisega. Ei muud kui viieks mintsaks vetsu ja käsi põsakil laugudele puhkust anda. Mõjus, või siis mõjus külmavee pudel millega kursuse lõpuni näo, kaela, pea massaaži tegin. 

(*no juba päris närvidele käib see tümm 🤬)

Igatahes, pidasin lõpuni vastu. Ja nüüd polnud muud kui mõnusas 24kraadises päikeses suund kõige kõrgemale võtta. Poola kahe neiu ja ühe noormehega kambas taksojahile. Üks kohalik küll üritas lahkelt meid bussi peale suunata, et uber täna protestib aga ei, kuidagi maru kahtlane oli ja nii me siis mõtlesime proovida ikka taksot. No kui ei tule siis vaatame edasi. Ja tuli ja viis kohale ka, sõitku tädike seenele oma protestiga.

Akropolise väravasse jõudsime tunnike enne meie aega. Ega polnudki muud teha kui sadade teiste omasugustega puudevarjus oma aega oodata. Ühe kilpkonnakese leidsime uitamas ja hunniku tuvisid-varblasi ja mingi miljon inimest umbes ka.

Aga see aeg läks heas seltskonnas kiirelt (Makedoonia punti õnneks või kahjuks välja ei andnud, küll oleks nendega hea olnud seda jagada 🥹). Kuid nats enne nelja saime väravatest läbi, et massiga kõrgustesse püüelda.

 Iga samnuga ikka jumalustele lähemale 😃 ja järjest võimsamaks vaade läks. No ja seal ta siis lõpuks oli! 

Imeline, ilm perfekto, tuju super, lihtsalt veidi oma "tohmanit" igatsedes - Rait sa oleks vaate ilust ära surnd, või kisand "nii ilus väää" 😄 äkki saame kunagi koos ka tuldud.

Alla tagasi nagu ei tahtnud minnagi .

Aga alla me tulime. Eesti keelt kõrvu ei jäänud, kuigi otsisin huviga. 

(*no issand kas tõesti on kreeklased nii kurdid, et tümps peab Türki ära kostma 😩)

Ja seejärel suund Plakasse. Mis on Plaka küsite? No, nagu ma aru sain siis turistidele (enamjaolt) mõeldud linnaosa väikeste nunnude kitsaste tänavatega kus igas nurgas on suveniiripoeke ja söögikohake ja teine miljon inimest.

Sai ka usinalt kotti täidetud. Peaaegu on kõik olemas, homme vaja veel natuke sokulaadi juurde osta siis on hea.

Telefon mul otsustas muidugi vahepeal tühjaks saada, kuid õnneks lasi enne kõik pildid tehtud. Poola neiu tellis mulle kenasti takso ja kella kaheksaks olin oma armsas toas. Vastuvõtus võtit küsides küll uurisin kust on kõrvalrestorani sissekäik kuid tuppa saades ei olnud mul mingit tahtmist enam korrus allapoole ronida 😄 tegin ühe mõnusa tortillarulli ja nüüd mõtlen kuidas kreekas puhtalt mõrvast pääseda. Oleks pasuuka, siis laseks selle tümpsutaja õhku raisk. 

Vot nii, selline oli tänane päev. Homme tõmmatakse kursusel otsad kokku, aga ma ei kavatsegi veel koju tulla 😌🤭

Head ööd!

Väike vaheinfo

Väike vaheinfo. Tundub, et paar blogiklõpsu jäi õigel ajal tegemata ja nüüd läksid kaks viimast päeva vahetusse. 

Aga mul lugejad kõik intelligentsed inimesed, küll pihta saate 😉

7.10.25

Nonii. Päev nr 2 edukalt läbitud.

Võtsin pika ning uimase hommiku ja pm lihtsalt oli. Vahepeal pidi käima hommikust söömas kuigi isugi väga polnud kuid kui juba siis kogu raha eest 😄.

Otsustasin, et liigun täna veidi varem kui eile, et kiirelt Lidlist läbi käia sest ei taha pimeda peale jääda juhuks kui lõpeb samal ajal. Püüdsin ajastada nii, et ei jõua väga palju varem, aga ikka lasin pool tundi enne uksekella 🙃.

Oodates aga moosisib leedukad ära 💪 nad küll juba Akropolisel käinud kuid mujale võtavad mu kaasa. Poolakad ujusid ka mõnusalt külje alla niiet nendega saab ikka sinna mäe otsa ka minna mida iga hommik toidulauast imetlen. 45€ olevat pilet 😵‍💫 aga noh once in a lifetime, vist.

Koolituse osa ise möödus kiirelt ja mõnusalt. Ikka arutledes ja kaasa mõeldes ja järjest mõtteid kirja pannes mida kodus edasi ajagada. Õnneks neid veidi ikka tuleb, kuigi algul oli küll, et "ma ju tean seda kõike mis te räägite, midagi uut ka on või".

Grupp on tore ja koostöö on hea, poolakad igatahes on valmis meiega projekti tegema ja vahetasime juba kontakte 😉🤞.

Mingi hetk hakkas sadama ja müristas aga meie nn äikesest oli asi ikka veits kaugel. Eelmise päeva õhtul oli ka vihna kallanud, tundub, et magasin ettetõmmatud kardinate taga maha või on meie arusaam mõistest "vihma kallama" veits erinev 😅.

Tuppa tagasi sain ilusti veel väikse valge valuga. 

Väike Lidli õhtusöök ja oligi päevake jälle õhtus. 

Homme vast saab juba laiemat pilti ka näha, lähme museuumi ja ilmselt siis veits linna peale ka. 

Valge kaubiku tagune majake ongi koolituskeskus.

Tahan ka sellist palmi!

Igatahes, homseni.

8.10.25

Nonii, kolmas koolituse päev.

Täna pidi äratuse peale ärkama 🫣 õnnestus. Plaan oli 8sast poole üheksani süüa ja siis asjad kokku ning üheksa ajal minekule, et pool kümme kohal olla. 

Mõeldud ja tehtud 😃 ja päikesetõusu mäe tagant püüdsin ka kinni 😉

Tänane hommikune Ateena aga näitas keelt ja jalutuskäik oli võrdlemisi jahe, 14 kraadi näitas telefon, kõrvad ja nina hakkasid külmetama 🥶, kahetsesin, et pükse ei pannud kuid kaasavõetud õlasall aitas palju. 

Seekord sai ilma mapsita, tee juba tuttav. 

Lisaks autodele on mega palju mootorrarttaid-rollereid-sääreväristajalaadseidasjandusi. Ja need sõidavad igal pool seal kuhu autod ei mahu. Ühesõnaga iga tänavakest ületades peab kakssada korda igale poole vaatama, et alla ei aetaks. 

Selle minu 1,4km jalutuskäigu ääres on vähemalt 4 autotöökoda, fitness keskus, paar ehituspoodi, mingi 20 söögikohta, 3 "supermarketit", üks tankla, üks autopesula ja a'la miljon muud asja veel. Ja enamus neist mahub 700 m sisse. 

Koolitus kui selline möödus kiirelt, kuigi uue lektori inglise keel pole nii hea kui eelmisel, siis inglise keele õpetaja amet tuleb kasuks. 

Esialgne plaan oli minna lunastada tasuta saadud museuumi pilet kuid googeldamise ja plussidemiinuste kaalumisega otsustasin loobuda ning miskit muud head teha. Läksin hoopis maiustustejahile ja asjatasin hotellis. Seega oli kolmapäev võrdlemisi igav.

Aaga homme 😃 homme ootab mind (mu 30eurise piletiga) Akropolois! Vot seda ootan kõige rohkem. Muu võib olemata olla.

Poola neiud võtsid mu kampa ja oiii see saab vägev olema. 

😉

Tänavad ei ole just kõige mugavaad.

Mingi tsitruseline.

Viigipuu äkki?

Ühesõnaga tänavatel igasuguseid huvitavaid puid. 

6.10.25

Tervist

Kirjutan teisipäeva hommikul sest õhtul mõte enam ei jooksunud ja aega toas lebotada on täna enne kursust veel piisavalt.

Eilne hommik oli hiline. Või noh, normaalne. Kui tavalise poole kuue ajal lihtsalt kell 8 uni ära läheb siis on ju hiline 😃.

Öö möödus mõnusalt. Kliima puhus vaikselt 22 kraadi ja voodi oli väga mõnus. Haisust sain varsti lahti. Point oli selles, et kui aken lahti oli siis kliima ei töötand ja hais hakkas vaikselt kaduma. Kuid samas tahtsin tuppa jahedust ja üritasin seda akent siis kinni saada, no ei saand süsteemile pihta, muudkui kolistasin ja kolkisin aga aken kinni ei läind, pidin uuesti abi kutsuma. Mõeldud tehtud, tödike sai akna kohe kinni, pidi esmalt hästi lahti lükkama enne kui kinni saad tõmmata 🙄. Loogika, või selle puudumine.

Kliima hakkas puhuma ja korralik kusehais jälle toas. Siit minu järeldus, keegi oli vendiaugus asjal käinud. Aga. Natuke puhus ja siis kadus hais ära. Ja siiamaani pole seda olnd. Akent lahti ei tee, no nii igaks juhuks 😉.

Aga, majutun ma esimesel korrusel (meie mõistes teisel) ja homnikusööki saab kuuendalt (ehk seitsmendalt 🤔?). No ja palun väga, hommikusöögi vaade otse Akropolisele.

Mis sa hing veel ihkad, kui vaid lähemal olla.

Päikest ei näinud, terve päev oli pilves, juba hommikusöögil tibas veidi. 

Kuna mul oli pärastlõunane kursus siis sain rahus poole kaheni toas lebotada. Tegin vajalikku ettekannet ja muud töötaolist tegevust.

Kuna takso oli kirves siis otsustasin, et kõik mis võimalik läheb edaspidi kand ja varvas. Koolituskoht ise on hotellist 1,4 km kaugusel (18min) niiet no problem at all. Marsruudi valikuid on, katsetasin vahetänavaid. Poole kolmeks pidin kohal olema, igaks juhuks startisin 13.35 😄 et noh ootamatusteks valmis olla. Neid ei tulnudki. Väiksed kitsad, konarlikud tänavad olid/on. Kõnnitee laius ehk pool meetrit, needki tihedalt täis pargitud - autosid on meeeeeletult. Kasse on omajagu, puukeste juures on neile joogitopsikesed ja puha, koeri pole näinud. Aa, üks oli, rihma otsas 😁. 

Tänavad, üles, alla, võhma peab natuke olema. 

Kreeka mehed vist haisevad. Sest iga kord kui mõni mööda läheb siis siuke pahvakas odekolonni käib üle pea, et hoia või hinge kinni. No ja Bossist või Versacist on asi kaugel, kisub sinna Troinoi poole.

Toas enne minekut mõtlesin mis selga panna. Terve hommiku piilusin aknast välja, et mis kohalikel seljas, tahaks massi sulanduda. Pikad püksid, jakid jne. Mitte ühtegi kleiti ja mul on neid kohvris mingi 5-6 äkki. Mis seal ikka, tõmbasin ka püksid jalga ja kardigani peale ja õues kahetsesin. Napakad, õues on 23 kraadi sooja ja nemad käivad pikkade pükste ja tuulekatega. Aga tagasi ka ei läind, homme olen targem. Vihmavarju võtsin kaasa sest neid paistis tänaval omajagu. Minu välja astudes muidugi ei tulnd taevast midagi. 

Maps ees olingi pool tundi liiga vara kohal. Aga ma polnud ainus. Õnneks.

Koolituskohta ise kujutasin veits teistsugusena ette. Siuke kitsas kortermajalaadne ja seal paar kitsast korrust kus meile väike koolitusruum. Midagi hullu polnd aga meil on parem 😁.

Grupis on meid 12. Viis rootslast ühest koolist, kaks soomlast ühest koolist, kas poolakat ühest koolist, kaks leedukat ühest koolist ja siis üks naljaks eestlane. Tänase päeva lõpuks panen plaani paika kellele ennast sappa haakida kui linna avastamiseks läheb 😈 mõtlesin algul somme aga need on mingilt Aklandi saalelt ja räägivad rootsi keelt niiet nillin vaikselt leedukaid 😁.

Koolituspäev ise kestis poole kolmest seitsmeni. Koolid tegid oma ettekandeid, anti ülevaade kursusest ja kõigest olulisest ja tehti sissejuhatus teemasse, Edukad strateegiad õpetamaks erivajadusega õppijaid igas klassiruumis (umbes nii). 

Tuleb hästi palju kaasa mõelda ja rääkida ja arutleda. Loengust kui sellisest on asi kaugel. Kui aasta aega pole englishit spiikinud siis võtab veits aega, et suu ja keel mõttele järgi jõuaks. 

Aga esimene päev sai linnukese kirja. Tagasiteel võtsin Lidlist õhtusöögiks head ja paremat, kuidagi mõnusalt tuttav oli 😌.

Hotelli läksin teist marsruuti pidi. Tibutas sooja vihmakest, õues oli pime ja autosid ikka liiga palju aga kõik läks viperusteta. Vihmavari jäi siiski kasutamata - ega ma suhkrust pole. 

Sai siis kõht täis söödud ja teki alla poetud ja nii ta läks. 

Hotell asub ise suure tänava ääres ja müra on kogu aeg, küll suurem küll väiksem. Aga üldse ei häiri. Ja mu poolkurtusega pole sellega mingit pistmist 😁.

Mul aknast on sama pilt, lihtsalt 6 korrust allpool.

Aga täna plaanin üheni umbes voodis lebotada ja siis võtan uue marsruudi koolituskohta ning proovin enne algust ümbruskonda avastada.

Hetkel päike paistab ja temp peaks kuskil nibinnabin 18-20 kraadi olema niiet täna liigun kleidiga. Äkki panen isegi kübara ka pähe 🤠.

Ilusat päeva.

5.10.25

Tagasitulles Warssawis peaks vist miskit kaasa võtma - kui üles leian 😅

Järgmine olen ma 😎

Polska

Estonska