Te ei usu seda, aga täna lõppes programm vaid 15 minutit plaanitust hiljem. Jaa, meie ka ei usu aga nii oli.
See aga viis selleni, et lõpuks saime hinnas oleva hotelli spaa ära proovida.
Nojahh. Aurusaun, super, minu lemmik, kus iganes see ka asuks. Bassein, nojah, meeter korda meeter, paksult lapsi täis. No tegelt oli suts suurem aga sulps sisse ja sulps välja sest basseini ääres istus üks morsa mõõtu tume härra kelle pilgu all oli tunne, et seljas on vaid selgroog.
Aili tahtis ka Hamam'i proovida, kui loobus. Hamam on Türgi nn vann kus sa viskad pikali ja kohalikud mehed (üliharva naised) tulevad ja su puhtaks küürivad. Nõu tänkju, 50 euri pesu eest mida oma mees kodus tasuta teeb ei ahvatlenud kuidagi.
Meil kodus on ikka paremad mõnulemise kohad.
Aga algusesse. Päev algas taaskordse hilinemisega. Süü aeti ikka ummikute kaela. Kooli jõudsime kunstiõpetuse tunniks, väga huvitava vesitehnikaga tegime pilte - veelaadne paksem vedelik kaussi, spets värvi tilgad sisse, vardaga paar tõmmet, paber peale, paber välja ja voila. Jah ma tean, mul on annet ;)
Kõige selle käigus sai Aili peaaegu munaga pähe. No istus teine puu all parasjagu kui kuskilt üks linnumunakene kukkus ja potsatades õlapõrkega asfaldile härjasilmaks libises. Vot ei tasu ikka puu all istuda, hea veel, et muna oli :)
See kiirelt tehtud läksime eksperimenteerima. Õpilased tegid ise vedelseepi, hambapastat ja muud sellist. Huvitav.
Vahemärkus, mul on kuri kahtlus. et Eliise ei taha veel koju minna :)
Peale kerget värskendust koosolek. Vist said kõik viimased asjad paika ja projekti saba hakkab paistma. Seejärel aga esitlus traditsiooniliste retseptide kohta. Suures ähmis oskab see kirjamees (naine) siis leiba juuretisest viilakani ühe päevaga teha. Ups! Omad inimesed olid vähemalt vaimustunud minu jutuoskusest ja ovotsioonid kestavad :)
Aga see selleks. Peale seda olime juba kohutavalt hiljaks jäänud nii, et meid kamandati kohe bussi, et sõita lõunale Dudeni kose juurde. Väikeste valearvestuste tõttu korraks väravatest läbi ja kohe välja, et läbi mingi slummi ja tolmust teed mööda kahtlasi nurgataguseid läbides restorani jõuda. Seda mingi kilomeeter.
Restoran ise seda nime ei väärinud. Küll aga asus see jõe kohal kohe ühe kose kõrval ja pakkus väga head toitu. Kohalik saia moodi leivaasjandus, kala, salatid, vedel halvaa. Kõht tänab siiani. Tegelikult oli kift.
Kuna olime ikka hiljaks jäänud siis anti kose juurde vaid pool tundi. Ilus oli, uhke. Asja juurde jäid ka pisikesed poekesed kõige mõnusa nänniga ja kui rahakott ikka tahab kergitamist, siis tuleb ju sõna kuulata.
Tagasi bussi ja kohalikku ülikooli. Peale pikka ülikoolilinnakus ekslemist leidsime ka õige maja. Ja kuna me olime ikka mega hiljaks jäänud siis lõpust jäeti paar asja ära ja ringkäik sisaldas vaid loengut nn võltsitud toidust ning laborite tutvustust. Keemiavõhikutele võõras maa ja igav kui aru ei saa. Kõik kohad mingeid meetreid ja graafe täis.
Ja nii me õhtale saimegi.
Lisaks veel niipalju, et ilm oli suhteliselt soe, kuuldavasti 29 pluss kraadi :D
Ümbruses olevad mäed ja meri on pidevalt kerge vine all, millest see tuleb, ei tea, pole veel küsinud.
Teeääri ääristavad palmid mis näevad välja nagu orava poolt näritud käbid millel on lehetuts ühes otsas. Tegemist on aga siiski suht suurte käbidega :)
Veel teadmieks, et Antalya on EXPO 2016 võõrustaja. Algab see aga 23 aprill, niiet reisiks veidi vale aeg :)
WCd on omamoodi, mõnes kohas potid, mõnes augus, mõnes on mõlemad. Hetke seisuga oleme vaid potte tarbinud ja suunda muuta pole plaanis.
Koliõpetajad kannavad valgeid kitleid nagu arstid, aegajalt kostab moseedest alleaatamist, mošeesid ise on siin igal teisl sammul.
Linnapildis on enamus autosid valget värvi.
Ja tegelikult me ikka tervitame kõiki koduseid ka. ;)
See aga viis selleni, et lõpuks saime hinnas oleva hotelli spaa ära proovida.
Nojahh. Aurusaun, super, minu lemmik, kus iganes see ka asuks. Bassein, nojah, meeter korda meeter, paksult lapsi täis. No tegelt oli suts suurem aga sulps sisse ja sulps välja sest basseini ääres istus üks morsa mõõtu tume härra kelle pilgu all oli tunne, et seljas on vaid selgroog.
Aili tahtis ka Hamam'i proovida, kui loobus. Hamam on Türgi nn vann kus sa viskad pikali ja kohalikud mehed (üliharva naised) tulevad ja su puhtaks küürivad. Nõu tänkju, 50 euri pesu eest mida oma mees kodus tasuta teeb ei ahvatlenud kuidagi.
Meil kodus on ikka paremad mõnulemise kohad.
Aga algusesse. Päev algas taaskordse hilinemisega. Süü aeti ikka ummikute kaela. Kooli jõudsime kunstiõpetuse tunniks, väga huvitava vesitehnikaga tegime pilte - veelaadne paksem vedelik kaussi, spets värvi tilgad sisse, vardaga paar tõmmet, paber peale, paber välja ja voila. Jah ma tean, mul on annet ;)
Kõige selle käigus sai Aili peaaegu munaga pähe. No istus teine puu all parasjagu kui kuskilt üks linnumunakene kukkus ja potsatades õlapõrkega asfaldile härjasilmaks libises. Vot ei tasu ikka puu all istuda, hea veel, et muna oli :)
See kiirelt tehtud läksime eksperimenteerima. Õpilased tegid ise vedelseepi, hambapastat ja muud sellist. Huvitav.
Vahemärkus, mul on kuri kahtlus. et Eliise ei taha veel koju minna :)
Peale kerget värskendust koosolek. Vist said kõik viimased asjad paika ja projekti saba hakkab paistma. Seejärel aga esitlus traditsiooniliste retseptide kohta. Suures ähmis oskab see kirjamees (naine) siis leiba juuretisest viilakani ühe päevaga teha. Ups! Omad inimesed olid vähemalt vaimustunud minu jutuoskusest ja ovotsioonid kestavad :)
Aga see selleks. Peale seda olime juba kohutavalt hiljaks jäänud nii, et meid kamandati kohe bussi, et sõita lõunale Dudeni kose juurde. Väikeste valearvestuste tõttu korraks väravatest läbi ja kohe välja, et läbi mingi slummi ja tolmust teed mööda kahtlasi nurgataguseid läbides restorani jõuda. Seda mingi kilomeeter.
Restoran ise seda nime ei väärinud. Küll aga asus see jõe kohal kohe ühe kose kõrval ja pakkus väga head toitu. Kohalik saia moodi leivaasjandus, kala, salatid, vedel halvaa. Kõht tänab siiani. Tegelikult oli kift.
Kuna olime ikka hiljaks jäänud siis anti kose juurde vaid pool tundi. Ilus oli, uhke. Asja juurde jäid ka pisikesed poekesed kõige mõnusa nänniga ja kui rahakott ikka tahab kergitamist, siis tuleb ju sõna kuulata.
Tagasi bussi ja kohalikku ülikooli. Peale pikka ülikoolilinnakus ekslemist leidsime ka õige maja. Ja kuna me olime ikka mega hiljaks jäänud siis lõpust jäeti paar asja ära ja ringkäik sisaldas vaid loengut nn võltsitud toidust ning laborite tutvustust. Keemiavõhikutele võõras maa ja igav kui aru ei saa. Kõik kohad mingeid meetreid ja graafe täis.
Ja nii me õhtale saimegi.
Lisaks veel niipalju, et ilm oli suhteliselt soe, kuuldavasti 29 pluss kraadi :D
Ümbruses olevad mäed ja meri on pidevalt kerge vine all, millest see tuleb, ei tea, pole veel küsinud.
Teeääri ääristavad palmid mis näevad välja nagu orava poolt näritud käbid millel on lehetuts ühes otsas. Tegemist on aga siiski suht suurte käbidega :)
Veel teadmieks, et Antalya on EXPO 2016 võõrustaja. Algab see aga 23 aprill, niiet reisiks veidi vale aeg :)
WCd on omamoodi, mõnes kohas potid, mõnes augus, mõnes on mõlemad. Hetke seisuga oleme vaid potte tarbinud ja suunda muuta pole plaanis.
Koliõpetajad kannavad valgeid kitleid nagu arstid, aegajalt kostab moseedest alleaatamist, mošeesid ise on siin igal teisl sammul.
Linnapildis on enamus autosid valget värvi.
Ja tegelikult me ikka tervitame kõiki koduseid ka. ;)
Comments
Post a Comment